Siin on antud lühiülevaade rahvusvahelistest merekeskkonna kaitsele suunatud lepingutest. Enamus merekeskkona kaitsealastest rahvusvahelistest lepingutest on sõlmitud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO - International Maritime Organization) egiidi all. IMO-l on nii institutsionaalne kui ka vajalik pädevus rahvusvahelise keskkonnaõiguse rakendamiseks. Tema pädevus ei tulene mitte lihtsalt UNCLOS-est või ÜRO-lt, vaid teda ennast loovast konventsioonist, mis sätestab organisatsiooni pädevuse ja ülesanded.
Oluline roll merekeskkonna kaitse rahvusvahelisel reguleerimisel on IMO õiguskomiteel, mis ei eksisteerinud kohe IMO loomise alguses, vaid selle komitee loomise vajadus tulenes IMO kohustusest välja töötada valitsustevahelisi ja valitsustevaheliste organisatsioonide õigusliku reguleerimise vahendeid merekeskkonna kaitsel. Samas ei ole IMO-l sellist võimu rakendada rahvusvahelist õigust kui seda on näiteks Euroopa Komisjonil liikmesriikide suhtes. IMO roll on peamiselt konventsioonide tekstide ettevalmistamine ja ta funktsioneerib kui osalisriikide foorum.
Merekeskkonnakaitse olulisemad õigusaktid
Üldine rahvusvaheline regulatsioon
Konventsioon sätestab mereõiguses mitmed terminid, nagu territoriaalmeri, majandusvöönd, avameri jt ning üldised kohustused merekeskkonna kaitsel (peamiselt konventsiooni XII osa). Paljud konventsiooni normid on kujunenud rahvusvahelise tavaõiguse osaks. Konventsiooni regulatsioon on tähtis ka seetõttu, et kehtestab õiguslikud alused ning ulatuse riigi territoriaalse suveräänsuse osas merel. Riikidel on üldiseks kohustuseks ÜRO mereõiguse konventsioonist tulenevalt võtta kasutusele meetmeid, et mis tahes allikast lähtuvat merereostust vältida, vähendada ja kontrollida.
Konventsiooni osas annab nõu, assisteerib ja viib UNCLOS-e rakendamisega seoses läbi uuringuid ÜRO sellekohane organ DOALOS (The Division for Ocean Affairs and the Law of the Sea).
IMO konventsioonid (ülemaailmsed rahvusvahelised lepingud)
Mere reostuskahjude hüvitamise süsteemi regulatsioonid
Regionaalsed rahvusvahelised konventsioonid/lepingud
Mereala piiride skeem

saari: ca 1520
rannajoon: ca 3700 km
mereala: ~36 500 km2, sh majandusvööndi pindala ~ 11 300 km2
Sisemeri - mereala, mis asub territoriaalmere lähtejoone (e baasjoone) ja ranniku vahel (merealapiiride seadus § 4). Sama, mis "siseveed" UNCLOS artikli 8 tähenduses.
Territoriaalmeri - sisemerega külgnev mereala, mille laius on 12 meremiili (põhiseadus § 2, riigipiiri seaduse § 2 ja 3, merealapiiride seadus § 5, UNCLOS artikkel 2jj). (Territoriaalmere välispiir kui riigipiir – vt ka põhiseaduse § 122).
(Külgvöönd) – territoriaalmerega külgnev merevöönd kuni 24 meremiili (UNCLOS art 33).
Majandusvöönd - on väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala osa, mille piirid on kindlaksmääratud Eesti Vabariigi ja naaberriikide vaheliste lepingutega (merealapiiride seadus § 7).
Mandrilava - Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu. (UNCLOS art 76).
Avameri (sh süvamerepõhi väljaspoole mandrilava välist piiri) - riigi majandusvööndist väljaspoole jääv mereala (UNCLOS artikkel 86).
Mereala – hõlmab sisemerd, territoriaalmerd ja majandusvööndit üheskoos, kaasa arvatud nende all asuv merepõhi ja maapõu merealapiiride seadusega ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste lepingutega kehtestatud ulatuses (merealapiiride seaduse § 1, veeseaduse § 70 lg 1).
EL veepoliitika raamdirektiivist tulenevalt on veel kasutusel mõiste: rannikuvesi – rannikulähedane merevesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalvee laiust (veeseaduse § 9).