Läänemeri on üks maailmas kõige tugevama inimmõju all olev meri. Tegemist on sisemerega, kus veevahetus on väga aeglane ja mere võime tasandada inimtegevusest ja muudest teguritest tulenevaid negatiivseid survesid on üsna piiratud.
Läänemere keskkonnaseisundi pärast tunnevad muret kõik Läänemere ääres elavad riigid ja seetõttu on Läänemere piirkond juba pikemat aega keskkonnakaitselisest aspektist üks intensiivseima rahvusvahelise koostööga piirkondi. Riikidel on ühiselt vaja leida parim lahendus, kuidas majandada merd ja mereäärseid alasid nii, et see ühelt poolt suurendaks riikide jõukust ja looks töökohti, teisalt aga tagaks, et merekeskkond oleks hoitud.
Pilt: Martin Teeveer/TÜ EMI
Läänemeri
Üldandmed
Ulatus. Läänemere pindala on 415 266 ruutkilomeetrit ning mere valgala on neli korda suurem kui meri ise ehk 1,7 miljonit ruutkilomeetrit. Läänemere keskmine sügavus on ligikaudu 50 meetrit. Vesi on sügavaim ava-Läänemere Landsorti süvikus, mille sügavuseks on registreeritud 459 meetrit. Veehulk Läänemeres on ligikaudu 21 000 kmŗ.
Läänemere veevahetus on ligikaudu 2% aastas, seega vahetub kogu vesi Läänemeres ligikaudu 25 aasta jooksul.
Valgala. Saksamaal, Taanis ja Poolas moodustavad 60–70 protsenti Läänemere valgalast põllumaad. Soomes, Venemaal, Rootsis ja Eestis moodustavad 65–90 protsenti valgalast metsad, märgalad ja järved.
Elanikkond ja riigid. Läänemere valgalas elab peaaegu 85 miljonit inimest, neist 26 protsenti suurtes pealinnapiirkondades, 45 protsenti väiksemates linnapiirkondades ja 29 protsenti maapiirkondades. Rahvastikutihedus on vahemikus 500 elanikku ruutkilomeetri kohta Poola, Saksamaa ja Taani linnastunud piirkondades kuni alla 10 elaniku ruutkilomeetri kohta Soome ja Rootsi põhjapoolsemates osades. Peaaegu 15 miljonit inimest elab rannikust kümne kilomeetri piires.
Läänemere ääres asuvad Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Rootsi ja Venemaa. Läänemere valgalal asuvad ka Ukraina, Tšehhi, Valgevene ja Slovakkia. Läänemere suurimad saared on Saaremaa, Hiiumaa, Gotland, Öland, Bornholm, Rügen, Ahvenamaa.
Laevandus. Igal aastal veetakse Läänemerel mööda arvukaid ja aktiivselt kasutatavaid laevateid üle 500 miljoni tonni lasti. Läänemere sadamate vahelistel teedel kurseerib üle 50 reisiparvlaeva.
Sisemeri
Läänemeri on ookeanidega ühendatud üksnes kitsaste ja madalate Sundi ja Beldi väinade kaudu. See piirab veevahetust Põhjamerega, mistõttu püsib Läänemeres sama vesi koos igasuguse selles sisalduva orgaanilise ja anorgaanilise ainega kuni 30 aastat.
Läänemeri koosneb mitmest alamvesikonnast, mida eraldavad enamasti madalad ülevooluläved. Igal sellisel vesikonnal on oma veevahetuse omadused. Läänemere valgala on peaaegu neli korda suurem kui meri ise. Läänemere veehulk on 21 547 kmŗ ja igal aastal toovad jõed ligi 2 protsenti sellest veekogusest merre äravooluna.
Riimvesi
Riimvesi on loodusliku veekogu vesi, mille soolsus on 0,5–18. Riimveeekogudes elavad nn avarasoolased mere- ja mageveeorganismid ning eriomased riimveeorganismid. Läänemere riimvesi on segu Põhjamere veest ning jõgede ja sademete mageveest. Mere pinnavee soolsus jääb vahemikku ligikaudu 20 Kattegatis ning 1–2 põhjapoolseimas Botnia lahes ja idapoolseimas Soome lahes. Võrdluseks: avaookeanides on soolsus keskmiselt 35.
Kihistunud meri
Soolsuse tasemed varieeruvad sõltuvalt mere sügavusest, suurenedes merepõhja suunas. Sundi ja Beldi väina kaudu sissevoolav soolasem vesi ei segune kergesti Läänemere veega, millel on väiksem tihedus, ning kaldub vajuma sügavamatesse basseinidesse. Ühtlasi voolab vähem soolane pinnavesi Läänemerest välja. Nende kahe veemassi vaheline piir, mida nimetatakse halokliiniks, koosneb veekihist, mille soolsus muutub kiiresti. Näiteks Läänemere avamere osas ja Soome lahes asub halokliin umbes 60–80 meetri sügavusel. Halokliin toimib kaanena, piirates vee segunemist vertikaalses suunas.
Enamasti täitub ava-Läänemeri uuesti Põhjamerest piki merepõhja sisse voolava hapnikurikka soolase veega. Botnia lahes on halokliin väga nõrk või puudub üldse. Suvel jagab termokliin – eriline veekiht, kus temperatuur muutub kiiresti – pinnavee kaheks kihiks: kuni 10–25 meetri sügavuseni ulatuv segunenud pinnakiht ning merepõhjani või halokliinini ulatuv sügavam, tihedam ja jahedam kiht.
Omapärane bioloogiline mitmekesisus
Muude veeökosüsteemidega võrreldes elab Läänemere ökosüsteemides suhteliselt vähe looma- ja taimeliike. Selline piiratud bioloogiline mitmekesisus koosneb riimvee tingimustega kohanenud mere- ja mageveeliikide ainulaadsest segust ning vähestest tõelistest riimveeliikidest.
Läänemere põhja- ja idaosas, kus soolsus on madal, saab vähem mereliike vohada ning mereelupaikades, eriti lehtersuudmetes ja rannikuvetes, on ülekaalus mageveeliigid.
Eesti mereala
Eesti mereala rannajoone pikkus (põhikaardi järgi, koos saarte ja laidudega) on ca 4015 km. Kogu Eesti mereala pindala on kokku umbes 36 622 km2, millest majandusvöönd moodustab peaaegu ühe kolmandiku, pindalaga ligikaudu 11 420 km2. Eestis on 1521 meresaart, millest vaid 318 meresaart on suuremad kui üks hektar ehk 10 000 ruutmeetrit.
