110 paid Eesti loodusele!
Sada kümme aastat looduskaitset
Looduskaitse alguseks Eestis peetakse 14. augustit 1910. Just siis rentis Riia Loodusuurijate Ühing Saaremaa Kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika linnusaared, et tagada sealsetele lindudele turvalised pesitusvõimalused. Toimus see Vilsandi saare majakavahi, suure linnusõbra Artur Toomi eestvedamisel. Nii sündis Baltikumi esimene kaitseala.
Täna, sada kümme aastat hiljem ulatub elurikkuse hoidmiseks seatud kaitstavate alade arv Eestis üle tuhande, nende pindala moodustab ligi viiendiku Eesti maismaast. Allpool kirjeldamegi, milline on olnud loodushoiu areng Eestis möödunud 110 aasta jooksul ning kus oleme täna.
Esimene Eesti Vabariik
Noores Eesti Vabariigis keskenduti Euroopa eeskujul loodusmälestiste väljaselgitamisele ja kaitse alla võtmisele. Aastal 1924 moodustati Eesti Vabariigi esimesed kaitsealad – näiteks Järvselja metsakvartal Tartu Ülikooli Kastre-Peravalla õppemetsandikus, Harilaid ja Ratva raba. Püüti säilitada erilisuse poolest esilekerkivaid looduskillukesi – mälestusmärke meie loodusele. Tolleaegsete kaitsealade loomise põhjendustes kordusb reeglina selgitus, kui vähe lisakulusid ühe või teise kaitseala loomine riigile tooks - oli majanduskriisi aeg ja iga senti loeti hoolega. Ülemaailmse kriisi raugedes kosus ka Eesti looduskaitse ning 1935.a. 11.detsembril kirjutas riigivanem K. Päts alla looduskaitseseadusele. 40ndate aastate lõpuks oli Eestis kokku 549 looduskaitsealust objekti, neist 47 kaitstavat ala (metsa-, taimestiku-, raba-, linnu-, tervisemuda- ja geoloogilist kaitseala), 238 rändrahnu, 236 puud, 26 taimeliiki ja 2 allikat.
Nõukogude aeg
Aastal 1957 võeti juba Eesti NSV-s vastu looduskaitseseadus, uudne asi kogu Nõukogude Liidus. Samal aastal loodi ka uued kaitsealad, reeglina sinna, kus looduskaitsetegevus sõja ajal katkenud oli. Niisuguste kaitsealade hulgas olid ka Vaika saared.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis loodi 8. detsembri 1993.a. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 387 Vilsandi looduskaitseala ja Harilaiu botaanilis-zooloogilise kaitseala baasil Vilsandi rahvuspark. Teadmiste suurenedes on väikestest Vaika saarte kaitsealast (saarekeste pindala on kokku 12 ha) tänaseks välja kasvanud rohkem kui 30000 hektari suurune, erinevaid väärtusi hõlmav kaitstavate elupaikade kogum.
Vaikade-Vilsandi lugu sobib hästi iseloomustama kogu Eesti kaitsealade kujunemist. Meie looduskaitse korraldusele on hoolimata aegade heitlikkusest iseloomulik olnud just järjepidevus. Nii ongi enamus esimese Eesti Vabariigi ajal kaitse alla võetud alasid kaitse all ka tänapäeval, Kastre-Peravalla metsanduslik reservaat kuulub Järvselja looduskaitseala, Ratva raba Alutaguse rahvuspargi koosseisu. Alad, mis olid kord juba kaitse alla võetud, taaskehtestati esimesel võimalusel. Plaanid, mida koheselt ei õnnestunud realiseerida, nägid ilmavalgust mõnikord kümneid aastaid hiljem, kuid nägid seda siiski. Heaks näiteks on Matsalu, kus looduskaitsjate selgitustöö jäi aastakümneid alla Tallinna linnujahimeeste omale. Aga kannatlikkus viis sihile ja Eerik Kumari viis lõpule Eerik Sitsi alustatu - vahepeal olid muutunud riigikord ja mehe nimi, aga aastal 1957 Matsalu looduskaitseala sündis.
Aastast 1957 algaski aeg, kus looduskaitse hakkas taas kiiresti arenema, kaitsealasid lisandus nii riiklikul kui ka rajooni (loe: maakonna) tasandil.
Taasiseseisvumise aeg
1991.aastal oli Eestis 1 rahvuspark, 5 looduskaitseala ja 56 mitmesugust muud kaitseala (sood, maastikud, haruldaste taimede kasvukohad, haruldaste loomade elupaigad) pindalaga 3171 km2 (7,3% maismaast). Maakondade täitevvõimu poolt oli lisaks sellele võetud kaitse alla soid, maastikke ja haruldaste liikide elupaiku pindalaga 500 km2. Kaitsealade kogupindala 3671 km2 moodustas 8,4% Eesti maismaast. Sellele lisandusid erinevad kaitstavad pargid ja puistud, üksikobjektid jm. Pilt oli väga kirju - karude kaitsealast tiigi-roolinnu kaitsealani, külmakindlatest pirnipuudest põliste tammedeni.
Üheksakümnendad oli Eestis murranguline aeg ja seda ka looduskaitses. Üheks olulisemaks küsimuseks taasiseseisvunud vabariigis oli ei rohkem ega vähem kui see, kas looduskaitse hakkab tulevikus toimuma ainult põlisel, EV aegsel riigimaal, või jätkub julgust tegutseda ka eramaal. Arutleti, mida tooks kaasa omandireformi käigus kõigist õiguslikult tagastamisele kuuluvatele eramaadele jäävatest kaitstavatest aladest loobumine. Sel hetkel oli noorel riigil puudu pea kõigest, võimalus maid omanikele kompenseerida või välja osta kuulus ulme valdkonda. Lõpuks jäi siiski peale otsus lähtuda looduse huvidest. Võeti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus, asuti kaasajastama vanu ja innukalt looma uusi kaitsealasid. Nii sündisid endisele militaarmaastikule mastaapsed kaitsealad Alam-Pedjal ja Põhja-Kõrvemaal, kaitse alla võeti esinduslikud sookompleksid Puhatus ja Leidissoos.
Natura protsessi käigus valiti välja uusi ja laiendati tunduvalt ka olemasolevaid alasid. Kui enne Natura 2000 alade väljavalimist oli meil 2003. aastal kaitstavat maismaa territooriumi ligikaudu 490 000 ha ja kaitstavaid merealasid üle 82000 ha, siis pärast seda, kui Natura protsessiga sõelale jäänud alad jõuti ajutiste piirangutega aladest vormistada ümber riiklikeks kaitstavateks loodusobjektideks (aastal 2007), oli meie kaitstavate alade pindala kasvanud ligi kaks korda.
Loe lisaks:
