Jääkreostus on minevikus inimese tegevuse tagajärjel tekkinud maa ja veekeskkonna (pinnase- või põhjavee) reostunud piirkond või keskkonda jäetud kasutuseta ohtlike ainete kogum, mis ohustab ümbruskonna elanike tervist ja elusloodust.
Paljud jääkreostusobjektid jäävad märkamatuks seni, kuni reostus jõuab kaevudesse, kanalisatsiooni või veekogudesse. Sageli leitakse maetud ohtlikud jäätmed või reostunud pinnas kaevetöödel.
Jääkreostuse koristamata jätmine elupiirkondadest ohustab inimeste tervist otsesel kokkupuutel ohtlike ainetega. Ohtlike lenduvate ainete tungimine keldrite kaudu eluruumidesse ja saastunud toidu ning joogivee tarbimine on ka oluline negatiivne risk inimese tervisele.
Pinnas või põhjavesi on reostunud, kui vähemalt ühe ohtliku aine sisaldus ületab antud maa kasutustüübile vastavat piirarvu. Elumaale on kehtestatud rangemad piirarvud kui tööstusmaale, seetõttu tuleb endiste tööstusaladele eluhoonete rajamisel või muul viisil avalikku kasutusse võtmisel jälgida, et pinnas oleks ohtlikest ainetest piisavalt puhas.
Jääkreostuskoldeid eristatakse käesoleval ajal tekkivast reostusest. Jääkreostuskolleteks on näiteks enne 1993. aastat (Nõukogude Liidu vägede lahkumine 1992. aastal ja erastamise algus 1993. aastal) tekkinud sõjaväe ja tööstusalade reostus.
Loe täpsemalt
- Keskkonnaministri määrus "Ohtlike ainete sisalduse piirväärtused pinnases"
- Keskkonnaministri määrus "Ohtlike ainete põhjavee kvaliteedi piirväärtused"
- Jääkreostusalad (otsing Keskkonnaagentuuri kodulehelt, vali rippmenüüst tüüp "Jääkreostusobjekt")
Jääkreostuseks ei loeta pärast 07.06.1998 tekkinud reostust, sest siis jõustus kemikaaliseadus, millega kehtestati saastaja maksab põhimõte. Selle kohaselt vastutab reostuse likvideerimise eest reostaja. Kui reostus on tekkinud jäätmetest ja reostajat ei ole võimalik kindlaks teha või vastutusele võtta, võib vastutus üle minna maa omanikule, kellele kuuluval maal reostus asub.
Reostuse intensiivsus ja levik, aga ka päritolu on võimalik tuvastada uuringutega. Uuringu tulemused on aluseks ka reostuse likvideerimistööde kavandamisele. Sobiv tehnoloogiline lahendus reostuse likvideerimiseks pannakse enamasti paika eelprojekti koostamisel. Reostuse likvideerimisel on oluline tagada turvaline töökeskkond ning keskkonnaohutus. Jääkreostusobjektidel on sageli lagunenud ja varisemisohtlikud rajatised ning suur oht kokku puutuda ohtlike ainetega. Samuti on likvideerimistööde ajal ohtlike ainete keskkonda levimise oht kõrgendatud, sest ohtlike ainete kättesaamiseks avatakse reostuskoldeid. Objektilt likvideeritavaid ohtlikke jäätmeid (tööstusmaa piirarve ületavalt reostunud pinnas, kütuse- ja õlijäägid, asbesti sisaldavad ehitusjäätmed jms) tohib üle anda ettevõtetele, kellel nende jäätmete käitlemiseks on kehtiv ohtlike jäätmete käitluslitsents ja jäätmeluba. Reostuse likvideerimisel on oluline tuvastada tööde piisavus proovi võtmise ja proovidest ohtlike ainete sisalduse määramisega. Proovivõtt ning objekti lõpetamine kooskõlastatakse Keskkonnaametiga.
Käimasolevad projektid
Täpsemalt jääkreostuse kohta
Tegevused ja meetmed
Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 on üheks keskkonnaprobleemiks nimetatud tööstus, põllumajandus ja militaarobjektide jääkreostus. Nimetatud on jääkreostuskollete likvideerimise eesmärgid ja ülesanded ning jääkreostusobjektid, mille likvideerimist toetatakse riigieelarvest.
Jääkreostuskollete likvideerimist finantseeritakse maaomanike, ettevõtete ja kohalike omavalitsuste vahenditest. Kaasfinantseerimist on võimalik taotleda Sihtasutusest Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) ja Ühtekuuluvusfondist.
Tellitud uuringud
Keskkonnaministeerium on tellinud kaheksa olulist projekti, mis annavad ülevaate jääkreostusobjektide seisukorra kohta ning teevad ettepanekud vajalike meetmete kohaldamiseks.
Jääkreostuskollete objekti omanikel ja omavalitsustel, keda nimetatud töö otseselt puudutab, on võimalik töödega tutvuda Keskkonnaministeeriumi veeosakonnas ja Keskkonnaameti regioonides, AS Maves veebilehel või Keskkonnaministeeriumi veevaldkonna uuringute veebilehel.
