Ühisrakendus

Ühisrakenduse idee tekkis 1990. aastate alguses Põhjamaades (Norras ja Rootsis), kus seda kirjeldati kui väga efektiivset globaalse soojenemise leevendamise meetodit. Konventsiooniosaliste esimesel ülemaailmsel konverentsil (COP 1) 1995. aastal Berliinis otsustati käivitada ühisrakenduse pilootetapp (ingl Activities Implemented Jointly, AIJ).

Eesti alustas ühisrakenduse pilootetapi raames koostööd esimese investeerijariigi Rootsiga juba aastal 1993, mil käivitati rida taastuvenergia projekte (põhiliselt katelde üleviimine imporditavatelt vedelkütustelt kodumaisele puitkütusele) ja energiasäästu projekte (kaugküttevõrkude renoveerimine, paneelmajade soojustamine, soojussõlmede ehitamine). Pilootetapi projekte, mille abil Eesti arendajad õppisid tundma ühisrakenduse põhimõtteid, kogunes lõpuks kokku 21. Info nende ja kõigi teiste maailmas läbi viidud pilootetapi projektide kohta on üleval UNFCCC sekretariaadi kodulehel.

Ühisrakendusest saavad osa võtta vaid kliimamuutuste raamkonventsiooni I lisa osalised. Tegemist on projektipõhise mehhanismiga kliimamuutuste leevendamiseks, millel on reeglina kaks osapoolt - investeerijariik  ja vastuvõtjariik. Investeerijariik korraldab projekti finantseerimist (soodsalt antud laenud uue tehnoloogia ülekandmisel I lisa üleminekumajandusega riiki) ja seiret, abistab know-how ja omapoolse administratiivse panusega. Omandab vastutasuks õiguse teatud osale projekti teostamise tulemusena välditud KHG heitkogusele. Investeerijariigis on KHG heitkoguste vähendamise kulud reeglina kõrged ja seetõttu on seda majanduslikult tõhusam teha vastuvõtjariigis. Vastuvõtjariik on konventsiooni I lisa osaline, kes ilma investeerijariigi panuseta pole võimeline kliimamuutuste leevendamise projekti oma riigis ellu viima.
 

Projekti käivitavad kas erasektori või riiklike agentuuride poolt soodsatel tingimustel antud laenud. Tihti moodustavad mingi osa finantseerimisest ka grandid, näiteks konsultantide kaasamise näol. Väga oluline on teha põhjalikud ja objektiivsed tasuvusarvutused nii investeerija- kui vastuvõtjariigis, sest mõlema osapoole loodetav kasu pole alati reegliks.


Rahvusvahelised kokkulepped on ühisrakendusprojektide teostamise aluseks. Eesti on praeguseks sõlminud rahvusvahelised kokkulepped Soome, Taani, Hollandi, Rootsi ja Austriaga. Lisaks sellele on Vabariigi Valitsus heaks kiitnud BASRECi leppe.

Vabatahtlik osalemine ühisrakendusprojektides

Seoses Kyoto Protokolli I kauplemisperioodi lõpuga väljastas Keskkonnaministeerium kinnituskirjasid vabatahtlikuks osalemiseks ühisrakendusprojektides, teostamiseks väljaspool Eestit kuni 31.12.2012.

Mõistliku menetlusaja tagamiseks võttis Keskkonnaministeerium kinnituskirja väljastamise taotlusi vastu kuni 10.12.2012. Kinnituskirja taotlemiseks oli tarvis esitada ühisrakendusprojekti tehniline kirjeldus (Project Design Document), iseseisva akrediteeritud asutuse otsus (Determination Report) ja vabas vormis avaldus.

Vabatahliku ühisrakendusprojekti korral oli Eestis registreeritud ettevõte mõnes teises riigis teostava projekti osaline, kuid Eesti riik ei võtnud kinnituskirja väljastamisega endale mingisuguseid kohustusi.

Olulised terminid

  • Baasjoon – projektikokkuleppe juurde kuuluvas kinnitamisaruandes kirjeldatud kasvuhoonegaaside heitkoguste tase, mis muutuks reaalseks juhul, kui projekti ellu ei viida.
  • CO2 ekvivalent – üks tonn CO2 või sellega samaväärse globaalse soojenemise teguriga kogus mistahes muud Kyoto protokolli lisas A loetletud kasvuhoonegaasi.
  • Eriheide (emissioonitegur) – suhtarv, mis väljendab eralduva kasvuhoonegaasi kogust teatud inimtegevuse valdkonnas toimeühiku kohta (näit tC/TJ).
  • Heitkoguste vähendamise ühik, HVÜ – (ingl Emission Reduction Unit, ERU) vastuvõtjariigi registris registreeritud ühik, mis põhineb heitkoguste vähendamisel ja võrdub ühe tonni süsinikdioksiidi ekvivalendiga.
  • Heitkoguste vähendamine – projekti toimimise aja vältel rakendatavast baasjoonest suurem kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine.
  • Investeerijariik – riik, kes investeerib projekti ja omandab lubatud koguse ühikuid või heitkoguste vähendamise ühikuid.
  • IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) – Valitsustevaheline Kliimamuutuste Ekspertrühm.
  • Kasvuhoonegaasid – süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), fluorosüsivesiniku ühendid (HFC), perfluorsüsiniku ühendid (PFC) ja väävelheksafluoriid(SF6). Nende gaaside molekulid seovad Maalt atmosfääri tagasipeegelduvat infrapunast kiirgust, tõstes sellega atmosfääri temperatuuri.
  • Kasvuhoonegaaside inventuur – konventsiooni osapoolte kohustus viia igal aastal läbi kasvuhoonegaaside heitkoguste ja neeldunud koguste analüüs elutegevuse sektorite kaupa.
  • Kasvuhoonegaaside heitkogused – inimtegevuse toimel atmosfääri heidetud kasvuhoonegaaside kogus, mis antakse tavaliselt ümberarvestatuna süsinikdioksiidi kogusele.
  • Kasvuhoonegaaside sidumine – inimtegevuse kaudu mõjustatud kasvuhoonegaaside neeldumine ökosüsteemis, nagu näiteks fotosünteesi, keemilise reaktsiooni vms käigus. Protsessi tulemusena väheneb kasvuhoonegaasi kogus atmosfääris.
  • Kyoto protokoll – 11. detsembril 1997. aastal Kyotos COP 3 ajal vastuvõetud protokoll, mille järgi konventsiooni osapooled kohustuvad vähendama aastatel 2008–2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid mahus, mis tagaks nende kontsentratsiooni vähemalt viie protsendilise vähenemise võrreldes aastaga 1990. Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002. aastal.
  • Lubatud kogus – kasvuhoonegaaside kogus, mida vastuvõtjariik võib vastavalt Kyoto protokollile väljutada õhku esimesel selle protokolli kohasel kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks ja vähendamiseks võetud kohustusperioodil aastatel 2008–2012.
  • Lubatud koguse ühik, LKÜ– (ingl Assigned Amount Unit, AAU) vastuvõtjariigi registris vastavalt Kyoto protokollile registreeritud kasvuhoonegaaside heitkoguste ühik, mis on võrdne ühe tonni süsinikdioksiidi ekvivalendiga.
  • Projekti planeerimise dokument – projekti dokumentatsioon, mis sisaldab terviklikku informatsiooni võimaliku ühisrakendusprojekti kavandamise kohta, sh baasjoone uuringut, äriplaani, KHG heitkoguste seirekava, projekti osapoolte kommentaare, KMH kokkuvõtet, heitkoguste vähendamise ühikute hinnapakkumist, projekti toetuskirja jpm.
  • Riiklik kliimaaruanne – konventsiooni osapoolte kohustus perioodiliselt esitada konventsiooni sekretariaadile ülevaade kasvuhoonegaaside bilansi muutuse ning riigi poolt võimaliku kliimamuutuse leevendamiseks rakendatavate poliitiliste ja majanduslike meetmete kohta.
  • Sõltumatu üksus – üksus, mille investeerijariik vastuvõtjariigiga peetavate konsultatsioonide käigus nimetab, näiteks investeerijariigist, vastuvõtjariigist ja projekti üksustest sõltumatu ja erapooletu keskkonna auditeerimise ettevõte.
  • Tõendamine – ühisrakendusprojekti tulemusena välditud KHG heitkoguste seire (monitooringu) perioodiline erapooletu ülevaatamine ja tagantjärele kinnitamine etteantud ajavahemiku jooksul.
  • Täiendatavus – nõue, et ühisrakenduprojekti heitkoguste vähendamine on täiendav võrreldes olukorraga, kus projekt ei käivitu.
  • UNFCC – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon.
  • VMM (Vastastikuse Mõistmise Memorandum) – riikidevaheline kirjalik kokkulepe, mis sõlmitakse kliimakonventsiooni I lisas nimetatud osaliste valitsuste vahel ühisrakendusprojektide käivitamiseks teatud koostööprogrammi või suurema projekti ühise teostamise kohta ja milles on fikseeritud kõige üldisemad põhimõtted, mis annavad partneritele kindluse, et osapooled järgivad endale võetud kohustusi kliimaprojektide elluviimisel.
  • Vastuvõtjariik – riik, kus projekt viiakse ellu ja kes kannab üle projekti käigus tekkinud KHG lubatud koguse ühikuid ja/või KHG heitkoguse vähendamise ühikuid.
  • Välismõjud – ühisrakendusprojekti mõjud, mis on esile kutsutud selle rakendamisega ja paiknevad väljaspool projekti piire.

Teavet ühisrakendusprojektide kohta leiab siit.

Juhised

Ühisrakendus põhineb projektidel, mis tähendab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist käsitletakse iga projekti tasandil eraldi. Projektid on suunatud kasvuhoonegaaside heitkoguste majanduslikult kõige efektiivsemale vähendamisele. Ühisrakenduse käigus võtavad konventsiooni lisas I nimetatud konventsiooniosalised ühiselt ette kliimamuutuste vältimisele suunatud energeetika- aga ka muid projekte (nt metsa istutamist). Ühisrakendus on Eesti jaoks paljutõotav rahvusvahelise koostöö viis, eelkõige investeeringute riiki toomise aspektist vaadatuna. Ühisrakendusprojekt käivitatakse juhul, kui leitakse, et investeerijariigis (s.o riigis, kes annab pikaajalist soodsa intressimääraga laenu või tagastamatut toetust konsultatsioonide vms näol) on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks tehtavad kulutused ebaökonoomsed ning samaväärne investeering teises, nn vastuvõtjariigis (kellel pole piisavaid majandusvõimalusi kliima- ja energiaprojektide alustamiseks) annab märksa parema tulemuse. Ühisrakendust võib laiemalt määratleda kui mitme riigi ühist ettevõtmist, mille eesmärk on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine riigis, kus kulutused selleks on vähimad.

Heitkogustega kauplemine ei anna investeerijariigis reaalset vähenemist, kuid võimaldab Kyoto protokolli osalistel oma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustus täita teistelt protokolliosalistelt ostetavate lubatud heitkoguse ühikute kaudu.

Nende meetmete elluviimise alus on vastastikuse mõistmise memorandum või riikidevaheline kokkulepe. Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse (RT II 2002, 26, 111) § 2 annab Eesti Vabariigi valitsusele volituse sõlmida heitkoguste vähendamise ühikute ülekandmise rahvusvahelisi lepinguid.

Tüüpiline ühisrakenduse skeem on järgmine:

Riikidevaheline kokkulepe - riikidevaheline kirjalik kokkulepe, mis sõlmitakse konventsiooni lisas I nimetatud konventsiooniosaliste valitsuste vahel koostööprogrammi või suurema projekti ühisrakenduses osalemiseks. Kokkuleppes on fikseeritud üldpõhimõtted, mis annavad partnerile kindluse, et kliimaprojektide elluviimisel pooled järgivad endale võetud kohustusi.

Projekti kavandamine - võimaliku ühisrakendusprojektidokumentatsiooni ettevalmistamine, mis sisaldab baasjoone uuringut (uuring olukorrast, mis valitseks juhul, kui ühisrakendusprojekti ellu ei viidaks), seire- ja tõendamisplaani. Dokumentatsiooni juurde kuulub ka vastuvõtjariigi koostatud projekti toetuskiri.

Projekti dokumentatsiooni kinnitamine - kokkuleppe allkirjaõiguslikest isikutest sõltumatu üksus (üksus, kelle investeerijariik nimetab vastuvõtjariigiga peetavate konsultatsioonide käigus, näiteks keskkonnaauditeerimisettevõte) korraldab kinnitamismenetluse, mille käigus ta kinnitab baasjoone ja keskkonnamõju uuringu aruande, seireprotokolli ning vastuvõtjariigi toetuskirja. Menetluse eesmärk on tagada investeerijariigile enam kindlust, et ühisrakendusprojekt annab eeldatud hulga heitkoguste vähendamist.

Registreerimine registris - pärast kinnitamist ja projektikokkuleppe sõlmimist registreeritakse projekt investeerijariigi, vastuvõtjariigi ja konventsiooni sekretariaadi registris.

Projekti teostamise seire - pärast projekti kinnitamist tuleb vastavalt projekti seireplaanile korraldada kasvuhoonegaaside heidete vähenemise seiret. Seire tulemused esitatakse investeerijariigile ja vastuvõtjariigile.

Tulemuste tõendamine - sõltumatu üksus vaatab projekti teostamisega seotud dokumendid regulaarselt üle ja kindlustab, et projekti teostamise käigus oleks täidetud ühisrakenduse programmi, Kyoto protokolli ja asjakohased riigisisesed ning rahvusvahelised nõuded ja normid. Seirearuanne on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise tõendamise aluseks. Tõendatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise ühikud kantakse vastuvõtjariigi ja investeerijariigi registrisse.

Aruandlus - projekti teostamise käigust ja tulemustest tuleb pidevalt aru anda konventsiooni sekretariaadile Bonnis.

Heitkoguste vähendamise ühikute ülekandmine - vastavalt Kyoto protokollile saab heitkoguste vähendamise ühikuid üle kanda ainult ühe konventsiooniosalise registrist teise konventsiooniosalise registrisse. Konventsiooniosaliste valitsused võivad anda juriidilistele isikutele kõik õigused teostada projekte, mis viivad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisele ja võimaldavad heitkoguste ülekandmist teisele konventsiooniosalisele.

Heitkoguste vähendamise ühikuid ja lubatud heitkoguste ühikuid saab müüa, üle kanda ja omandada alates 2008. aastast.

Kyoto protokolli kohane ühisrakendus soodustab energiat säästvate uute efektiivsete tehnoloogiate toomist lääneriikidest siirdemajandusega riikidesse, eriti nende riikide energia-, kütte-, transpordi- ja tööstussektorisse. Kyoto protokolli paindlikud vahendid aitavad parandada õhu kvaliteeti ja selle kaudu ka inimese tervist. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute müük võib tuua märkimisväärseid rahavooge riikidest, kus süsiniku heitkogused ületavad Kyoto protokolliga sätestatud sihtarvu. Kyoto protokolli paindlike vahendite rakendamine toob Eestisse investeeringuid, tehnoloogiaid ja oskusteavet energiakasutuse tõhustamiseks ja keskkonnaseisundi parandamiseks.

Juhised

UNFCCC ühisrakenduse lehekülg

 

Viimati uuendatud: 6. oktoober 2017

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.