Pinnavesi

Pinnaveeks nimetatakse kogu maapinnal seisvat või voolavat maismaavett (välja arvatud põhjavesi, üleminekuvesi ja rannikuvesi). Pinnaveekogud jagunevad voolu- (jõed, ojad, kraavid) ja seisuveteks (järved, tiigid).

Pinnavee seisund sõltub reovee puhastamise tõhususest, põllumajanduse intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimise ning tööstus- ja põllumajandustootmise kahanemise tõttu oluliselt vähenenud.

Pinnavee seisundi üle peetakse arvestust pinnaveekogumite kaupa ja pinnaveekogumeid, mille seisund tuleb määrata, on praegu 750. Keskkonnaregistris on veekogusid rohkem kui pinnaveekogumeid. Pinnaveekogumiks on enamasti üks keskkonnaregistris olev suurem veekogu (seisuveekogud veepeegli pindalaga alates 50 ha, vooluveekogud valgala pindalaga alates 10 km2). Mõned suured veekogud on jaotatud mitmeks pinnaveekogumiks ja mõned väiksemad vooluveekogud on koondatud kokku üheks suuremaks vooluveekogumiks. Ühes pinnaveekogumis on ühetaoline looduslik tüüp, elukeskkond ja inimmõju.

Pinnaveekogumite loetelu ja pinnaveekogumite seisundi määramise reeglid on sätestatud keskkonnaministri määrusega „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisund tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord“.

Eesti veekogud on mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab tõsiselt rannikumerd. Veekogude seisund sõltub otseselt reovee puhastamise tõhususest ja põllumajanduses kasutatavatest kaitsemeetmetest. Viimasel aastakümnel on Eestis toimunud olulised muutused. Majanduse langus, muutused tööstuse korraldamisel ja olmes tarbitava vee osas on kaasa toonud veekeskkonnale avalduva surve vähenemise. See on soodsalt mõjunud nii jõgedele, järvedele kui merele. Eesti jõgede ja järvede veekvaliteet on rahuldav.
 

 

 

Pinnavee seisundi hindamiseks kasutatakse viit seisundiklassi: väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb. Pinnavee seisund määratakse ökoloogilise seisundi ja keemilise seisundi alusel.

  • Vooluveekogumeid on Eestis 639 ja nendest 475 on heas või väga heas seisundis.
  • Maismaa seisuveekogumeid on Eestis 95 ja nendest 60 on heas või väga heas seisundis.
  • Rannikuveekogumeid on Eestis 16 ja nendest 5 on heas seisundis.

Ökoloogilist seisundit määratakse nelja kvaliteedielemendi alusel:

  • füüsikalis-keemilised üldtingimused,
  • fütoplankton,
  • suurtaimed ja/või põhjataimestik,
  • kalad.

2008. aasta lõpus koostati esmakordselt aruanne „Eesti pinnaveekogude ökoloogiline seisund 2004-2008“. Selle aruande alusel määrati 750 pinnaveekogumi seisund.

Keemilise seisundi tõttu on koguseisund halb ainult neljas vooluveekogumis. Ülejäänud kesise, halva või väga halva seisundiga pinnaveekogumites on probleeme ökoloogilise seisundiga. Nendele pinnaveekogumitele, mille seisund on kesine, halb või väga halb, tuleb koostada seisundi parandamise meetmekava. Pinnaveekogumite seisundi parandamise meetmed on kirjas vesikondade veemajanduskavades.

 

Eesti järved

Järved koos tehisveekogudega hõlmavad ligikaudu 5% Eesti territooriumist ehk territooriumi iga 40–50 km2 kohta on meil keskmiselt 1 järv. Peipsi ja Võrtsjärv kuuluvad Euroopa suuremate järvede hulka.

Eestis on ligikaudu 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha. Järvede paigutus on äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30 järve 100 km2 kohta (Harjumaal Jussi-Järvi-Koitjärve ümbrus ja Valgamaal Karulas ja Otepääl). Seevastu Lääne- ja Kesk-Eestis on ulatuslikud alad täiesti ilma järvedeta.


Väga sügavaid järvi Eestis ei ole. Suurima sügavusega on Rõuge Suurjärv – 38 m. Peipsi järve sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6 meetrini.
Eesti jaguneb seitsmeks limnoloogiliseks valdkonnaks: Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, kõrgustike eutroofsed järved, Pandivere alkalitroofsed järved, Vahe-Eesti düstroofsed järved, Madal-Eesti düseutroofsed järved, Lääne-Eesti halotroofsed järved.

Kalanduse ja puhkemajanduse seisukohalt väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal. Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest.

Riikliku vaatluse all on Peipsi järv, Võrtsjärv ja kaheksa väikejärve, Nohipalu Mustjärv, Nohipalu Valgjärv, Pühajärv, Rõuge Suurjärv, Uljaste järv, Viitna Pikkjärv, Ähijärv, ja Mullutu Suurlaht. Peipsi ja Võrtsjärvel teostab vaatlusi hüdrokeemia osas Tartu Keskkonnauuringud ja bioloogia osas EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve Limnoloogiajaam. Väikejärvede nii hüdrokeemilist kui bioloogilist seiret viib läbi Võrtsjärve Limnoloogiajaam.

Eesti järved olid 1970. ja 1980. aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. Kolhoosikorra lagunemisega soikus põllumajandustootmine ja 1990. aastate algul hakkas järvede, eriti väikejärvede, seisund paranema. Eutrofeerumine aeglustus, järvevees vähenes lämmastiku sisaldus. Majandusolukorra paranemisega on lähitulevikus oodata eutrofeerumise taastõusu.
 


 

Eesti jõed

Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Äravool moodustub põhiliselt riigi territooriumil. Veevarude killustatus väikesteks veekogudeks ja ebaühtlane jaotumine piirab nende kasutamise võimalusi.

Veelahkmed jagavad Eesti jõed nelja looduslikku vesikonda: Narva-Peipsi vesikond, Soome lahe vesikond, Liivi lahe vesikond ja Saarte veekogud. Kolme vesikonna – Narva-Peipsi, Soome lahe ja Liivi lahe vesikonna – jõed saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt.

Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi.

Üle 1000-ruutkilomeetrise valgalaga jõgesid on 15, kusjuures Narva jõe kogu valgala on suurem Eesti Vabariigi territooriumist. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab riigi pindalast 22%.

Suurima langusega jõgi on Piusa, mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim lang on Soome lahte suubuval Mustojal 3,5 m/km, väikseim Emajõel 0,04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3,7 m.

Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.
Hüdroloogia-vaatlusvõrk Eesti jõgedel ja järvedel moodustati 1920. aastatel, mistõttu on meil kasutada pikaajalised vaatlusandmed. Praegu on kasutusel 40 vaatlusjaama.

Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadine suurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal märtsist aprillini, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne.

 

Viimati uuendatud: 25. august 2017

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.