Naftareostuskahju hüvitamise rahvusvaheline süsteem

1992. aasta naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse konventsioon ja 1992. aasta naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi konventsioon.

Põhieesmärgid

1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni eesmärk on moodustada ühtne süsteem, mille kaudu naftareostuse tõttu kahju kannatanud isikud saaksid nõuda laevaomanikult neile tekitatud kahju hüvitamist. Konventsioon näeb ette laevaomaniku süüta vastutuse põhimõtte ning loob kohustusliku vastutuse kindlustuse süsteemi.

1992. aasta fondi konventsioon sätestab, et selle alusel hüvitatakse kahju, mida ei ole võimalik katta 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooni alusel. 1992. aasta rahvusvaheline naftareostuse hüvitamise fond (mida tuntakse ka kui 1992. aasta fondi või 1992. aasta IOPC fondi) on ülemaailmne rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb tankeritelt merre voolanud püsivast naftast põhjustatud naftareostuse kahjude hüvitamisega. Vastavalt 1992. a fondi konventsioonile maksavad kontributsiooni fondile isikud, kes võtavad meritsi aastas vastu üle 150 000 tonni maksustatavat naftat. 1992. aasta fond on valitsustevaheline organisatsioon, mis on loodi 1996. aastal 1992. aasta fondi konventsiooniga asutatud kompenseerimise süsteemi haldamiseks.

2003. a protokoll ja sellega loodud lisafond annavad võimaluse sellise kahju hüvitamiseks, mida ei ole võimalik katta ei 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooni ega 1992. a fondi konventsiooni alusel.

Põhimõtted

1992. a tsiviilvastutuse konventsioon näeb ette laevaomaniku süüta vastutuse põhimõtte ning loob kohustusliku vastutuse kindlustuse süsteemi. 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsioon ja fondi konventsioon hõlmavad vahejuhtumeid, kui püsikindel mineraalõli lekib merelaevast, mis on ehitatud või kohandatud nafta veoks mahtlastina (tavaliselt tanker). 1992. aasta konventsioonid ei hõlma mitte üksnes lasti- või punkrikütuse lekkeid (laeva oma kütus) lastitud tankeritest, vaid ka teatud juhtudel punkrikütuse lekkeid lastita tankeritest. Püsikindla mineraalõli hulka kuuluvad toornafta, kütteõli, raske diisliõli ja määrdeõli. Kui sellised õlid merre lasta, hajuvad need loomulikul teel tavaliselt aeglaselt. Seetõttu võivad need levida ja tuleb ära koristada. Konventsioonide alusel ei hüvitata mittepüsiva mineraalõli (nt bensiin, kerge diisliõli ja petrooleum) leketest tulenenud kahju. Sellised õlid aurustuvad väljavoolamise korral üldiselt kiiresti ja tavaliselt ei pea neid ära koristama.

Kompensatsiooni on õigus saada kõigil konventsiooniosalise territooriumil asuvatel isikutel, kellele naftareostusega tekitati kahju, kuid samuti ka ennetavate meetmete (laevavraki põhjast ülestõstmise, laevavraki naftaproduktidest tühjaks pumpamise, reostuse kõrvaldamiseks reostustõrjevahendite ja laevade valmisoleku tagamise jms) rakendajatel.

Reostuskahju mõistet on 1992. aasta protokollis konventsiooni algtekstiga võrreldes muudetud. 1992. aasta konventsiooniga on hõlmatud ka keskkonnakahju hüvitamine. Keskkonnakahju tekkimisel hüvitatakse siiski vaid mõistlikud taastamiseks tehtud kulutused. Hüvitist makstakse selliste mõistlike endise olukorra taastamise meetmete maksumuse eest, mille eesmärk on kiirendada kahjustatud keskkonna looduslikku taastumist. Hüvitist reostusjärgsete uuringute maksumuse eest võib maksta siis, kui need on seotud kahjuga, mis kuulub konventsioonide alusel reostuskahju määrangu alla, kaasa arvatud uuringud naftareostusest tuleneva keskkonnakahju olemuse ja ulatuse kindlakstegemiseks ning kindlaksmääramiseks, kas endise olukorra taastamise meetmed on vajalikud ja teostatavad.

1992. aasta konventsiooni alusel hüvitatakse kulutused reostuskahju ennetavatele ja vähendavatele meetmetele, sõltumata meetmete võtmise kohast. See tähendab, et konventsiooni alusel hüvitatakse ennetavatele meetmetele tehtud kulutused ka sellise riigi territooriumil, kes ei ole konventsiooniosaline.

Kohustused ja rakendamine Eestis

1992. a konventsioonide kohaldamine ei too Eesti Vabariigile kaasa rahalisi kohustusi. Kontributsiooni maksavad fondile isikud, kes võtavad meritsi aastas vastu üle 150 000 tonni maksustatavat naftat. Eestis tervikuna on see arv püsinud viimastel aastatel 300 000–500 000 tonni piires. Juhul, kui sisseveetava nafta kogus peaks ületama 150 000 tonni piiri isiku kohta, ei teki riigil muid kohustusi kui jälgida maksete laekumist fondile maksustatavat naftat sissevedavatelt isikutelt.

Erinevalt 1992. a fondi konventsioonist võivad 2003. a protokolliga ühinemisega kaasneda riigile teatud rahalised kohustused. Nimelt on artikli 14 lõikes 2 sätestatud, et kui protokolliosalises riigis vastu võetud nafta kogusumma on alla ühe miljoni tonni, kuid ükski isik ei ole vastu võtnud naftat sellises koguses, et nad oleksid kooskõlas artikliga 10 kohustatud maksma lisafondi sissemakseid, siis on riik kohustatud tegema sissemakseid selle kogusumma eest

 

Viimati uuendatud: 27. mai 2014

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.