Ajalugu

Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium loodi 21. detsembril 1989. aastal. Ajalooliselt on Keskkonnaministeerium välja kasvanud 30. aprillil 1935. aastal riigiparkide valitsemise seadusega asutatud Riigiparkide Valitsusest.

Kolm aastat hiljem nimetati see ümber Loodushoiu- ja Turismi Instituudiks. Instituudi etteotsa asus geograafiamagister Peeter Päts. 1940. aasta juunipöörde järel asutus likvideeriti.

Teise Maailmasõja järel kulus tosin aastat uue looduskaitse seaduse väljakuulutamiseni. 1957 aastal kutsuti ellu Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus, mida asus juhtima kooliõpetaja ettevalmistusega poliitik Voldemar Telling.

Looduskaitsetegevus hoogustus 1962. aastast, mil loodi Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. 1966. aastal reorganiseeriti see Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumiks, mida juhtisid metsateadlased: looduskaitse aktivist Heino Teder ministrina, Felix Nõmmsalu aseministrina ja Heino Luik Looduskaitse Valitsuse juhatajana. Looduskaitsesse lülitus elujõuline metsavalvesüsteem.
 

1980ndatest tänapäeva

1980ndad ja taasiseseisvumine

1988. aastal reorganiseeriti ministeerium Riiklikuks Looduskaitse ja Metsamajanduse Komiteeks, mille etteotsa kutsuti Tallinna kommunaalmajandusega tegelenud aselinnapea insenerökonomist Tiit Nuudi. Looduskaitse Valitsuse etteotsa sai looduskaitsetöö kogemustega metsateadlane Endel Koljat.

Kui 21. detsembril 1989. aastal asutati komitee baasil Keskkonnaministeerium, sai Tiit Nuudi olla minister ja Endel Koljat aseminister 1990. aasta I kvartali jagu.

Demokraatia järk-järgulise arengu perioodil aastatel 1990-1991 oli keskkonnaminister juhtiv ökoloog, bioloogiadoktor ja metsateadlane Toomas Frey.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal 1991-1992 oli keskkonnaminister looduskaitsetöö kogemustega geograafiakandidaat Tõnis Kaasik. Taastatud EV Valitsuse liikmena tuli tal osaleda omariiklike struktuuride loomises ja ümberkorraldamises, Nõukogude Liidu ministeeriumidele allunud majandusharude Eesti alluvusse toomises ja uute juhtimisstruktuuride moodustamises. Esmajoones puudutas see kalamajandust ja -kaitset, metsakorraldust ja hüdrometeoroloogiateenistust. 1991. a loodi endise Hüdrometeoroloogia teenistuse baasil Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut.

1990ndad

Aastail 1992-1994 oli keskkonnaministriks loodusuurija, geograafiakandidaat Andres Tarand, kes oli silma paistnud tollal politiseerunud rohelises liikumises ja Eesti Kongressi töös. Tema mõjul hakati varasemast enam osa võtma ka globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisest. Juurdus rahvusvaheliselt soovitatud abinõude juurutamine Eesti keskkonnakaitses. Tema tööperioodil asutati ministeeriumi kantsleri ametikoht, kuhu kutsuti ökoloog ja keskkonnakaitse organisaatoriks kujunenud põllumajanduskandidaat, metsateadlane Rein Ratas.

Aastail 1994-1995 oli keskkonnaministriks geograaf-hüdroloog-klimatoloog Vootele Hansen, kes osales taasiseseisvumise eest peetud võitluses ja looduskaitse ettevõtmistes juba üliõpilaspõlves. Hanseni sõnul oli tema ministritöös olulisim keskkonnakaitse seadusloome, kaitseeeskirjade jmt väljatöötamine, maareformi käivitamine ja erastamisprotsessiks vajalike seaduseelnõude ettevalmistamine.

1995. sai keskkonnaministriks hea organisaatorina tuntud Villu Reiljan. Tema tegevusajal töötati välja Eesti keskkonnapoliitika ja kujundati keskkonna valdkondade juhtimissüsteem. Ministeeriumi struktuur hõlmas kuut osakonda, Maa- ja Metsaametit ning Keskkonna- ja Mereinspektsiooni. Uus suur organisatsioon ministeeriumi haldusalas oli Riigimetsade Majandamise Keskus. 1. jaanuaril 1996 alustas tegevust Kiirguskeskus, mis loodi keskkonnaministeeriumi initsiatiivil ja kelle ülesandeks on kiirguskaitse poliitika kujundamine ja järelevalve. Keskkonnaseireprogrammide järelevalve ning keskkonnatrükiste kirjastamine sai Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse ülesandeks. 12. märtsil 1997 kiitis Riigikogu heaks Eesti keskkonnastrateegia, mille alusel töötati välja Eesti Riiklik Keskkonnategevuskava.

9. märtsil 1999 võttis Villu Reiljan istet Riigikogu opositsiooni ridades, keskkonnaministriks sai varasem rahandusminister Heiki Kranich.

2000ndad ja tänapäev

2003. aasta aprillist kuni 2006. aasta oktoobrini istus Villu Reiljan keskkonnaministri toolile teist korda. Selle aja sisse jäid Eesti liitumine Euroopa Liiduga, millele eelnes pikaajaline ja põhjalik eeltöö, kui ka Eesti üle-euroopalise Natura alade võrgustikuga liitumise lõpuleviimine. Minister Reiljani aegsete uudsete algatuste hulka kuulus ka õigustloovate aktide igakülgse mõju analüüsimise juurutamine KeM-s. Lisaks toimus suur muutus ministeeriumirahva jaoks – 2004. aasta jõulude eel sai teoks juba pikemat aega kitsastes oludes tegutsema pidanud keskkonnaametnike ammune unistus - kolimine kolmest Tallinna eri paigas asuvast hoonest uude ühisesse majja aadressil Narva mnt 7a.

2006. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta aprillini hoidis keskkonnaministri portfelli Rein Randver.

2007. aasta 5. aprillist kuni 2011. aasta aprillini oli keskkonnaministriks Jaanus Tamkivi. 6. aprillil 2011 kuni 16. november 2014 oli ministriks esimene naiskeskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kellelt võttis teatepulga üle 17. novembril 2014. aastal Mati Raidma.

Alates 9. aprillist 2015 on keskkonnaministriks Marko Pomerants.
 

 

Viimati uuendatud: 13. jaanuar 2016

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.