Merekeskkonna kaitse rahvusvahelised konventsioonid

Siin on antud lühiülevaade rahvusvahelistest merekeskkonna kaitsele suunatud lepingutest. Enamus merekeskkona kaitsealastest rahvusvahelistest lepingutest on sõlmitud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO - International Maritime Organization) egiidi all. IMO-l on nii institutsionaalne kui ka vajalik pädevus rahvusvahelise keskkonnaõiguse rakendamiseks. Tema pädevus ei tulene mitte lihtsalt UNCLOS-est või ÜRO-lt, vaid teda ennast loovast konventsioonist, mis sätestab organisatsiooni pädevuse ja ülesanded.

Oluline roll merekeskkonna kaitse rahvusvahelisel reguleerimisel on IMO õiguskomiteel, mis ei eksisteerinud kohe IMO loomise alguses, vaid selle komitee loomise vajadus tulenes IMO kohustusest välja töötada valitsustevahelisi ja valitsustevaheliste organisatsioonide õigusliku reguleerimise vahendeid merekeskkonna kaitsel. Samas ei ole IMO-l sellist võimu rakendada rahvusvahelist õigust kui seda on näiteks Euroopa Komisjonil liikmesriikide suhtes. IMO roll on peamiselt konventsioonide tekstide ettevalmistamine ja ta funktsioneerib kui osalisriikide foorum.

Merekeskkonnakaitse olulisemad õigusaktid

Üldine rahvusvaheline regulatsioon

ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS – United Nations Convention on the Law of the Sea) on ÜRO III mereõiguse konverentsil vastuvõetud rahvusvaheline leping, mis reguleerib globaalselt riikide üldised õigused ja kohustused mere kasutamisel ja kaitsel. Konventsioon jõustus rahvusvahelisel tasandil 1994. aastal. Konventsiooni osalisriike on 166.

Konventsioon sätestab mereõiguses mitmed terminid, nagu territoriaalmeri, majandusvöönd, avameri jt ning üldised kohustused merekeskkonna kaitsel (peamiselt konventsiooni XII osa). Paljud konventsiooni normid on kujunenud rahvusvahelise tavaõiguse osaks. Konventsiooni regulatsioon on tähtis ka seetõttu, et kehtestab õiguslikud alused ning ulatuse riigi territoriaalse suveräänsuse osas merel. Riikidel on üldiseks kohustuseks ÜRO mereõiguse konventsioonist tulenevalt võtta kasutusele meetmeid, et mis tahes allikast lähtuvat merereostust vältida, vähendada ja kontrollida.

Konventsiooni osas annab nõu, assisteerib ja viib UNCLOS-e rakendamisega seoses läbi uuringuid ÜRO sellekohane organ DOALOS (The Division for Ocean Affairs and the Law of the Sea).

IMO konventsioonid (ülemaailmsed rahvusvahelised lepingud)

Rahvusvaheliselt on merekeskkonna reostuse vältimist reguleeritud kuue reostusallika kaupa: maismaal paiknevatest allikatest pärinev reostus, siseriiklikule jurisdiktsioonile alluvas merepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus, süvamerepõhjas toimuvast tegevusest tulenev reostus, kaadamisest tulenev reostus, laevadelt pärinev reostus ja atmosfäärist pärinev või selle kaudu leviv reostus (vt UNCLOS-e XII osa Merekeskkonna kaitse ja säilitamine).
1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioon (MARPOL) - üks peamised merekeskkonna kaitse konventsioonidest laevade käitamise ja nendega seotud vahejuhtumitest pärineva reostuse vältimiseks. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 16.03.1992 (RT II 2009, 19, 48), protokoll jõustus Eesti suhtes 18.10.2005 (RT II 2005, 30, 100). Konventsioonil on kuus lisa, mis käsitlevad: I lisa – naftareostuse vältimise meetmed; II lisa – ohtlike ainete põhjustatud reostuse vältimine; III lisa – pakendatud ohtlike ainete põhjustatud reostuse vältimine; IV lisa – laevade reoveele kohaldatavad nõuded; V lisa – laevade jäätmete käitlemisele kehtestatud nõuded; VI – laevadelt pärineva õhusaaste vältimise meetmed.
Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvahelise konventsioon (INTERVENTION) – konventsioon reguleerib rannikuriigi õigusi avamerel toimunud naftareostuse korral selliste meetmete võtmiseks, mis on vajalikud tema ranna või sellega seotud huvide kaitseks.
Jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise 1972. aasta konventsiooni 1996. aasta protokoll (muudetud 2006. aastal) (London protocol) – protokoll kehtestab rahvusvahelise korra asjade ja ainete merre heitmisel (kaadamisel) ning nõuab, et osalisriik kehtestaks ja kohaldaks merre kaadamise lubamisel loasüsteemi. Eesti õiguses peamiselt reguleeritud veeseadusega.
Ohtlikest ja kahjulikest ainetest põhjustatud reostusjuhtumiteks valmisoleku ning nendele reageerimise ja koostöö 2000. aasta protokoll (OPRC-HNS Protocol) – kehtestab rahvusvahelise korra, mille kohaselt on riikidel kohustus võtta meetmeid, et olla valmis ohtlikest ja kahjulikest ainetest põhjustatud reostusjuhtumiks ning sellele reageerida.
Laevade kahjulike kattumisvastaste süsteemide kontrolli rahvusvahelise konventsioon (AFS) – konventsioon reguleerib laevade kattumisvastaste ainete suhtes kohaldatavaid nõudeid ning kohustab vähendama või kõrvaldama kattumisvastaste süsteemide põhjustatud kahjulikku mõju merekeskkonnale ja inimese tervisele.
Laevade ballastvee ja setete kontrolli ning käitlemise rahvusvaheline konventsioon, 2004 (Ships' Ballast Water and Sediments, 2004) – eesmärk on merekeskkonna kaitse laevade ballastvete kaudu edasi kanduda võivate võõrliikide eest. Võõrliikide levikut loetakse ühena viiest põhilisest ohust elustiku mitmekesisusele meres (Konventsioon on ratifitseerimisel).
Hongkongi rahvusvaheline konventsioon  laevade ohutu ja keskkonnahoidliku ringlussevõtu kohta, 2009 (Recycling of Ships, 2009) – Regulatsioon hõlmab: laevade projekteerimise, ehituse, opereerimise ja ettevalmistuse nõudeid selleks, et hõlbustada nende keskkonnasõbralikku ümbertöötlemist tegemata kompromisse laevade turvalisuse ja operatiivse tõhususe osas. (Konventsioon on ratifitseerimisel).
Nairobi laevavrakkide eemaldamise konventsioon (Removal of Wrecks, 2007) – keskkonnaohtlike laevavrakkide eemaldamise nõuded (Eesti on allkirjastanud, ratifitseeritud ei ole). Konventsioon jõustub 2015. aasta märtsis.

Mere reostuskahjude hüvitamise süsteemi regulatsioonid

Lisafondi protokoll (Supplementary Fund Convention, 2003) - 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni alusel esitatakse püsikindlast naftast põhjustatud naftareostuskahjude eest hüvitise saamiseks nõuded selle laeva, kust kahju põhjustanud nafta pärineb (või tema kindlustusandjale), registreeritud omanikule. Laevaomanik võib tavaliselt oma rahalist vastutust piirata summa ulatuses, mis määratakse kindlaks laeva suuruse (mahutavuse) alusel. Laevaomanik on kohustatud laeva kindlustama, et katta oma konventsioonist tulenevat vastutust. See kohustus ei kehti laevade puhul, mis mahutab alla 2000 tonni naftat. Laevaomanik on kohustatud maksma hüvitist reostuskahju eest, mille on põhjustanud püsikindla nafta leke või merre heitmine tema laevalt, isegi siis, kui reostus ei ole tekkinud tema süül. Laevaomanik on vabastatud sellisest vastutusest üksnes väga erilistel juhtudel.
Ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise 1996.a rahvusvahelise konventsiooni 2010. a protokoll (HNS 1996 and its 2010 Protocol) – Kahju hüvitamise süsteem ohtlike ja kahjulike  ainete mereveost tekitatud kahju korral. Konventsioon ei ole veel jõustunud rahvusvahelisel tasandil. Eesti valmistab ratifitseerimist ette.
2001. aasta punkrikütusereostuse tsiviilvastutuse konventsioon (Bunker Oil Pollution Damage, 2001) - konventsiooni kohaldatakse sellise kahju hüvitamisele, mis on põhjustatud punkrikütusest põhjustatud reostusest.
Radioaktiivsete ainete mereveost tingitud tsiviilvastutuse konventsioon, 1971 (NUCLEAR) - reguleerib ja ühtlustab õiguslikke konflikte ja lünki, mis tekivad laevaomaniku ja radioaktiivsete ainete käitlemisest põhjustatud kahju eest radioaktiivsete installatsioonide operaatorite suhtes kohaldatavate vastutussätete osas. (Eesti ei ole ratifitseerinud).

Regionaalsed rahvusvahelised konventsioonid/lepingud

Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (Helsinki Convention, 1992) – tegemist on Läänemereäärsete riikide vahelise konventsiooniga merekeskkonna kaitseks erinevatest reostusallikatest lähtuva ohu eest. Konventsiooni rakendamist koordineerib konventsiooni alusel riikide esindajatest moodustatud komisjon – HELCOM.
Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise veekaitsealase koostöö leping - lepingu eesmärk on edendada säästliku arengu tagamiseks veekaitset ja muud sellega kaasnevat keskkonnakaitset Eestis ja Soomes. Pooled püüavad vähendada ja takistada veekogude, eriti Soome lahe reostuskoormust, rakendades parimat võimalikku tehnoloogiat ja parimat keskkonnapraktikat.
Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline keskkonnaalase koostöö leping – Riikidevaheline leping keskkonnakaitse alaste meetmete rakendamiseks.
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vaheline keskkonnakaitsealase koostöö kokkulepe - Lepingu kohaselt suunatakse koostöö keskkonnaseisundi parandamisele ja keskkonnaohutuse taseme tõstmisele mõlemas riigis, Läänemeres, eriti Soome lahes ning piiriveekogudes, aga samuti keskkonna saastamise ärahoidmisele.

Mereala piiride skeem



saari: ca 1520
rannajoon: ca 3700 km
mereala: ~36 500 km2, sh majandusvööndi pindala ~ 11 300 km2
Merealad
Siseveed - mereala, mis asub territoriaalmere lähtejoone (e baasjoone) ja ranniku vahel (merealapiiride seadus § 4). Siseveed (UNCLOS artikkel 8) = sisemeri (veeseadus § 5 lg 1 p 1).

Territoriaalmeri - sisemerega külgnev mereala, mille laius on 12 meremiili (põhiseadus § 2, riigipiiri seaduse § 2 ja 3, merealapiiride seadus § 5, UNCLOS artikkel 2jj). (Territoriaalmere välispiir kui riigipiir – vt ka põhiseaduse § 122).

(Külgvöönd) – territoriaalmerega külgnev merevöönd kuni 24 meremiili (UNCLOS art 33).

Majandusvöönd - on väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala osa, mille piirid on kindlaksmääratud Eesti Vabariigi ja naaberriikide vaheliste lepingutega (merealapiiride seadus § 7).

Mandrilava - Rannikuriigi mandrilava hõlmab merepõhjast ja selle all asuvast maapõuest ala, mis ulatub maismaaterritooriumi pikendusena tema territoriaalmerest mandrilava välisservani või territoriaalmere lähtejoontest 200 meremiili kaugusele, kui mandrilava välisserv nii kaugele ei ulatu. (UNCLOS art 76).

Avameri (sh süvamerepõhi väljaspoole mandrilava välist piiri) - riigi majandusvööndist väljaspoole jääv mereala (UNCLOS artikkel 86).

Mereala – hõlmab sisemerd, territoriaalmerd ja majandusvööndit üheskoos, kaasa arvatud nende all asuv merepõhi ja maapõu merealapiiride seadusega ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste lepingutega kehtestatud ulatuses (merealapiiride seaduse § 1, veeseadus 341 lg 1).

EL veepoliitika raamdirektiivist tulenevalt on veel kasutusel mõiste: rannikuvesi – rannikulähedane merevesi maismaa pool joont, mille iga punkt on ühe meremiili kaugusel mere pool lähimast punktist lähtejoonel, millest mõõdetakse territoriaalvee laiust (veeseadus § 2 p 29).

 

 

 

Viimati uuendatud: 4. aprill 2016

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.