Kalandus

Maailmas on üle 20 000 liigi kalu. Eestis on hinnanguliselt 75 kala- ja sõõrsuuliiki, neist 44 liiki elab magevees, ülejäänud on siirdekalad (lõhe, meriforell) ja poolsiirdekalad (vimb, säinas, merisiig).

Kalanduse strateegiline eesmärk on tagada kalapopulatsioonide hea seisund ja kalaliikide mitmekesisus. Kalanduse korraldus jaguneb Eestis nelja asutuse vahel: need on Keskkonna - ja Maaeluministeerium ning Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaamet. 

Kalavarude kaitse ja kasutamise poliitika ettevalmistamist ja elluviimist, sh kalavarude taastootmist ning kude- ja elupaikade kaitset ja taastamist korraldab Keskkonnaministeerium. KeM annab ka lube teaduslikeks uuringuteks ning eriotstarbeliseks kalapüügiks.

Oluline on vältida kalapüügiga kaasnevat negatiivsed mõju ökosüsteemile. Kalapopulatsioonid on heas seisus, kui kalavaru suudab töönduspüügi survest hoolimata ja olemasolevates keskkonnatingimustes end looduslikult taastoota ja liikidel on neile omane vanuseline struktuur.

Kalavarude suhtes heaperemehelik käitumine on mitte püüda alamõõdulisi isendeid, mitte kahjustada kalade elupaiku ning mitte häirida kudemis- ja pesitsusrahu.

Suurem osa kalapüügist on rahvusvaheliselt reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja paiksemate kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu Nõukogu. Mõnele kalaliigile on kehtestatud ka rahvusvahelised püügikeelu ajad. Paiksemad kalaliigid (ahven, koha jt) on riigi enda majandada. Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel.


Kalavarude taastootmine

Kalade ülepüügi või sobivate sigimis- või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende looduslike asurkondade taastamiseks või tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega.

Eestile vajalikke kalu kasvatab RMK Põlula kalakasvatusosakond. Põhiliselt kasvatatakse ja asutatakse lõhesid ja angerjaid. Veel on asustatud meriforelli, tõugjat, koha, linastik, karpkala, haugi ja jõevärki, kuid nende osakaal asutatavatest kaladest on väike.

Kalavarude taastootmine tähendab seda, et kalakasvandustes üles kasvatatud noorkalad asustatakse veekogudesse. 
 

Kalavarude hea seisundi taastamiseks ja säilitamiseks ning kalavaru säästva kalapüügi korraldamiseks on:

  • pandud alus süsteemsele kalavarude kalakasvatuslikule taastootmisele [“Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmise programmi aastateks 2002–2010“; Põlula Kalakasvatuskeskuse arengukava aastateks 2008–2011 (perspektiiviga kuni 2017)];
  • rakendatud EL ühise kalanduspoliitika põhimõtted ja kalapüügi seadusandlus on kooskõlla viidud EL õigusaktidega. Siseriikliku seadusandlusega on korrastatud kutselise kaluri ja harrastuskalastaja määratlusi ning nende õigusi ja kohustusi;
  • pärast EL-iga ühinemist Eesti traditsioonilised kalapüügivõimalused kinnistatud Eesti kaluritele ja püügivõimalused on laienenud;
  • tööle rakendatud internetipõhine ühtne kalanduse andmekogu, mis on tõhustanud järelevalvet ebaseadusliku kalapüügi ja püütud kala turustamise üle;
  • veekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamise projekti käivitamisega asutud lahendama siirdekalade rändeteede tõkestatuse probleeme, et avada kalanduslikult olulistele jõgedele rajatud paisudel kalapääsud kudealadele ja laiendada kalade elupaiku;
  • alustatud süsteemset kalade kudealade kaardistamist ning nende olukorra hindamist ja harrastuskalastuse arengusuundade määratlemist.

 

 

 

 

Eesti kalapüük jaguneb kolme suuremasse gruppi

Läänemere kalandus

Läänemere peamised töönduslikud kalaliigid on räim, kilu, tursk, lõhe. Nende kalaliikide püügi erisused, nt kvoodid, püügivahendid, keeluajad ja -kohad on kehtestatud Euroopa Liidu määrustega, mis kohalduvad otse Eestile. Kalandus on üks enim reguleeritud valdkond Euroopas.

Pärast 2004. aasta madalseisu on Läänemere räimevaru suurenemas tänu jätkusuutlikule haldusmeetmetele ja püügitegevustele. Liivi lahe räimevaru on olnud viimastel aastatel heas seisus, kiluvaru aga on vähenenud ning selle põhjused võivad peitud ökosüsteemi muudatustest – tursavaru on suurenenud.

Lõhepüük tugineb peamiselt kalakasvandustes kasvatatud noorkaladele, sest looduslik lõhevaru Läänemeres on ikka madalseisus. Peamiseks põhjuseks võib pidada rändtõkkeid ehk veekogude paisutamist ja kudealade vähenemist.
Peale eelnimetatute on üks püütavamaid kalaliike lest. Lestavaru on heas seisus ja lestapüügile ei ole koguselist piirangut kehtestatud.
Rannikumeres näitab mõningat paranemist meritindi, haugi ning Soome ja Pärnu lahe ahvena varu.
Läänemerest püüti 2012. aastal 52 212 tonni kala.

Taas on halvenenud ja tugevas madalseisus Väinamere kalavaru olukord, mis 2003. aastal näitas paranemise märke tänu aastatel 1999 ja 2002 moodustunud tugevatele ahvenapõlvkondadele. Piirkonnas on küll püügivõimsus langenud, kuid kalavaru taastumist mõjutab suur looduslik suremus kormoranide asurkonna suurenemise tõttu.

Alates 1990-ndate algusest on kohavaru vähenenud, 90 protsenti rannikumere kohasaagist moodustab Liivi lahe koha.
Haugivaru, mis 2003. aastal samuti kasvas, on taas langenud.
Soojalembeste kalade varu (roosärg, koger, hõbekoger, latikas ja nurg) on heas seisus.

Sisevete kalandus

Euroopa Liidu määrused ei reguleeri kalapüüki siseveekogudel. Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve kalapüügi korraldus tugineb Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise koostöö kokkuleppel. Sellega määratakse mõlema poole suurim lubatud kogupüük ja muud meetmed kalavaru kaitsmiseks.
Sisevetest püüti 2012. aastal 2969 tonni kala. Sisevete kalapüük tugineb peamiselt Peipsi ja Võrtsjärve kalapüügile. Põhiliseks püügiliigiks on koha, kelle varu on suhteliselt heas seisus. Siiski on tema kasvukiirus kesise toitumise tõttu (vähe tinti ja rääbist, kellest nad toituvad) aeglane ning nende arvukuse kasvu mõjutab ka tugev konkurents ahvenaga.
Teiste olulisemate kalaliikide (latikas ja haug) varu on heas ning rahuldavas seisus (ahven ja särg) ning saak on mõnevõrra tõusnud.
Külmaveelembeste liikide (siig, rääbis ja luts) arvukus on viimasel kümnendil vähenenud ebasoodsate ilmaolude (jääkatte puudumine või lühiajalisus, suvel vee liigne soojenemine jms) tõttu.
Viimastel aastatel on Võrtsjärves töönduslike kalaliikide varu stabiliseerunud, pisut on tõusnud angerjasaak. Saakide olulist tõusu aga pole ette näha.
Kalavarude seisundi hindamine põhineb iga-aastaselt koostatava ja Euroopa Komisjonis kinnitatava kalanduse rahvusliku andmekogumise programmi raames kogutavatel andmetel.

Kaugpüük

Kaugpüügis (Kirde-, Edela- ja Loode-Atlandil) püüti 2012. aastal 5340 tonni kala. Põhja-Atlandil nii kirdes kui ka loodes on tursavaru väga heas seisus või taastunud, mis mõjutab väga tugevalt ka teisi varusid. Tursk on suhteliselt arvukas ja agressiivne kalaliik, kes tõrjub kõik muud liigid tagaplaanile.
Krevetivaru Loode-Atlandil on madalseisus ning ka meriahvena olukord pole rahuldav, kuigi on piirkonniti erinev. Süvalest on endiselt madalseisus, kuigi tänu majandamiskavale stabiilselt hallatud.

 

 

Viimati uuendatud: 22. september 2015

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.