Uus jahiseadus

 

2013. aasta 25. aprillil kiitis Riigikogu heaks uue jahiseaduse, mille koostamise juures on osalenud nii jahimeeste esindusorganisatsioon ja mitmed maaomanike ühendused, teadlased ja riigi esindajad. Uus jahiseadus jõustus 1. juunil 2013. a.

Põhiprobleem, mida uus jahiseadus lahendas, puudutab omandiõigust. Seni oli jahindus sisuliselt ainus valdkond, kus eraomanikul puudus õigus ja võimalus kaasa rääkida selles, kuidas tema omandit kasutatakse.

Jahiseadus tagab jahiloomade kaitse ja arvukuse ohjamise ning suunab jahimehi ja maaomanikke koostööle. Seaduse ettevalmistamine oli pikk ja põhjalik protsess, millesse on olnud kaasatud kõik huvitatud osapooled. Ka parlamendis tekitas eelnõu elavat arutelu ning esitati rohkelt parandusettepanekuid. Seaduse põhisisu ja selle aluseks olevad printsiibid on aga samaks jäänud.

 
Jahiseaduse kandev mõte on koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel.
Maakondades loodi  jahindusnõukogud, mis koosnevad maaomanike, jahimeeste ja riigi esindajatest. Jahindusnõukogudel on kandev roll seniste probleemkohtade lahendamisel ja kokkulepete saavutamisel kohalikul tasandil. Jahindusnõukogu teenindatav ala ei saa olla suurem kui maakond. Jahindusnõukogudes lepitakse kokku see, kui palju ja missuguse soolise ja vanuselise jaotumisega loomi kütitakse, kuidas muudetakse jahipiirkondade piire ja kuidas vahetatakse vajadusel välja piirkonna kasutaja ehk jahiseltsi.

Muudatused maaomanikele

Uue jahiseadusega loodi alus, et jahiselts ja maaomanik sõlmiksid lepingulised suhted ja lepiksid kokku, millistel tingimustel ja kuidas maaomaniku maa peal jahti peetakse. Kokkuleppe üheks osaks peaks olema ka see, kuidas konkreetsel maal jahiloomade tekitatavat kahju ennetatakse ja tekkinud kahju kompenseeritakse. See on paindlik võimalus esitada omapoolsed tingimused maa kasutamiseks jahipiirkonna kasutajale.

Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lepinguid sõlmida, saavad maaomanikud nõuda jahiseltsilt kahjude osalist kompenseerimist kuni 100 euro ulatuses hektari kohta. See toimub keskkonnaministri poolt kinnitatud metoodika alusel ning kahju hindajaks on atesteeritud põllu- ja metsamajanduse konsulendid. Õigus kompensatsiooni nõuda tekib vaid siis, kui omanik on jahiseltsi eelnevalt võimalikest kahjustuskohtadest nõuetekohaselt teavitanud.

Lisaks tekib võimalus jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui seda nõuavad maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja pindalast. See annab ühelt poolt maaomanikele seni puudunud võimaluse rääkida kaasa selles, kes tema maal jahti peab. Teisalt tagab see, et väikemaaomanike huvid on kaitstud ning otsuseid ei saa teha vaid paari suurmaaomaniku soovidest lähtuvalt. Samuti ei pikendata edaspidi kasutusõiguse luba automaatselt, selleks peab olema jahindusnõukogu heakskiit.

Karu, hunt, metssiga, põder, hirv, metskits ja ilves on loomad, mille küttimiseks peab olema moodustatud jahipiirkond. Ülejäänud loomadele (väikeulukitele) võivad oma maaomandi piires jahti korraldada kõik jahimaad omavad maaomanikud. Kui maaomanikel see huvi puudub, saavad seda teha jahipiirkonna kasutajad.

Muudatused jahimeestele

Jahipiirkonnad säilivad ning nende seniste kasutajate kasutusõiguse lubasid pikendatakse 10 aastaks. Sellega kaasneb jahimeestel õigus küttida ulukeid ja korraldada jahipidamist ning kohustus kooskõlastada oma tegevus maaomanikuga, kelle maal tegutsetakse.

Jahipiirkonna tasandil reguleeritakse jahimaa kasutamist maaomanike ja jahimeeste vaheliste lepingutega, kus käsitletakse jahi korraldamisega seonduvat ning ulukite poolt tekitatud kahjude ennetamist ja kompenseerimist. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik lepinguid sõlmida, saavad maaomanikud nõuda jahipiirkonna kasutajatelt ulukite poolt tekitatud kahjude osalist kompenseerimist kuni 100 euro ulatuses ha kohta vastavalt keskkonnaministri kinnitatud metoodikale. Tegemist on erandolukorraga, milleni loodetavasti enamus jahipiirkondades ei jõuta.

Maaomanike erandlike kompensatsiooninõuete rahuldamiseks moodustavad jahipiirkonna kasutajad või nende katusorganisatsioonid reservfondi. Reservfondist tehtud makseid toetab riik Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu, kuid mitte suuremas mahus kui riigieelarvesse laekunud jahipidamisõiguse tasu. See tähendab, et reservfondi makseid toetatakse kuni 30% reservfondist makstavast mahust, kuid mitte rohkem, kui jahimehed ise KIKi eelneva aasta jooksul sisse maksnud on.

Kuna jahimehed suhtlevad edaspidi maaomanikega otse ja sõlmivad lepingud, ei pea nad enam riigieelarvesse jahipiirkonna kasutamise tasu maksma. Küll peavad jahti pidada soovivad jahimehed maksma jahimehe aastamaksu – jahipidamisõiguse tasu, mis on kuni 25 eurot aastas.

Et veenduda jahimeeste oskuses relvaga ümber käia, säilib suurulukite laskekatse nõue. See kehtib ka välismaalastele, kui nad ei ole sarnast katset välisriigis sooritanud.

Väikeulukite (rebane, kährik, mäger, kobras jne)  küttimiseks on lubatud kasutada vibu, mis eeldab jahimehe eksami ja spetsiaalse laskekatse sooritamist.

Suurulukite küttimise korraldamiseks peab olema moodustatud jahipiirkond minimaalse pindalaga 5000 ha. Sõraliste küttimismahud lepitakse kokku jahindusnõukogus, arvestades riigi poolt seire tulemusel antud soovitusi. Suurkiskjate küttimismahud määrab riik.

 

 

 

 

 

Viimati uuendatud: 18. november 2015

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.