Ohud elurikkusele

Maailma elurikkust ohustab palju erinevaid tegureid. Peamisi probleeme tekitab aga inimene. Kuna just inimene on see, kes peamiselt loodust muudab, sageli lausa pöördumatult, siis peame ka vastutuse võtma ja üritama siiski igal võimalusel loodust säästa või oma tegevusest tulenevaid kahjusid kompenseerida. Kui räägime ohtudest elurikkusele, siis tihtipeale räägime kaudsetest teguritest ja otsestest ohtudest.

Kaudsed tegurid on kindlasti maailma rahvaarvu kasv, majanduskasv (globaliseerumine, kaubandus, poliitikad), sotsiaalpoliitilised mõjud (riigijuhtimine, õiguslik ning ametkondlik korraldus), kultuurilised ja usulised tõekspidamised ning teadus-tehnilised tegurid. Näiteks kasvas aastatel 1950 kuni 2000 maailmamajandus seitse korda. Viimase poolesaja aasta jooksul on maailma rahvaarv kahekordistunud, küündides 6,8 miljonini. Kasv jätkub. Loomulikult vajame rohkem loodusressursse, et rahuldada üha suureneva rahvastiku vajadusi. Samas paneb majanduskasv inimesi rohkem tarbima ning seetõttu on mõju loodusele suurem.

Peamised otsesed ohud elurikkusele on:

- elupaikade vähenemine, kadumine ja killustumine,

- võõrliigid,

- kliimamuutused,

- loodusressursside ülekasutamine,

- looduse saastumine.

Enamikke ohustatud liike ja elupaiku mõjutab kaks või enam ohutegurit. Need kiirendavad liikide väljasuremist ning teevad nende kaitsmise keeruliseks.

Elupaikade vähenemine, kadumine ja killustumine

Looduslike elupaikade vähenemine, kadumine ja killustumine on peamised elurikkust vähendavad tegurid. See tähendab, et looduses elava liigi elupaik jääb nii väikseks, et seal populatsioonid enam toimida ei saa. Kui looduses on ühel alal liiga vähe isendeid, siis suure tõenäosusega sureb liik sellel alal välja. Probleemiks võib olla tõesti elupaiga vähenemine, kuid lõpuks ka selle kadumine. Teatud juhtudel võib aidata see, kui elupaik taastada enne liikide lõplikku kadumist. Looduses on tihti nii, et kui elupaik kaob või väheneb, siis mõned isendid peavad veel mõnda aega vastu – seda kutsutakse väljasuremisvõlaks.

 Tee on liikumisbarjääriks paljudele loomadele

Sarnaseks probleemiks on ka killustumine, kui elupaik jaguneb mitmeks osaks (näiteks ehitatakse sellest läbi kiirtee). Kuigi mõlemal pool teed on sama liigi isendid, siis tekkinud barjääri ületamine on erinevate liikide jaoks erineva raskusega. Sageli väldivad selliseid tõkkeid, nagu seda on suured teed, ka sellised liigid, kes esmapilgul peaks sellist tõket vabalt ületama (nt linnud). Ka elupaiga killustumisel suureneb liikide väljasuremise risk, sest kui mingil põhjusel olemasolevas elupaigas liik välja sureb, siis liigikaaslased seda ala suure tõenäosusega uuesti ei asusta. Seega on üheks probleemiks see, et looduslikud liigid ei suuda vähestes elupaikades elada ja nende vahel liikuda. Samas esineb ka vastupidist olukorda.

Peamised elupaiku kahjustavad ohud on:

- põllumajandus (38%),

- arendusprojektid (35%),

- veemajandusprojektid (30%),

- puhkus looduses (27%),

- koduloomade karjatamine (22%),

- reostamine (20%),

- infrastruktuuri ehitamine (17%),

- tulekahjude kustutamine kooslustes, kus regulaarsed põlengud on loomulikud (13%),

- metsaraied (12%).

Eestis on ohtude järjekord küll teistsugune – meie elupaikade esmane hävitaja on põldude ja uudismaa rajamine. Olulisteks ohtudeks on maakasutuse lõpetamine pärandkooslustes ning metsaraie.

Paljude maailma piirkondade eriti tihedalt asustatud aladel on valdav osa looduslikest elupaikadest hävitatud. Eriti tõsine kadu (hävinud lausa üle poole looduslikest elupaikadest) on olnud Euroopas, Kagu-Aasias (Filipiinid, Jaapan), Austraalias (kagus, edelas), Uus-Meremaal, Madagaskaril, Lääne-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas (kagus, põhjas), Põhja-Ameerikas (kesk- ja idaosas), Kesk-Ameerikas ja Kariibi mere saartel.

Kõigepealt kahjustuvad lihtsalt juurdepääsetavad viljaka mullaga kooslused, mis on ahvatlevad põllupidamiseks. USA on nt pärast eurooplaste siserännakut kaotanud 98% mõnedest oma kooslustest (nt idaosa vanad lehtmetsad, Florida kuivad preeriad, California looduslikud rohumaad, Mississippi lammikooslused jne).

Vana Maailma troopilistes maades on hävitatud üle 50% esialgsetest elupaikadest. Vahemeremaades on alles vaid 10% kunagistest metsadest. Maismaal on enim ohustatud troopilised metsad. Hoolimata sellest, et nende pindala on ainult 7%, on sinna koondunud 50% maismaa liigirikkusest. Troopilistest metsadest on aga 50% juba hävinud või kahjustatud. Vihma- ja udumetsad on olulised valgalade kaitsepuhvrid, kliimareguleerijad ning liigse CO₂ hoiustajad globaalselt, samuti on need põlisrahvaste kodud. Peamised vihmametsade raiumise põhjused on maa muutmine püsipõllumaaks, istandusteks või karjamaadeks.

 Iisraeli loodusest on selles kohas saanud datlipalmi istandus, taamal Jordaania mäed.

Inimene on peaaegu täielikult hävitanud ka parasvöötme rohumaad, muutes need kultuurheinamaaks, põlluks või intensiivselt karjatatavaks maaks. Samamoodi on Euroopas hävitatud looduslikud ja pool-looduslikud rohumaad. Madala tootlikkuse tõttu on nad kas kultuuristatud või võsastunud.

Olulised üleujutuste puhverdajad, joogivee allikad ning elektri tootjad on märgalad, mida arendustegevuse käigus tihti kuivendatakse ja täidetakse. Neid mõjutab vooluveekogude kanaliteks kaevamine, reostumine ning paisude ehitamine. Mageveejärvedest on kirjeldatud üle 110 000 liigi. Kuna need liigid elavad piiratud alal, siis on seal väljasuremised lausa viis korda sagedasemad kui maismaal. Liigid ei saa nii lihtsalt uuele alale liikuda. Näiteks kalade puhul on 20. sajandil 91 dokumenteeritud väljasuremist ja kindlasti veel palju neid, mida kas ei teata või mida pole suudetud tõestada.

Ranniku märgalakooslustest on olulised mangroovid, mis on olulised kudemis- ja toitumisalad paljudele koorikloomadele ning kaladele (nt sõltub neist 2/3 Austraalia tööstuskaladest). Suur osa mangroove on juba hävinud krevetikasvanduste, riisipõldude ja puidu varumise tõttu.

Meres on eriti olulised korallrahud. Korallrahude piirkonnad moodustavad maailmamerest väga väikse ala (u 0,2%) kuid seal leidub umbes veerand meres elavatest liikidest. Enam kui pooled korallrahud asuvad suurlinnade läheduses. Korallrahusid kasutatakse ehituses, nad hukkuvad ka saaste ja kalatraalide tõttu. Praeguseks on üle veerandi korallrahudest juba hävinenud.

Võõrliigid

Seoses kaupade ja inimeste kiire liikumisega liiguvad ka teatud liigid palju enam kui varem. Loodusele on ohtlikud peamiselt kahte tüüpi liigid. Ühed on klassikalised invasiivsed võõrliigid, kes uude kohta asudes muudavad looduslikke kooslusi ja tõrjuvad kohalikke liike konkurentsist välja. Sageli on tegu liikidega, kes oma kodumaal ilmselt seetõttu probleeme ei põhjusta, et seal kontrollivad nende arvukust looduslikud vaenlased. Teiseks kategooriaks on haigused, mis samuti globaliseeruvas maailmas kergelt levivad – tegu on samuti võõrliikidega, kuid probleemid on spetsiifilisemad. Levik toimub levikuvektori abiga. Selleks võib olla n-ö tavaline võõrliik, kuid ka inimene, tema lemmikloom või kaubad.

Invasiivsed võõrliigid võivad hävitada nii kohalikke liike kui ka kooslusi. Paljud taimed näiteks muudavad väga kiirelt kooslusi. Tuttav näide on meie mürgised karuputked, kes kasvavad põlluservadel, jõeäärtes ja prahipaikades. Ka mitmed veetaimed muudavad oluliselt veekogusid. Sageli on probleemiks veekogude kinnikasvamine või taimematiga kattumine, seda põhjustavad näiteks vesihüatsint ja turdleht Crassula helmsii.

Samuti on võõrliikide hulgas palju ohtlikke haigusi ja parasiite, Eestis võib tuntud näidetena tuua vähikatku ja kartulimardika. Paljud teavad ka kährikkoera kui marutõve ja kärntõve levitajat. Lisaks on mitmeid haigusi ja parasiite, mis meile ei ole veel jõudnud, kuid millest paljud globaliseeruvas maailmas ilmselt siia jõuavad. Üheks võõrliikide kiireneva liikumise põhjustajaks on kindlasti kliimamuutused. Inimene peaks oma tegevusega aga igal juhul vältima ohtlike ja invasiivsete võõrliikide levitamist uutele aladele.

 Võõrliik kabehirv - kaunis loom kuid ohuks pärismaisele loodusele

Võõrliikide globaalne probleem on mastaapne, tuues endaga kaasa tohutuid ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid probleeme. Võõrliikide mõju maailmamajanduse kogutoodangule võib küündida kuni 5%ni. Samuti on hinnatud, et võõrliigid on põhjustanud 40% loomaliikide väljasuremise. USAs on loetletud ligi 50 000 võõrliiki. ELi andmebaasidesse on kantud ligi 11 000 võõrliiki (10–15% ohustavad elurikkust). Kulud võõrliikidele aastas on hinnanguliselt 120 mrd dollarit USAs ning 12,7 mrd eurot ELis. Eesti võõrliike puudutavates andmebaasides on nimetatud võõrliike 1000 ringis (u 787 taime, 18 imetajat ja lindu, 140 maismaa selgrootut, 121 Läänemere võõrliiki). Lisaks on hinnatud, et Eestisse on sisse toodud 4000 avamaal kasvavat võõrtaimeliiki ning registreeritud 2115 võõrpuuliiki.

Kliimamuutused

Viimase saja aasta jooksul on kasvuhoonegaaside (süsihappegaas, metaan jne) kontsentratsioon atmosfääris pidevalt suurenenud peamiselt fossiilsete kütuste – nafta, söe ja maagaasi – põletamise tõttu. Metsade raiumine, puidu põletamine ning märgalade kuivendamine kasvatavad CO₂ hulka õhus – nii väheneb suure süsinikuvaruga ökosüsteemide hulk maal. Viimase saja aasta jooksul on maapinnalähedane temperatuur tõusnud 0,6 °C ning viimse poolesaja aasta jooksul on ookeanide veetemperatuur tõusnud 0,06 °C. Ennustatakse, et aastaks 2090 tõuseb õhutemperatuur 1,8–4 °C võrreldes 1999. a tasemega. Kõige rohkem tõuseb temperatuur pooluste lähedal ja mandrite kohal. Kuigi sademete hulk maailmas suureneb, on muutused regiooniti erinevad, mõned alad jäävad kuivemaks ning esineb rohkelt ekstreemseid ilmastikunähtusi.

Isegi väikesed muudatused nii temperatuuris kui ka sademete ajalises jaotumises võivad mõjutada koosluseid ja liike, nt loomade ja taimede paljunemistsükleid, leviala või koosluste tulekindlust jne. Juba on näha kliimamuutuste mõju, nt linnu-, taime- või putukaliikide levikus ning liikide paljunemisperioodi nihkumises varasemale ajale. Kliima soojenedes nihkub parasvööde pooluste suunas, paljud liigid ei suuda levida soojenemisega samas tempos ning võivad välja surra. Keeruline on saare, mägede ning polaaralade liikidel ja kooslustel, sest neil pole enam kuhugi liikuda. Elupaikade kadu ja killustumine muudab liikumise veelgi raskemaks. Soojenev kliima soosib ka võõrliikide ja haiguste levikut. Kliimamuutused ähvardavad sajandi lõpuks hävitada kuni 30% kõigist teadaolevatest liikidest.

Merevee taseme tõusu seoses jää sulamisega on ennustatud 21. saj lõpuks kuni 60 cm. See võib näiteks hävitada kuni 80% USA rannikumärgaladest. Mere soojenemine mõjutab tugevalt korallrahusid, mis on üliolulised sealses aineringes. Näiteks hukkus 2000. aastate alguses pleekumise tõttu 70% India ookeani korallrahudest. CO₂ kontsentratsiooni tõus mõjutab samuti mereliikide võimet moodustada lubiskelette. Maailmamere veetaseme tõus omab hävitavat mõju ka rannikualade inimasustustele, mille tõusev vesi üle ujutab.

Näiteid kliimamuutuste mõjust elurikkusele:

- kuumalainete sagenemine,

- liustike ja polaarjää sulamine,

- merevee taseme tõusmine,

- taimede varasem õitsemine,

- kevade varajasem saabumine,

- liikide leviala nihkumine, populatisooonide arvukuse vähenemine.

Peamine viis kliimamuutustega võitlemisel on loomulikult suunduda säästlikumale ressursikasutusele. Vähendada tuleks fossiilkütuste tarbimist, kaitsta tuleks (vihma)metsi, turbaalasid ja teisi looduslikke kooslusi.

Loodusressursside ülekasutamine

Inimesed on elus püsimiseks loodusest toitu ja teisi varusid tarbinud. Kui inimesi oli vähe ning jahi- ja püügiriistad olid algelised, sai loodus inimese negatiivse mõju puhverdmisega hakkama. Nüüd, kui rahvaarv on plahvatuslikult kasvanud ning vahendid loodusrikkuste kättesaamiseks muutunud väga efektiivseks, on meie mõju loodusele suisa hävitav. Kaasaegse tipptehnoloogia abil oleme võimelised leidma merest üles iga viimase kala. Meie tegevus on viinud suurte metsamassiivide kadumiseni, paljude loomade hävimiseni jne.

Varem puutumatutesse elupaikadesse, nt vihmametsadesse, on kergem ligi pääseda sinna puidutööstuse tarvis ehitatud teede tõttu. Toidu- ja muu sissetuleku otsingutel saavad kohalikud ja salakütid nüüd püüda liike, mida varem kaitsesid tihedad metsasügavused ja ligipääsmatud elupaigad. "Võsaliha" (bushmeat) küttimine Aafrikas seab ohtu seal olevate paljude liikide ellujäämise. Kui arenenud ühiskondades on ressursikasutus enamasti reguleeritud, siis maakera vaesemates piirkondades, kus inimesed on vaevatud sõdadest ning näljahädast, on raske rääkida looduskaitse vajadusest. Inimesed võitlevad ellujäämiseks iga võimaliku toiduobjekti pärast. Sellise jahi tulemusena on nt gorillade, šimpansite ning sõraliste jt imetajate arvukus langenud isegi kuni 80%.

Suureks metsikute liikide arvukuse languse põhjustajaks on nendega kauplemine (olgu siis legaalselt või illegaalselt). Sellise kaubanduse mahuks maailmas on hinnatud ligi 10 mrd USD. Liikidele kujutab ohtu karusnahkadega kauplemine (hävitavalt mõjunud suurtele kaslastele), liblikate ülepüük kollektsionääridele, merekarpide korjamine, troopiliste kalade püük (nt 500–600 milj/a), kauplemine primaatide, lindude, roomajate, korallide, orhideede, kaktuste jne. Näiteks kasutatakse merihobukesi hulgaliselt Hiina (ligi 20 t/a) rahvameditsiinis, sest usutakse, et neis on rohkesti raviväge. Liikide olukorra leevendamiseks on enamus maailma riike ühinenud CITESi konventsiooniga, mis reguleerib ohustatud liikidega rahvusvahelist kaubandust.

Inimene on vaid üks Maal elavatest olenditest. Me moodustame praeguse rahvaarvuga juba 0,5% heterotroofidest*. Samas tarbime aga protsentuaalselt palju rohkem: inimese toit ja kiudaine toodang (nt lina, puuvill jne) moodustab u 20% maismaal taimede toodetavast. Suur osa põldudest ja heinamaadest on kasutuses kariloomadele sööda kasvatamiseks. Lisaks sellele püütakse veekogudest välja suur hulk sealsest toodangust (u 8% merest ja 60% mageveest). Rannikumeres ja jõesuudmetes on ületarbitud 91% varem olulistest liikidest, mis tähendab, et sageli on tulnud püük üle viia vähem tulusatele liikidele. Samuti on hinnatud, et kolmandik linnu- ja taimeliikidest on ületarbimise tõttu ohus.

Praegu on maismaast 40% kaetud põllu- ja karjamaadega. Aga need ei ole ainsad, mis looduselt koha käest võtavad, lisaks on asulad, teed jne. Viimase 40 aastaga on inimene väga tugevalt oma tegevust laiendanud: näiteks viljasaagid kahekordistusid, mis ühelt poolt tagati põllupinna suurenemisega (põldude pindala suurenes 12%, sh kuivendatud põldude pindala 70%) ja teisalt tootlikkuse tõstmisega (väetiste kasutamine suurenes 700%). Enamus sellest suurest tootlikkusest tarbitakse „arenenud riikides“, kus suur osa jõuab prügimäele. Kui ka „kolmas maailm“ endale sarnast pillavat elu lubaks, siis ei piisaks kogu Maa pinnast (tegelikult isegi mitmekordsest Maa pinnast), et seda võimaldada.

Ületarbimine on toimunud juba alates 1980. aastatest. Kui aga eeldame, et osa Maast peaks jääma ka kaitstuks ja muutumatuks (nt 12%) siis on ületarbimine kestnud juba umbes 40 aastat. Ereda näitena võiks siin tuua USA, kus elab 5% maailma rahvastikust, kuid kus tarbitakse 30% maailma ressurssidest. Ilmne on, et nii see lõputult jätkuda ei saa. Maa pind on piiratud. Lisaks peaks alles jääma ka mingi osake maast loodusele.

Looduse saastumine

Ühelt poolt võtame põllu- ja karjamaadega ära paljude liikide elupaiga, teisalt muudame reostuskoormusega (pestitsiidid, heitveed, väetised, tööstuskemikaalid ja -jäätmed, autode heitgaasid jne) ka ümbritsevat loodust. Reostus mõjutab õhu- ning veekvaliteeti, olles ohtlik inimesele ning teistele liikidele.

Põllumajandusmaastiku ja seda ümbritseva ala puhul on peamine probleem väetised, pestitsiidid ja herbitsiidid, mis on ohtlikud nii looduslikule taimestikule kui ka loomastikule ning loomulikult meile endile. Pestitsiidide negatiivse mõju parim näide oli põllumajanduses DDT (diklorodifenüültrikloroetaan) ja teiste organokloriidsete putukamürkide kasutamine. Mürgid akumuleerusid organismides ning mõjutasid tugevalt toiduahela viimaseid lülisid. Selle tõttu kannatasid paljud liigid, eriti kullilised. Nende pesitsused ebaõnnestusid, sest munakoored muutusid liiga õhukeseks. Läänemerel on tänapäeval probleemiks nt õlisegudes kasutatavad PCBd (polüklooritud bifenüülid) ja nende kõrge reostustase.

Veekogusid on läbi aegade kasutatud selleks, et mugavalt solgist lahti saada. Vette on lastud nii põllumajandus-, tööstus- kui ka olmejäätmeid ning heitvett (milles sisalduvad pestitsiidid, herbitsiidid, naftatooted, raskemetallid, pesuvahendid jne). Toksilised ained akumuleeruvad vees elavates organismides (nt mõõk- ja tuunikalad võivad sisaldada palju elavhõbedat). Heitveed põhjustavad ka veekogude eutrofeerumise, st ülitoitelisuse lämmastiku- ja fosforiühenditega. Need panevad veekogud „õitsema“ vetikatega, mis kasutades vees olevat hapnikku, muudavad elupaiga kõlbmatuks paljudele teistele liikidele.

Probleem on peamiselt omane siseveekogudele ja on oluline ka meie Läänemeres (sisemeri, mille veevahetus on aeglane). Selle kaldal elava 85 miljoni inimese tegevus on tekitanud mere eutrofeeerumise ning saastumise keskkonnamürkidega. Juulis ja augustis on nt palju sinivetikapuhanguid. Lisaks on mureks ka naftatankerite õnnetused.

 Kohtla-Järve piirkonna tööstusmaastik - õhusaaste ja rikutud loodusmaastik

(FOTO: Merike Linnamägi)

Tööstusmaastikul ja selle ümbruses on suur probleem õhusaaste, mille mõju on enim teada just samblikele. Tööstusmaastikust ja suurlinnadest läbi voolavad jõed on paljudes paikades veel kohad, kuhu juhitakse reovesi ja tööstusjäätmed. Loomulikult tuleb suur osa õhusaastest ka üha suurenevast transpordivahendite arvust, mis paiskavad õhku süsihappegaasi, suurendades sellega kliimamuutuste mõju. Tööstusettevõtted, mis töötavad fossiilkütustega, paiskavad õhku suurel hulgal lämmastik- ja vääveloksiide, mis reageerides vihmaveega tekitavad happevihmasid, mis on eriliselt kahjustanud metsakooslusi ja veekogusid. Suuresti tänu regulatsiooni karmistumisele on happevihmade osa Euroopas ja Ameerikas langenud. Seda ka muude saasteallikate osas. Samas ei saa seda väita kiireneva majanduskasvuga Aasia riikides. Linnades on probleem liigsest transpordiheidetest tekkiv fotokeemiline sudu ning tööstusettevõttes liigne toksiliste metallide kasutamine.

Eraldi tuleks mainida ka prügi. Suur osa prügist ei lähe taaskasutusse, vaid ladustatakse prügilasse. Prügimäed on uuteks elupaikadeks teatud närilisetele ja lindudele. Mõned röövlinnud peavad seal jahti. Täiesti omaette probleeme põhjustavad meres olevad nn ujuvad prügimäed, millest suur osa (osadel andmetel lausa 80%) on plastjäätmetel. Nende biolagunemiseks kulub kuni 1000 aastat. Lisaks on seal palju suitsukonisid. See prügi liigub koos hoovustega ja keegi ei pea end selle eest vastutavaks. Sellised ujuvad prügimäed on aga tohutud. Teadlaste väitel on suurim neist, Great Pacific Garbage Patch, mis asub Vaikses ookeanis, u 700 000 km² suurune. See on suurem kui Prantsusmaa! Mõningatel andmetel on see ala aga veel kümneid kordi suurem.

Ujuv kile meenutab paljudele loomadele meduuse ja saab saatuslikuks näiteks merekilpkonnadele. Lisaks on tugevast kilest ja plastist aasad ohtlikud paljudele loomadele, kui satuvad neile kaela või jäsemete ümber. Seepärast on äärmiselt oluline enne äraviskamist aasad (nt kilekoti sangad, õllepurke kuue kaupa koos hoidvad rõngad) läbi lõigata. Need loomad, kes plastikut ja kilet sisse söövad, surevad aga enamasti pikkamisi näljasurma, sest kõht on justkui täis, kuid toitaineid sealt ei saa.

Ilmselt tasub igaühel meist oma tegemistes veidi mõelda loodusele ja püüda inimese mõju vähendada. Mõned mõtted kuidas seda teha on kirja pandud lingil kuidas Sina saad kaasa aidata elurikkuse säilitamisele.

Peamised kasutatud allikad:

Asko Lõhmuse Looduskaitsebioloogia konspekt

Millennium Ecosystem Assessment (2005) Ecosystems and Human Well-being

Primark, Sammul, Kuresoo 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse

Loe võõrliikide kohta lisa Keskkonnaministeeriumi kodulehelt

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni võõrliikide osa