Mis on elurikkus?

Elurikkus (bioloogiline ja looduslik mitmekesisus, biodiversiteet, loodusrikkus, ingl. biodiversity, biological diversity) on eluvormide ohtrus maal. Elurikkus on miljonite aastate evolutsiooni vili, mida on muutnud looduslikud protsessid ning üha rohkem ka inimesed. Elurikkus moodustab keerulise ja omavahel tihedalt seotud võrgustiku, millest meie oleme vaid osake ning millest me täielikult sõltume. Elurikkus hõlmab geneetilist, liigilist ja ökosüsteemide mitmekesisust.

Biolooglise mitmekesisuse konventsioon defineerib bioloogilise mitmekesisuse nii: „Bioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust inter alia maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust.“

Liigiline mitmekesisus

Enamasti räägitakse elurikkusest, pidades seejuures silmas liigilist mitmekesisust. Maailmas on kirjeldatud umbes 1,8 miljonit liiki. See aga pole kaugeltki kõik. Nimelt arvavad teadlased, et liikide tegelik arv võib olla üle 10 miljoni. Samas on hinnanguid, mille kohaselt võib maailmas olla 3 kuni isegi 100 miljonit liiki. Kui soontaimed, linnud, imetajad on suhteliselt hästi uuritud ja teada, siis nt selgrootute maailmas või merekeskkonnas on veel väga palju avastada. Mõningate andmete kohaselt avastatakse iga päev ligi 300 liiki.

Mahajäetud aeda tuleb loodus peagi tagasi

(Foto: Merike Linnamägi)

Eestis on teada 26 600 liiki, kuid arvatakse, et tegelik liikide arv võib küündida 40 000-ni. Meil on leitud üle 300 linnuliigi, umbes 75 kalaliiki, 5 roomajaliiki, 11 liiki kahepaikseid ning 65 liiki imetajaid. Siin kasvab ligikaudu 1450 liiki soontaimi, 550 liiki sammaltaimi ning 2500 liiki vetikaid. Punase raamatu andmetel on Eestis ohustatud kolmandik liikidest. Riikliku kaitse all on 570 liiki. Vaata liikide kohta infot Eesti eElurikkuse andmebaasist, kus praegu on kirjas üle 20 600 liigi.

Geneetiline mitmekesisus

Geneetiline mitmekesisus on liigisisene mitmekesisus. Kromosoomid, geenid, DNA (ehk elu alustalad) määravad iga liigi ning indiviidi ainulaadsuse. Kõigil organismidel on erinev geneetiline ülesehitus, mida kutsutaksegi geneetiliseks mitmekesisuseks. Geneetiline mitmekesisus pakub kaitset kahjuritest ja haigustest tingitud saagikao, keskkonna- (sh kliimamuutuste) mõju vastu. Kui mingi liik kaotab liiga palju oma indiviide, siis ta muutub geneetiliselt ühtseks ning on seetõttu palju väiksema kohanemisvõimega.

Maailma põllumajanduse intensiivistumine, nn roheline revolutsioon on kaasa toonud suure hulga põllukultuuride (kasvatame monokultuure) ning loomatõugude kadumise maailmas. Nii oleme vähendanud koduloomade ja põllukultuuride vastupidavust ning kohanemisvõimet. See on otsene ressurss, mis annab toidu meie lauale. Mõningate andmete kohaselt oleme kaotanud juba 75% oma esialgsetest põllukultuuridest. Kolmandik 6500 maailma loomatõust on liiga väikeste populatsioonide tõttu ohus. Tänapäeval aitab geenipankadesse kogutud materjal säilitada liike juhuks, kui nendega peaks looduses midagi juhtuma.

Geneetiline mitmekesisus põllumajanduses seondub sordiaretusega taimekasvatuses ja tõuaretusega loomakasvatuses. Eestis on kaks tunnustatud põlistõugu: eesti hobune ja eesti maatõugu veis. Need tõud on aastasadade vältel kohanenud siinse taimestiku ja kliimaga ning on osa meie kultuuripärandist. Nii põlis- kui ka kohalikud tõud – tori hobune ja eesti raskeveohobune ning eesti vutt – on nende arvukuse märgatava vähenemise tõttu tunnistatud ohustatud tõugudeks. Praegu on Eestis umbes 950 eesti hobust 450 tori hobust, 80 eesti raskeveohobust ja 700 eesti maatõugu veist.

Eestis on ka mitmeid ainult meile ainuomaseid geneetilise ja liigilise mitmekesisuse seisukohast väärtuslikke ohustatud sorte.

Ökosüsteemide mitmekesisus

 Eesti mererannad on liigirikkad taimekooslustelt ja olulised linnualad

(Foto: Merike Linnamägi)

Ökosüsteemide mitmekesisus hõlmab endas erinevate ökosüsteemide rikkust teatud maa-alal. Ökosüsteemid eksisteerivad mitmesuguses suurusjärgus (mikro, makro, meso), kus väiksemad kuuluvad osadena suurematesse, mis moodustavad lõpuks biosfääri kui suurima võimaliku ökosüsteemi. Näiteks bioomid on suured makroökosüsteemid, kus on ühesugune kliima ja taimkattevöönd (tundra, kõrb, vihmamets jne). Mikroökosüsteemi võivad moodustada väga väikesed elupaigad (nt puuõõnsus või veelomp). Ökosüsteeme moodustavad nt metsad, meri, korallrahud, jõed, järved, meri jne. Kõigi ökosüsteemide elusolendid moodustavad koosluse, mis on omavahel ning ümbritseva keskkonnaga tihedas seoses.

Tihti räägitakse ainult looduslike ökosüsteemide (nt neist, mis asuvad kaitstavatel aladel) mitmekesisusest. Samas ei tohiks unustada, et ka inimmõjuga aladel leidub palju mitmekesisust. Juba rohkem kui 24% maismaast on kultuuristatud. Sellised alad on näiteks põllumajandusmaad, istandused, linnapargid jne. Inimese ökoloogia on olemas juba teadusharuna.

Erinevate koosluste elurikkus on väga varieeruv. Maismaal on kõige liigirikkamad kooslused troopilised vihmametsad, kus asub ligi pool liigirikkusest. Maailmameres on liigirikkad korallrahud, hõlmates ligi veerandi seal leiduvast liigirikkusest. Paraku on inimesed juba hävitanud ligi poole vihmametsadest, kolmandiku korallrahudest. Oleme üle tarbinud kolm neljandikku kalavarudest ning ligi 40% maismaast muutnud põllumaaks.

Parasvöötme kooslustest on suurima liigirikkusega pärandkooslused (ranna- ja puisniidud, loopealsed jt). Need on ka kõige paremini uuritud ja teadvustatud elurikkust kandvad ökosüsteemid Eestis. Näiteks on Laelatu puisniidul ühe ruutmeetri kohta loendatud 76 taimeliiki. Teiste Põhjamaade näitajad ulatuvad 50–60 liigini.

Tihti aetakse segamini geenide, liikide ja ökosüsteemide väärtus nende üksikute komponentide väärtusega. Liigirikkus iseenesest on oluline, sest annab ökosüsteemidele vastupidavuse muutuva keskkonnaga hakkama saamiseks. Samal ajal võib üks komponent sellest rikkusest, nt toidu- või ravimtaim, olla väärtuslik eraldi ressursina.

Meie 45 227 ruutkilomeetril on säilinud nii loodusmetsi, ulatuslikke soostikke kui ka liigirikkaid poollooduslikke rohumaid, nagu ranna-, luha- ja puisniite. Eesti taimestiku ja loomastiku mitmekesisus on võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega üks maailma suuremaid ja siin leidub mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike.

Loe lisaks:

Konventsiooni 2010 aasta kodulehelt: http://www.cbd.int/2010/biodiversity/

Millennium Ecosystem Assessment: Biodiversity synthesis: http://www.millenniumassessment.org/documents/document.354.aspx.pdf

Kliimamuutused ja elurikkus: http://www.cbd.int/climate/

ÜRO Keskkonnaprogrammi UNEP kliimamuutuste leht: http://www.unep-wcmc.org/climate/default.aspx

Intergovernmental Panel on Climate Change aruanne: http://www.ipcc.ch/pdf/technical-papers/climate-changes-biodiversity-en.pdf

Ökosüsteemi teenuste majanduslikust väärtustest www.teebweb.org.