Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Äsja Keskkonnaministeeriumis valminud kavatsus luua kohalikele omavalitsustele riigilt elamumaa saamiseks seaduslik võimalus, on ajakirjanduses tekitanud nii arutelusid kui ka süüdistusi. Kuigi seadusemuudatuse taga on poliitiline tahe leida omavalitsustes elu edendamiseks lahendusi, olen saanud etteheiteid, nagu tahaksin hoopis soodustada maaga sahkerdamist ja korruptsiooni. Ometi teame kõik, et maapiirkondades on mitmeid mureküsimusi, mille lahendamisega tuleb tõsiselt tegelema hakata ja miks mitte alustada maast. Seda enam, et riigi reservmaa lihtsalt seisab ja riiki süüdistatakse, et ta ei käi oma varaga heaperemehelikult ringi… Ka koalitsioonileppesse on kirjutatud riigi valitsemiseks mittevajaliku maa tsiviilkäibesse andmine. Omavalitsused kinnitavad, et kohaliku elu edendamise suuremaid pidureid on senine maa munitsipaliseerimise kord. Praegu võib riik omavalitsustele reeglina anda vaid sotsiaalmaad teede, lasteaedade, koolide, puhke- ja haljasalade jne rajamiseks. Samas tuleb valdadelt-linnadelt järjepanu pöördumisi sooviga saada just elamumaad, sest see on võti, mille kaudu on võimalik piirkonna arengut tulemuslikult juhtida. Elamumaa omamisel ei piirduks omavalitsuse roll ainult planeeringu kehtestamisega, vaid ta saaks suunata elukeskkonna kui terviku kujundamist. Näiteks määrata, kuhu ja millistel tingimustel rajada kodud noortele peredele, et nad maalt minema ei kipuks. Ajakirjanduses on pakutud, et ainuõige viis elamumaad müüa on oksjoni kaudu. Jah, oksjon on küll suurepärane teenimisvõimalus (kes rohkem pakub, see maatüki saab), kuid kohaliku elukorralduse seisukohast on see tihti ebaefektiivne. Rahakam seltskond ostab maad kokku ja jätab need siis paremaid aegu/kõrgemat hinda ootama (rohtuma ja võsastuma). Eestimaal on küllaga linnu ja valdu, kus kinnistud seisavad aastaid puutumatult. Kuigi on ka vastupidiseid näited, on siiski selge, et oksjoniga maa müük ei ole kohaliku elu edendamiseks parim lahendus. Seepärast olemegi ette valmistanud ja teistele ametkondadele kooskõlastamiseks saatnud ettepaneku lisada riigivaraseadusse säte, mis võimaldab riigi omandis olevat elamumaad omavalitsustele võõrandada. Maa müügihinnaks oleme pakkunud 65% turuhinnast ja see tuleb tasuda kahe aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist. Miks just selline n-ö allahindlus? Võtsime hinnakujunduse aluseks maareformi seaduse põhimõtte, mille kohaselt munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel kannab omavalitsus 65% saadud tulust riigieelarvesse. Mõistagi on see protsent kokkuleppe küsimus. Samas on omavalitsused eraldi ja esinduskogude kaudu järjepanu avaldanud arvamust, et kogu maa, mida riigil vaja ei ole, tuleks neile anda sootumaks tasuta. Nii et varsti on oodata süüdistusi, et riik püüab sedaviisi maad müües hoopis rikastuda… Kas omavalitsusametnikud võivad maaga sahkerdama hakata? Kes petta tahab, see petab, sellepärast ei saa elu seisma panna. Pealegi ei tähenda kavandatav seadusemuudatus seda, et riik automaatselt rahuldab kõik maasoovid. Otsustamisel saab määravaks ikkagi vajadus elamumaa järele ehk taotlus peab olema põhjendatud, selle aluseks peab olema kehtestatud planeering. Kui aga omavalitsus hiljem muudab planeeringut või müüb maa kallimalt eraomandusse, siis petab ta ju ennekõike oma elanikke – riik saab maa eest raha kätte. Seega – omavalitsused vastutavad sajaprotsendiliselt oma tegevuse eest ja kõige pädevamad järelevaatajad ja otsustajad omavalitsusametnike tegevuse üle on kohalikud elanikud. Olen kriitikast hoolimata endiselt seda usku, et omavalitsused teavad kõige paremini oma piirkonna vajadusi ja oskavad leida võimalusi kohaliku elu arendamiseks. Kui nad on riigile avaldanud soovi saada elamumaad, küllap see siis on võtmeküsimus. Riik peab appi tulema ja tegema olulise (regionaal)poliitilise otsuse. Lõpliku sõna selle kohta, kas ja millistel tingimustel hakkavad omavalitsused riigilt elamumaad ostma, ütleb ikkagi Riigikogu. (Artikkel kirjutatud Postimehele, ilmus 17.03.2008.) |
