Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Sõna ”aher” tähendab viljatut, vähese anniga, nappi, kasinat, kehva. Seega on “aheraine” puhul tegu kasina või kehva ainega. Aheraineks nimetatakse karjäärist või ka maa-alt kaevandatud põlevkivist eraldatud jääki, mida siiani on peamiselt ladestatud aherainemägedele. Põlevkivimaardla geoloogiline eripära on selles, et muude laiemalt kaevandatavate maavaradega võrreldes on põlevkivikihind väga õhuke (ca 2,9 m). Kokku seitsme põlevkivikihi vahel (kihtide paksus 5–60 cm) on 10–30 cm paksused paekivikihid. Kaevandamisel saadakse kaevis, milles põlev- ja paekivi on segamini. Põlevkivi kasutatakse eelkõige kütusena, kuid ka õlitootmiseks. Paekivi põletamine aga sarnaneks lubjapõletamisega, mis teadupärast ei anna, vaid hoopis võtab palju energiat. Seega paekivi põlevkivi sees alandab märgatavalt kütuse või tooraine kvaliteeti. Nii ongi põlevkivitööstuse algusaegadest alates püütud paekivi eraldada – algul suisa käsitsi välja noppides, hiljem tehnilisemalt. Praegu kasutatakse rikastamisel peamiselt jahvatatud rauamineraalide vesilahust, mille tihedus on kergema põlevkivi ja raskema paekivi vahepealne – seega teoreetiliselt jääb põlevkivi pinnale, paas vajub põhja. Kuna paljud kaevise tükid koosnevad mõlemast, siis paratamatult satub nii paasi põlevkivi hulka, ja vastupidi. Vanemates aherainemägedes (tehnilises kõnepruugis nimetatakse neid ka terrikoonikuteks) on nii palju põlevkivi (3–20%), et isegi on kaalutud nende uuesti rikastamist. Aheraines sisalduv põlevkivi on ka peamine nn terrikoonikute põlemise põhjus. Varem kuhjati aheraine kõrgesse koonusesse, mis tähendas, et sadevesi mäe sisemusse ei filtreerunud, vaid valgus nõlvast alla. Samas aga tekitasid lasundi kõrgusest tingitud mäerõhk, urbses materjalis osaliselt liikuv välisõhk jmt põlenguid, mis olemuselt sarnanesid pigem utmisega. Sellistel juhtudel tekkisid mäe sees põlevkiviõli- ja tõrvalaadsed ühendid, mis saastavad keskkonda. Põlemist on õnnestunud märgatavalt vähendada koonusetippude “ära lõikamisega”, misjärel osa sadeveest mäe sisse voolab ja põlemist takistab. Sadu miljoneid tonne aherainet Mägedesse on kuhjatud sadu miljoneid tonne eri kvaliteediga aherainet. Praeguse põlevkivi kaevandmise mahu juures (ca 15 mln tonni aastas) tekib ligi 6 miljonit tonni aherainet. Siiski ei suurene aheraine prügilad enam samas suurusjärgus, sest veidi üle 20% aherainest läheb juba taaskasutusse. Näiteks on kohapealse nimetusega “poroda” leidnud juba aastaid kasutust kohalike teede ehitusel, vähesel määral ka ehituste aluseks täitematerjaliks ja maastike kujundamiseks. Viimaste aastate ehitusbuumiga kaasnenud hüppeline killustiku- ka lihtsa täitematerjali vajadus (aga ka ressursi- ja ladestamise saastetasud) on aga huvi seni ladestatud materjali vastu tublisti suurendanud. Mitmed aheraine töötlejad, neist suurimad on muidugi Eesti Põlevkivi AS grupi ettevõtted, pakuvad kvaliteeditunnistusega, standardile vastavat eri fraktsioonis killustikku, millest osa sobib ka kasutamiseks betoonis. Ajal, mil eriti Harjumaa mitmes suures lubjakivikarjääris on varud ammendumas (Väo, Harku), samuti tingimustes, kus uute karjääride avamine leiab väga tugevat vastuseisu, on aheraine märgatavalt laiem kasutamise senisega võrreldes kahtlemata väga mõistlik. Sest kui ühes kohas kaevame maa seest ehitusmaterjali ja samal ajal viskame paarsada kilomeetrit eemal sisuliselt minema (st ladestame) miljoneid tonne üsnagi kõrge tarbimisväärtusega sarnast materjali, siis ei ole tegemist ressurssi optimaalse kasutusega. Probleemid, mis on seni takistanud aheraine laiemat kasutamist nt killustiku saamiseks, on ühelt poolt seotud kvaliteetsema materjali tootmisega (osaliselt valikkaevandamine, peamiselt purustamine ja fraktsioonidesse sõelumine jms), teisalt aga logistikaga, sest eriti suurima tarbimisega Harjumaa jääb Ida-Virust kaugele, seda eriti autovedude jaoks. Alternatiiviks oleks kindlasti raudtee ehk just Eesti-sisene mineraalsete ehitusmaterjalide vedu võiks olla lisategevus Eesti Raudtee AS-ile. See vajaks ilmselt märgatavaid laiendusi peale-mahalaadimise kohtades, kuid samas vähendaks raudteeveod uute paekarjääride rajamise vajadust ja säästaks väärtusliku materjali ladestamisest Virumaad. Kahtlemata ei asenda aheraine ja sellest toodetud killustik täielikult paremast ehituskivist toodetud killustikku kõikides ehituskonstruktsioonides, sest põlevkiviga kaasa tulev materjal ei täida kaugeltki kõiki tänapäevaseid ehitusmaterjalile esitatavaid nõudeid. Seega on vähemalt osaliselt uute karjääride avamine paratamatu, kvaliteedilt ei ole Eestis midagi vastu panna Harjumaal Lasnamäe lademe paele. Vähemalt nõudlikes konstruktsioonides on kõrge kvaliteediga materjali kasutamine möödapääsmatu, kuid üsna olulises mahus on võimalik kasutada ka aherainest toodetud killustikku. Aheraine taaskasutusse! Üha suurenev ehitustegevus ja sellest tulenev nõudlus on suurendanud põlevkivi rikastusjääkide kasutamist killustiku valmistamiseks. Purustatud aherainet kasutatakse ehitustel täitematerjaliks ja aherainest valmistatud killustikku ehitusmaterjaliks. 2005. a taaskasutati 22% (1,3 mln tonni) aherainest. Kuid ette on näha põlevkivi rikastusjääkide senisest olulisemat väärtustamist (fraktsioneerimist, s.o purustamist-sõelumist), kasutamist ja müüki. Aherainest valmistatava killustiku kvaliteetsemat osa on võimalik kasutada ka betooni tootmisel. Põlevkivi aherainet ja/või sellest valmistatud killustikku turustavad nii AS Eesti Põlevkivi ettevõtted kui ka OÜ Ahtme killustik, AS Floscosa ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ. Rajamisel on mitu killustikutootmiskompleksi. Aidu karjääri killustikukompleksis on võimalik valmistada kuni 400 000 tonni killustikku aastas. Toodetavad killustikufraktsioonid on 4–16, 16–32 ja 32–40 mm. Killustik on läbinud katsetused akrediteeritud laboris ja vastab IV kvaliteediklassile. Lisaks killustikule turustatakse Aidu karjääris täitematerjaliks ka aherainet. Estonia kaevanduses on hetkel töös väikese jõudlusega killustikusõlm, kus toodetakse aherainest killustikku fraktsioonidega 4–20 ja 16–63 mm. Hankejärgus on Estonia kaevanduse uue killustikukompleksi rajamine, mille esimese etapi valmimisel on võimalik toota kuni 600 000 tonni killustikku fraktsioonidega 4–16, 16–32 ja 32–64 mm aastas; teise etapi valmimisel suureneb toodetava killustiku maht kuni 1,2 miljoni tonnini aastas. Vastavalt eeltestidele vastab killustik samuti IV kvaliteediklassile. Lisaks aherainele turustatakse Estonia kaevanduses ka aherainet. Viru kaevanduses turustatakse täitematerjaliks aherainet. Alates juulist 2007. a rakendati Viru kaevanduses töösse mobiilne killustikukompleks, mis võimaldab ümber töötada kogu mäemassi rikastusprotsessis tekkiva aheraine ning lisaks juba puistangusse ladustatud aherainet. Killustiku hind on AS Eesti Põlevkivi tootmiskohas ca 60 krooni tonn. Lisandub transpordikulu. Kui vaadata praegu kavandamisel olevat Tallinna–Tartu maanteed uue neljarealise teena, mis Koselt Annani saab ka uue trassi läbi metsade ja soode, siis kõik see vajab tohutus koguses materjali. Just selle ja ka muude suurte teede-ehitusobjektide kavandamisel ei saa tulevikku vaadata enam nagu seni, et võtame pae Tallinna külje alt ja liiva-kruusa trassi kõrvalt viimastest oosidest-mõhnadest – pigem tuleb esmalt vaadata, kui palju aherainet saab kulusid minimiseerides kohale tuua raudteed mööda ja muul viisil. Maanteeameti andmetel on võimalik teedeehitusel kasutada põlevkivi aherainet pärast seda, kui sellest on eemaldatud põlevkivi, ja tingimusel, et sellest valmistatud killustiku klass on kas III või IV. Kuna aheraine ei ole ei kõrgkvaliteetne ja seegi kvaliteet kõigub kihtide ja kaevanduste kaupa, on kindlasti oluline leida lahendused, kuidas madalama kvaliteediga materjalide kasutamist siiski laiendada, kasutades erinevaid tugevdus- ja sideaineid, olgu selleks kasvõi põlevkivituhk või tsemendi klinkritolm jms. Sarnane erinevate mineraalsete tööstusjäätmete kasutamise programm Soomes on näidanud, et uurimistulemusi ja tehnoloogiate võimalusi kasutades on eriti teedeehituses suudetud kasutada jäätmeid, mis selleks esmapilgul tundusid täiesti sobimatud – kusjuures teede kvaliteet on kohati isegi parem, kui varem saavutati. Lihtsad aheraine kasutamise katsed teedehituses ei ole varasematel aastatel andnud häid tulemusi, seepärast on teedeehitajad üsna skeptilised. Sageli ei ole küsimus siiski mitte materjalis, vaid ikka tehnoloogias – heaks näiteks siin ehk Aseri tellised 1980-date lõpul ja praegu. Savi on sama, ometi suudeti sellest NL ajal toota suuresti ise laialipudenevat toodangut… Lahendusi otsib ka arengukava Kavas on koostada ja kehtestada ”Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riiklik arengukava 2010–2020“. Looduslike ehitusmaterjalide (ehk ehitusmaavarade) arengukava on maapõuealane strateegiline dokument, mille eesmärk on määrata riigi huvi ja selle alusel lahendada koostamise ettepaneku eelnõus nimetatud ehitusmaavarade kaevandamise ja kasutamisega seotud vastuolud ja probleemid, kindlustades Eesti järjepideva varustatuse nimetatud ehitustoormega. Kuna ehitusmaavarade, eelkõige lubja- ja dolokivi puudus hakkab lähiaastail järjest enam takistama Eesti majanduse arengut, tuleb kavandada võimalused eelkõige pidevalt kasvava ehitusmaavarade vajaduse ning omavalitsuste ja elanikkonna kaevandamisvastase hoiaku vahelise vastuolu leevendamiseks. Hädavajalik on tagada ehitusobjektide varustamine nõuetekohase kvaliteediga ja optimaalsete hindadega ehitusmaavaradega, mille veokaugus oleks võimalikult minimaalne. Ehitusmaavarade arengukava ülesanne on märkida maavara kaevandamise olulise keskkonnamõju vähendamise võimalused ning soodustada kaevandamise tehnoloogiaalast arendustegevust ja innovatsiooniprotsessi, samuti põlevkivi kaevandamisel tekkiva aheraine ja tööstusjääkide kasutamist. Aheraine ei olegi seega sedavõrd aher ega kasin või kehv aine, nagu näib. Seda saab ja peab kasutama praegusest palju laiemalt. Täiesti kasutatava materjali sisuliselt äraviskamine väärib tulevastelt põlvedelt karuteene auhinda – kui nad saaksid seda tulla tulevikust meile kätte andma. Ilmselt ei sooviks ka keegi seda minna vastu võtma? Vajadus paekillustiku järele ja selle tootmine aasta vajadus tootmine Allikas: Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Aherainest saab toota vaid IV klassi killustikku, mida saab kasutada teede täitematerjalina umbes paar miljonit tonni aastas. Välispuistangutesse ladestatava põlevkivi aheraine (sh rikastusjäätmed) saastetasu määrad iga ladestatud tonni kohta: Maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad (nn ressursitasu) ehituslubjakivi ja -dolokivi (sõltuvalt kivi kvaliteedist) kuupmeetri kohta alates 2008: Allikas: Vabariigi Valitsuse määrus (Artikkel ilmus lühendatud kujul 12.03.2008 Eesti Päevalehe vahelehes Ärileht.) |
