Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Ökomärgis näitab keskkonnasõbralikkust

Hedi Leomar, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse peaspetsialist

Tarbijad, kes hoolivad loodusest ja peavad oluliseks toodete keskkonnasõbralikkust, leiavad poes pakutavatelt kaupadelt üsna mitmesuguseid märke ehk ökomärgiseid, mis juhivad tähelepanu sellele, kas tooted on valmistatud mõeldes ka ümbritsevale keskkonnale. 

Erinevaid ökomärgiseid on maailmas umbes 40, neist suur osa on riigisisesed. Eestil oma riiklikku ökomärgist ei ole. Regionaalsed märgiseskeemid on Põhjamaade Luik (Soomes, Rootsis, Taanis, Norras ja Islandil antav märgis) ning Euroopa Ühenduse (EÜ) ökomärgis ehk Lilleke. Kusjuures EÜ ökomärgis on ainus ökomärgis, mida on võimalik Eestis taotleda erinevatele toodetele ja teenustele! Märgise kasutusõigust jagab Eestis selleks pädev asutus ehk Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus.

Praeguseks üle Euroopa hästi tuntud EÜ ökomärgis võeti kasutusele 1992. aastal. EÜ ökomärgise eeliseks riigisiseste märgiste ees on ühtsete märgise andmise kriteeriumide kehtimine kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. EÜ ökomärgise kriteeriumide loomisel osalevad kõik EL liikmesriigid ning erinevad huvirühmad üle Euroopa nagu keskkonnaorganisatsioonid, teadusasutused, tööstuse esindajad ja tarbijakaitseorganisatsioonid. Kriteeriumide väljatöötamisel võetakse aluseks toote keskkonnamõju kogu selle olelusringi vältel. Olelusring algab toorme tootmisega ja lõpeb jäätmete kõrvaldamisega. Kriteeriumid kehtivad reeglina 3-5 aastat, seejärel vaadatakse need üle ning vajadusel karmistatakse, et käia kaasas tehnoloogia muutumisega ning tagada järjest rangematele keskkonnanõuetele vastavus.

Ökomärgis annab turul konkurentsieelise
Ökomärgisega toodet või teenust valides võib tarbija kindel olla, et see on tema tervisele ohutum ning sellel on väiksem keskkonnamõju kui teistel samaotstarbelistel toodetel. Märgistatud toodet on kaupluselettidel lihtne eristada, ning see on abiks keskkonnateadlike ostude tegemisel. Ökomärgisega toodet eelistades aitab tarbija sellega kaasa keskkonnasõbralike toodete arendamisele ja tootmisele ning tarbimise keskkonnamõju vähendamisele.

Tootjale annab ökomärgise omamine lisaks keskkonna säästmisele veel mitmeid eeliseid. Ettevõtjale on oluline, et tema toodet või teenust tuntaks ning tarbijal tekiks ettevõtte vastu usaldus, see omakorda tagab püsimajäämise tihedates konkurentsitingimustes. Ökomärgis võib siin osutuda ettevõtja edu pandiks, kuna märgisega toode eristub teistest samaväärsetest ning annab turueelise. Paljudes Euroopa riikides, eriti just Põhjamaades, on tavaline, et oma ostud tehakse ökomärgisega tooteid ja teenuseid eelistades. Eesti tarbijate keskkonnateadlikkuse kasvamisega muutub märgise omamine üha tähtsamaks ka siinsete ettevõtete jaoks.

Märtsi alguses saab Eestis esimese tootena EÜ lillekujulise ökomärgise AS Eskaro laevärv Primo 2 ning märgise litsentsi numbriks saab EE/07/01. Ettevõttel on plaanis taotleda ökomärgist ka veel teistele värvidele.

Ökomärgise saab kindlale tootele
EÜ ökomärgist saab taotleda ainult nendele toodetele ja teenustele, millele on kehtestatud ökomärgise andmise kriteeriumid. Lillekese kriteeriumid on koostatud erinevatele tooterühmadele, mis on jagatud 7 gruppi: puhastusvahendid, seadmed, paberitooted, kodu ja aed, riietus, turism ja määrdeõlid. EÜ ökomärgist ei anta toiduainetele, joogile ega farmaatsiatoodetele.

Praegu on Euroopas üle 500 tootja, kellele on antud EÜ ökomärgise kasutusõigus. Suurim arv ökomärgisega tooteid ja teenuseid on registreeritud Itaalias, Prantsusmaal, Taanis ja Saksamaal. Populaarseimad valdkonnad on tekstiilitooted, turism, (nõude)pesuvahendid, pehmepabertooted ning värvid ja lakid. Ka Eesti poelettidel võib leida EÜ ökomärgisega tekstiilitooteid, määrdeõlisid, põrandakatteid ning paberit.

Teavet ökomärgise saanud toodete ja tootjate kohta leiab EÜ ökomärgise registrist www.ecolabel.com. Põhjalikum ülevaade EÜ ökomärgisest, tooterühmadest ning taotlemisest Eestis leiab aadressidelt www.keskkonnainfo.ee/ettevotte/margis ja www.envir.ee/emas.

(Artikkel ilmunud märtsis 2008 maakonnalehtedes.)