Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Möödunud aasta oli metsamajanduses eriline, puidu hind kerkis sellisele tasemele, millest keegi unistada pole osanud. Pea iga sortimendi juures võis öelda: sellist hinda pole enne kuuldud ega nähtud! Võiks siis ju arvata, et turu nõudluse ja pakkumise rusikareeglid tinginuks möödunud aastal Eesti metsade raiemahu olulise tõusu, kuid ei. Jättes siinkohal kõrvale riigimetsanduse paeluva temaatika, tuleb nentida, et erametsade raiemaht jätkas oma senist ühtlast ja järjekindlat allakäiguteed. Praegune metsade majandamist reguleeriv seadusandlus näib lähtuvat põhimõttest, et raie kui seesugune on halb ja raiuda tuleb võimalikult vähe. Seda toetab laialt levinud uskumus, justkui oleks Eestis mets otsa lõppemas ja maa ägab röövellike raiete laastamistööde kütkeis. Ometi võime juba mõnda aega tõdeda, et Eestimaad pole viimase saja aasta vältel katnud rohkem metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaade maht pea kahekordne, kusjuures riigimetsamaade pind on jäänud tollasega võrreldes enam-vähem samaks. Viimase kümnendi statistikast näeme selgelt – riigimetsade raiemaht on vähenenud mõõdukas tempos, erametsade raiemaht on võrreldes 1997.–1999. aastate maksimumnumbritega vähenenud pea kolm korda. Mis võiks põhjustada erametsaomanike üha süvenevat apaatiat oma metsa majandamisel? Olen veendunud, et olulise panuse erametsaomanike majandamisviisidesse on andnud viimaste aastate metsapoliitika pea paranoiline suhtumine metsaomanikku. Viimane metsaseadus oli oma kirjutamise algusest peale ajale jalgu jäänud ja lähtus tont teab kust üleskerkinud dogmast, et metsi raiutakse palju. Ka seaduse kirjutajad said sellest aru, aga poliitiline tahe ei sõltu sageli tervest talupojamõistusest. Selle tagajärjel kehtibki meil praegu ilmselgelt ülereguleeritud, põhjendamatult keerukas metsaseadus, mille täitmine riigile endalegi selgelt ülejõu käib. Üheks markantsemaks näiteks selgest ülereguleerimisest on metsamajanduskavade kohustuslikkusega seonduv, eelkõige aga nende riigipoolse kehtestamise nõue. Selle ülesande täitmisega on riik lootusetult jänni jäänud ja sestap ei saagi metsakasvataja täies mahus oma metsi majandada. Mida siis näeb ette praegu kehtiv metsaseadus? Esmalt kontrollib riik, kas need inimesed, kes metsa inventeerivad, oma asja üldse tunnevad. Selleks on ette nähtud metsakorraldajate litsentseerimine. Iga metsakorraldaja peab läbima põhjaliku teadmiste kontrolli ja saama riigilt vastava litsentsi. Seejärel läheb paberitega metsakorraldaja metsa, inventeerib selle ja koostab metsamajandamiskava, mis kirjeldab üksikasjalikult, mida omanik selles metsas teha tohib. Seejärel esitab too ametlikult asjatundjaks tunnistatud inimene oma töö riigile, kes kontrollib üle, kas töö sai ikka õigesti tehtud. Teisisõnu, toimub metsamajandamiskava kehtestamine. Kuid sellestki ei piisa. Tegelikule metsatööle eelneb riigile metsateatise esitamine. Ja kolmandat korda kontrollib riik üle, kas inimene, kes esialgselt metsas käies sealsed kuused-kased kirja pani, metsa ära kirjeldas ja sellele sobivad raied ette nägi, ikka teadis, mida ta teeb. Seadus näeb ette metsateatises esitatu reaalse kontrolli, kusjuures vastav ametnik on kohustatud iga kord ka selles metsas uuesti käima. Seega – riik ei usalda iseennastki, rääkimata siis metsaomanikust. Kõigi nende toimingute tegemiseks peab riik ülal hiiglaslikku ametnike armeed, sest seadus, ehkki veider ja bürokraatlik, vajab täitmist. Riik võib ju öelda, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Mida peaksid tegema aga metsaomanikud, kes kõiki seaduse keerukusi arvestades oleks „tohtinud“ metsa raiuda näiteks sügisel, kui puidudefitsiit oli eriti terav ja hinnad seetõttu parimad, riik aga lihtsalt ei jõudnud kavasid kehtestada? Tänaseks on olukord metsasektoris muutunud. Võime öelda, et meie keskmine metsaomanik on seadusekuulekas, tema soov on majandada oma metsi nii hästi, kui ta seda oskab, tehes kõik metsamajanduslikud tööd õiges mahus ja õigel ajal ning makstes sealjuures kõik maksud. Kuid paljude metsaomanike puhul jääbki see vaid sooviks, sest igasugune majandamine peab ennast ära tasuma. Tänane õigusruum soosib aga pigem metsamaade müüki, laenu tarbeks pantimist või lihtsalt paremate aegade ootamist, mitte nende aktiivset majandamist. Oleme olukorras, kus 2006. aasta statistilise metsainventuuri andmetel vajaks üle 120 tuhande hektari metsi kiiret majandamist. Alati võib öelda, et mis siis, looduslik mitmekesisus aina kasvab. Kah õige. Kuid miskipärast tunneme me siirast rõõmu oma puidust valmistatud toodete üle, olgu need siis majad, mööbel või lihtsalt käsitöö. Ka ahju või kaminasse paneme meeleldi puud, ehkki võiks ju kütta gaasi, põlevkiviõli või elektriga. Oluline osa meie looduses on metsalagendikel ja raiesmikel, mis on väga paljude liikide elupaigaks, puude harvendamine meeldib aga näiteks nii metsisele kui ka põdrale. Unustada ei tohi sedagi, et mida nooremad on metsad, seda rohkem seovad nad süsihappegaasi ja toodavad hapnikku, vanades metsades on see aga vastupidi. Seega – mets ei lähegi aastatega aina paremaks. Põllumehel on tabav kõnekäänd – narri põldu üks kord ja tema narrib sind üheksa korda vastu. Veelgi drastilisem on olukord metsas – teed täna midagi valesti või jätad tegemata, siis annab see tunda aastakümneid. Mida tuleks teha, et olukord paraneks? Esmalt tuleb muuta metsaseadust arusaadavamaks, vähendades tarbetut bürokraatiat. Jätkame metsakorraldajate litsentseerimist ja kontrollime metsateatise esitamisel, kas metsaomanik on metsakorraldaja tehtud tööst õigesti aru saanud, kuid kaotame ära vahepealse metsamajandamiskava kehtestamise etapi. Sama oluline on aga ka erametsaomanike nõustamise ja toetamise suurendamine, võimaldamaks ka väikemetsaomanikel metsa jätkusuutlikult ja õiguspäraselt majandada. Kõige eelöeldu juures ärgem unustagem meie metsade hindamatut väärtust looduskeskkonnana. Asume taas sisuliselt kaitsma seniseid kaitsemetsi, mis kehtiva metsaseaduse kohaselt on väljaspool kaitsealasid kadunud. Innustades erametsaomanikke oma metsa majandama ja pakkudes talle selleks mõistuspärase õigusraamistiku, peame tagama looduskaitseliselt väärtuslike metsade säilimise ja tulundusmetsade majandamisel säästva metsamajanduse põhimõtete järgimise. (Artikkel kirjutatud Äripäeva tellimusel, ilmus 14.03.2008.) |
