Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Ain Soome, Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja (Vastuseks 31.01 Maalehes ilmunud artiklile „Seeder: kutselisi kalureid pole ülearu“.) Eesti rannikumere töönduslikku huvi pakkuvad kalavarud on jätkuvalt madalseisus. Selle põhjuseks on paljuski 90. aastatel püügi märgatav suurenemine, seda just tänu kalurite arvu ja püügivahendite efektiivsuse tõusule. Kalurite arvu kasvatas tol ajal tehtud lühinägelik otsus anda rannapiirkondades elavatele isikutele praktiliselt piiramatu võrkudega kalapüügiõigus. Erinevalt põllumajandusministri artiklis väidetust mõjutavad rannapüügil viibivad kalurid ja nende püügivahendite arv kõige otsesemalt püügikoormust. Selleks, et tagada kalavarude jätkusuutlik areng ja looduslik taastootmine (piisav kudekalade arvukus), tuleb piirata kala väljapüüki. Riigi ülesanne on tagada kalavarude kui piiratud ja aeglaselt taastuva üldrahvaliku loodusressursi säästlik kasutamine ja püügikoormuse reguleerimisega kalavarude säilimine. Kalapüügipiirangud kehtestatakse alati teadusuuringute alusel. Eesti rannikumere kalavarude uuringute aruannetes on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut alates 2004. aastast soovitanud võrkudega püügikoormust vähendada 50% võrra. Kalavarud on Peipsi järves tugeva püügisurve all, mistõttu teadlased on alates 2002. aastast soovitanud kehtestada 10 võrgu regulatsiooni püügikoormuse piiramiseks ja röövpüügi vähendamiseks. Püügikoormuse piiramiseks jõuti koostöös kalureid esindavate organisatsioonidega seisukohale, et nakkevõrkude piirarvude vähendamise asemel on kalurkonnale valutum nn 10 võrgu regulatsiooni kehtestamine. Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud (Põllumajandusministeeriumi juhtimisel koostatud) Eesti kalanduse strateegias aastateks 2007–2013 väidetakse, et kalandusest sõltuvate kalurite arv Eesti rannikumeres ületab märgatavalt olemasolevate kalaressursside optimaalseks kasutamiseks vajaliku taseme. Brutopalgad rannakalanduses on juba aastaid olnud allpool Eesti keskmist. Näiteks aastal 2004 oli kalapüügis keskmine palk 39,2% võrra madalam kui Eesti keskmine. Vahe Eesti keskmise sissetuleku ja kalapüügiga elatist teenivate isikute sissetuleku vahel on viimastel aastatel veelgi suurenenud. Põllumajandusministeeriumi tellitud uuringu „Rannapüügi osakaal püügikoormuses“ lõpparuandes on väide, et Eestis on 5,4 korda rohkem rannakalureid, kui oleks optimaalse olukorra saavutamiseks vaja. On ju selge, et mida suurem on piiratud kalavaru kasutavate isikute ring, seda väiksem on iga kaluri saak ja sissetulek. Kalanduse strateegia andmetel oli 2006. a maikuu seisuga Eestis koos abikaluritega 2572 rannakalurit, neist püügiõiguse omanikke 1434. Oma artiklis väidab põllumajandusminister, et püügiõiguse omanike arv on kahanenud 1245-le. Samas on jäänud märkimata, milline on tegelik kalurite arv koos abikaluritega. Siiski võib eespool toodud arvudele tuginedes väita, et 10 võrgu nõue on juba osaliselt eesmärki täitnud. Eelmise aasta andmetel puudutas seadusmuudatus 404 kalurit, kellel ei olnud 10 võrgu nõue täidetud. Neist ametlikult sai väikest sissetulekut 101 kalurit. Esitatud seadusmuudatus aitab kindlasti ka kaasa tõhusamale järelevalvele nakkevõrkude kasutamise üle – kui isikul on piisav arv püügivahendeid, millega ta saab elatist teenida, siis ei teki tal kiusatust panna püügile lubatust enam võrke. Kõneks olev kalapüügiseaduse muutmise seaduse säte töötati välja koostöös kalandussektori huvigruppidega, läbirääkimistel osales ka Põllumajandusministeerium, kes kooskõlastas seadusmuudatuse ametlikult. Elu on näidanud, et võrgupüügi laiendamine on juba seadnud ohtu rannakalanduse kui tegevusala säilimise, mistõttu jääb üle vaid soovida otsustajatelt meelekindlust uute ettepanekutega võrgupüügi laiendamiseks mitte kaasa minna. (Artikkel ilmus Maalehes 14.02.2008) |
