Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Liisa Pakosta, Ingrid Maasik, Seppo Iisalo (Artikkel valmis Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogiaosakonna nõuniku Jüri Truusa abiga.) Liiklusvahenditele on ammugi kehtestatud saastenormid, suitsetamine on paljudes Euroopa riikides keelatud. Kuidas on siis selliste saastajatega nagu tuleasemed ja puuküttel katlad? Et Eestis pole kodudes kasutuses olevatele puitkütteseadmetele otseselt piiranguid kehtestatud, vaatleme Soomes ettevalmistatavat määrust, millega püütakse saavutada kontrolli (uus)hoonete puitkütteseadmete energiatõhususe ja neist eralduva saaste üle. Halupuudega kütmise teeb keskkonnasõbralikuks lihtne asjaolu, et uued puud kasvavad kogu aeg metsas peale, hooldusraiet on niikuinii tarvis teha ja võrreldes näiteks elektriküttega kasutatakse soojust väga efektiivselt. Puit on taastuv ja reeglina ka kohalik kütus, mis viib kulutused transpordile minimaalseteks. Ometi on võimalik ka halupuudega kütmisel valida keskkonnale sõbralikumaid lahendusi – mis on, muide, samal ajal ka rahakotti säästvad, korstnapühkijasõbralikud ja korstnasõbralikud. Mõte on selles, et mida vähem ja puhtamalt puuhalge põletada, seda väiksem on koormus keskkonnale ja kulud kütmisele. Keskkonna seisukohalt tasub veel teada, et puidu, eriti okaspuidu põletamisel lendub kaunis palju orgaanilisi ühendeid. Nende lendumist kontrollitakse Eestis ja Euroopa Liidus nii energeetikas kui keemiatööstuses ning vedelate kütuste laadimisel, ümberlaadimisel ja hoidmisel. Iga põlemisprotsess tekitab jääke. Umbes aasta eest valmis Soome keskkonnaministeeriumi ettepanek puitkütteseadmete energiatõhususe ja neist eralduva saaste kohta. See puudutab nimivõimsuselt kuni 300-kilovatiseid seadmeid, mis on peamiselt era- ja väikemajade küttekolded ja puitküttega katlad. Mis oleks sellest meil õppida? Uued normid hakkavad kehtima uusehitistes ja vanade hoonete küttesüsteemide renoveerimisel, puutumata jäävad vanad kütteseadmed ja vaid suvekasutuses olevate puhkemajade kütteseadmed. Ettepanekus on kütteseadmed jaotatud esmasteks ja teisejärgulisteks, kusjuures viimased lisakütteseadmetena ei pea vastama nii rangetele nõudmistele kui esimesed. Kritiseerijate arvates annab selline jaotus tootjatele võimaluse reklaamida põhinõuetele mittevastavaid kütteseadmeid ja müüa neid lisakütteseadmetena. Teiseks puuduseks määruses peetakse sõnastust, mille kohaselt vaid sisustuse eesmärgil ruumis olev küttekolle ei pea vastama mingitele normidele – aga kust läheb siin piir? Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse büroo nõuniku Jüri Truusa sõnul ei ole Eestis veel halupuudega kütmisel eralduvat CO2 hulka hinnatud. “Vähemalt mitte sellel tasemel, et saaks suuremaid üldistusi teha, samuti ei ole halupuudega kütmisel senisest suurema keskkonnasõbralikkuse saavutamine meil ühtegi strateegiasse ega määrusesse jõudnud.” Halupuudega köetavaid katlamaju on Eestis alles jäänud vast üksikuid, tööjõu puuduse tõttu on nende kasutamisest loobutud. Ahjud-kaminad ehk kodune elava tulega kolle on aga maja- ja korteriomanike hulgas jätkuvalt soositud. Praegu, mil määruse lõplik sõnastus pole veel selge, on Soomes küsimusi rohkem kui vastuseid. Turg on täis kõikvõimalikke kütteseadmeid ja keegi ei tea, kui palju on nende hulgas nõudmistele mittevastavaid tooteid. Arvatavasti enamus vastab nõuetele. Soome Riikliku Tehnilise Uurimiskeskuse (VTT) asjatundja Heikki Oravainen oletab, et kuigi korrektuure tuleb kütteseadmete turul ilmselt teha, pole küsimus põhjalikes muudatustes. Kõige rohkem saastet eraldavad kütteseadmed sõelutakse turult lihtsalt välja, mis on ju iseenesest kõikidele osapooltele hea. Võib arvata, et ka tarbijat huvitab, et tema korsten võimalikult puhas püsiks, et põlemisjäägid ei rikuks õue kuivama viidud pesu ning et pigihaisuste riietega poleks vaja kaaskondseid ehmatama minna. Suurfirmade seisukohast ei lisandu kuigi palju muutusi, kuna Euroopa Liitu kütteseadmeid müüvate firmade toodangut on juba aastaid testitud. Vaid Soome turule suunanud tootjatel aga seisavad ees põhjalikud tootetestid VTT Jyväskylä tulekolde laboratooriumis. Võimalik, et uute määruste kehtima hakates kaovad mõned väikesed tegijad turult – esiteks pole neil siiani olnud vaja saastetasemele nii palju tähelepanu pöörata ja teiseks on laboratooriumitestid üpris kallid. Mis puutub kütteseadmete ostjatesse, siis nemad võivad uuendust vaid tervitada – edaspidi peab kaminamüüja mustvalgel tõestama, et müüdaval seadmel on piisavalt kõrge kasutegur ja saaste hulk vastab normidele. Eesti maja- ja korteriomanikele tuleb kindlustunnet juurde, sest Soome tootjate saavutusi pakutakse meie turul enam kui küllaldaselt. Ka teiste riikide tootjate kaminate ja ahjude kohta tuleb õppida küsimusi esitama, sest kes ei tahaks alati parimat soetada! Kütteseadmed peavad elanikku teenima Küttekollete õigest kasutamisest rääkimine pole niisama näägutamine. Asi pole ainult rohelises mõtlemises või puhtas südametunnistuses – kõik põlemisel eralduv on tervisele kahjulik. Näiteks Tallinna puitlinnaosades pole kütteperioodil mõnikord võimalik aknaid avada, sest korstnatest tõusev suits on must ja ajab köhima. Soomes on lausa välja arvestatud, et põlemisel eralduv saaste võib põhjustada 1300 enneaegset surma aastas! Soome arhitekt ja kütteseadmete uurija Heikki Hyytiäinen on omal maal legendaarne. Ta on välja andnud mitu raamatut ja ehitanud vanasse sigalasse kütteseadmete uurimise labori. Põhiliselt tegeleb ta laotud küttekollete edendamise ja saastete vähendamisega. Hyytiäinen ütleb, et ahi või kamin ei tohiks olla pelgalt mingi iluasi nurgas, vaid selle eesmärk on parandada inimese heaolu ja siseõhu kvaliteeti. Seepärast peaks kütteseadet hankides teadma, milline on korteri või maja küttevajadus ja muud sellist. Hyytiäinen rõhutab, et puitkütte õige planeerimine ja kasutamine ei käi kellelegi üle jõu. „Tuleb end lihtsalt asjaga kurssi viia ja mõelda mitte ainult küttekoldele, vaid kogu süsteemile, halgudest tuhani: kuhu ladustada küttepuud, kus teha lõplik kuivatamine, kuidas jõuavad puud ahju, kui palju soojust küttekeha kiirgab, kui palju varub, milline on hoone soojusisolatsiooni tase, unustamata kütmise ülejääke ja tuha väljutamist.” Soomes tekitab väikemajade kütmine 5,2 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Eestis on elanikke vähem, kuid haluküte rohkem kasutusel. Kui igas majapidamises oleks kasutusel kvaliteetne küttekolle ja selles põletataks vaid kuiva ja puhast puud, oleks saastet palju vähem. Puhas põlemine on paljude tegurite summa: kasutaja kogemus, kütus ja selle kogus küttekoldes, süütamisviis, tuhaaluse ja lõõride puhastamine – kõik see mõjutab eralduva saaste hulka. Rahvusvaheliselt on kõige rohkem uuritud soojust salvestavaid kaminaid ja nendest eralduvat saastet. Puhas põlemine, mil saastet on kõige vähem, sõltub ka kaminatüübist. Avatud kaminates on puhtaks põlemiseks liiga palju õhku, puuküttega pliitide ja osaliselt ka leivaahjude laias horisontaalses tulepesas liigub õhk liiga aeglaselt. Hästi projekteeritud soojust salvestavas kaminas või ahjus on aga võimalik saavutada puhas põlemine, kui selle nimelt ka natuke vaeva näha. Meil ja mujal Mõnes riigis on kütmisteema ammuilma üles võetud ja normid aastaid paigas. Eramajade elanikke meelitatakse investeeringutoega oma vanu küttesüsteeme uute, parema tehnoloogiaga süsteemide vastu välja vahetama. Austrias ja Sveitsis on Euroopa riikidest kõige karmimad normid. Saksamaal kavatsetakse lubatud saaste tase paremini kontrolli alla võtta. Soomes on aastaid läbi viinud kvaliteetseid küttekolde-uuringuid. Selle tulemusena on Soomes eraisikutel võimalus saada investeerimisabi maksimaalselt kahe korteriga väikemaja õli- või elektripõhise küttesüsteemi väljavahetamiseks kaug-, pelleti- või puukütte, maasoojuspumba või päikeseenergiaga kütmise vastu. 2006. aastal anti 45% kogu väljastatud abist just halupuudega küttesüsteemidele üleminekuks. Austrias on eramajapidamisele antav tugi maksimaalselt 2000 eurot (üle 30.000 krooni), aga toe saaja on kohustatud osalema tasuta energianõustamisel, kus jagatakse teavet küttesüsteemide kohta. Iirimaal toetatakse küttesüsteemi vahetust tõhusama vastu maksimaalselt 4300 euro (ca 67.000 krooni) ja Rootsis 1620 euroga (üle 25.000 krooni). Prantsusmaal võib väikemaja omanik uue küttetehnoloogia hankimiseks saada tuge isegi poole osas investeeringu mahust, kuid seda antakse vaid seadmetele, mis on läbinud akrediteeritud laborite testid. Eestis on asi eramu- ja korteri omaniku jaoks veel kaugevõitu. Välisõhu kaitse seaduse järgi peavad välisõhu saaste luba taotlema kõik, kes kasutavad kütteseadet võimsusega üle 300 kW. Väiksemad seadmed ei ole reguleeritud. 2006. aastal hakkas kehtima Keskkonnatasude seadus, millega pandi paika tasumäärad saasteainete ja jäätmete keskkonda viimisel ning tasu arvutamise ja maksmise kord. Eestis on saastetasu süsinikdioksiidi (CO2) välisõhku viimise eest kehtinud juba selle sajandi algusest. See ei puuduta meie kodudes olevaid kaminaid ja ahjusid. Põnevamaks läheb asi hoonete energiatõhususe direktiiviga, mis kohustab olemasolevate katelde energiatõhususega tegelema, kuid saasteainetesse see otseselt ei puutu. Küll aga juurutatakse Eestis 2008. aasta 1. jaanuarist katelseadmete (kasuliku nimivõimsusega 20-300 kW) registreerimise kohustus, mille kohaselt peab seadme edasimüüja edastama tehnilise järelevalve inspektsioonile hoonesse paigaldatud katla olulisemad andmed: paigalduskoht, kütuse liik, kasulik nimivõimsus, kasutegur. Need andmed kantakse ehitisregistrisse. Eesmärk on luua (hetkel Eestis puuduv) väikekatelde andmebaas, mis annab tulevikus võimaluse nende tehnilise ülevaatuse tegemiseks. Sarnaselt Soomega on ka meil veel palju ebaselget, et kes täpselt ja mille kohta täpselt ikkagi teavet jagama peab. Palju sõltub ka kütjast Õnnestunud ahjutäieks või kaminaleegiks on vaja kolmepoolset õnnestumist: head küttekollet, häid küttepuid ja head kütjat. Jüri Truusa rõhutab, et keskkonnasõbralik kütmine tähendab kütuse võimalikult täielikku ärapõletamist, selle õnnestumiseks peab niinimetatud õhuliia tegur olema õigesti valitud. Kui see tegur on liialt väike, jääb osa kütust täielikult oksüdeerimata, mis tähendab, et peale süsihappegaasi eraldub ka vingugaasi (CO) ja hoopis oksüdeerimata süsinikku ehk tahma. Kui õhuliia tegur on liiga suur, on küll põlemine täielik ja eraldub CO2, aga samas on põlemisgaaside temperatuur madal ja gaaside liikumiskiirus suur. Kui teguri väärtus on 1, siis on põlemiseks vajalik hapniku hulk võrdne kõikide põlevate komponentide oksüdeerimiseks. Praktikas hoitakse õhuliiategur üle ühe (tavaliselt 1,2). Seega on hea ahjukütmise õpetus on näiteks selline: Mis tuleb taimedelt, sobib taimedele Halupuudega kütmisel tuleb pererahval leida ka sobiv koht tuha jaoks. Puidutuhk on igati sobiv kompostimiseks ja hea taimedele isegi ilma kompostiseisakut läbimata, sest sisaldab taimedele vajalikke toiteelemente, eriti kaaliumi, aga ka magneesiumi, veidi vaske ja muid mikroelemente ning on leeliselise reaktsiooniga. Eestis on ülekaalus happelised mullad, mida lubjatakse tsemendi klinkritolmuga, ka põlevkivi lendtuhaga. Puidutuha leeliselisus on madalam ja taimedele ohutu, ka tuha struktuur on parem kui eelnimetatutel. Maakodudes lähebki tuhk enamasti otse aiamaale. Linnas see nii lihtne pole. Kui on maja ümber haljasalasid, võiks ju puhta tuha sinna maha panna, aga mõni käsitleks seda prügina ja kindlasti eralduks tolmu. Seega on linnas kõige otstarbekam lahendus puutuhk kompostida. Tuhk naelavabaks magneti abil Kui kütmisel kasutada ehitusjäätmeid, rikuvad tuha ära naelad ja poldid. Need tuleks enne kompostimist või tuha aiamaale viimist tuha seest välja korjata. Naelad ja teised metallijäägid saab kergesti kätte magneti abil. Magneti leiab rauapoodidest või saab selle ka vana raadio või televiisori kõlari tagant ära kangutada. Sama magnetiga on ka lihtne kokku korjata naelu ja kruvisid näiteks ehitusjärgsel koristamisel. Suur magnet on hea abimees! Puuriida ladumine on oskustöö Peredes, kus ahiküte au sees, osatakse ka riitasid hästi laduda. Piinlikumaid momente võib kohata siis, kui noor rahvas on otsustanud oma koju näiteks uue kamina soetada ja vajalikud puuhalud õuele riita sättida. Puuriita võib laduda ka väga kunstiliselt, aga tavalisegi riida tegemine nõuab oskusi. Puuriida ladumisel on kaks eesmärki – et puud kuivaksid ja riit kindlalt püsiks. Puud kuivavad hästi sellises riidas, kus on õhku. Kõige paremini liigub õhk halgude vahel siis, kui laduda aeg-ajalt kiht puuhalge ristipidi. Kui riida otstes pole tuge, tuleb riida lõpp ja algus laduda vaheldumisi piki ja risti halgudest. Siis riit püsib. Arvestada tasuks sellega, et seina äärde laotud riit võib aegamisi ettepoole kalduda. Et seda takistada, tasub mõni kiitsakam halg siin-seal panna puude peale ettepoole risti. Teiseks tasub tähele panna, et kui riida ette laotakse veel teinegi riit, võiks tagumisest riidast jätta pikemalt välja turritama keskmisest pikemaid halge – need laotakse järgmise riida sisse, ja puuriidad on omavahel kindlamalt seotud. Puuriida tegemine on nagu pusle kokkupanek, selline mõnus tegevus, kus oma töö tulemust on üpris ruttu näha. (Artikkel ilmus Tehnikamaailma ehituslisas Kodu&Ehitus, nr 6_2007/2008, detsember-jaanuar.) |
