Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Agnes Jürgens, Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Tänavu 1. jaanuarist jõustunud keeld ladestada prügilatesse sortimata olmejäätmeid on tekitanud elavat vastukaja ja üksjagu küsimusi. Ühest küljest on see rõõmustav, sest rahvas on hakanud suuremat huvi tundma prügi sortimise ja äraandmisvõimaluste vastu ja see omakorda on innustanud nii omavalitsusi kui ka teisi teemaga seotud inimesi tõhusamalt tegutsema. Teisalt aga on ilmnenud nii mõndagi kurvastavat – näiteks kasvõi seegi, et keskkonnateadlikul kodanikul võib kohati tekkida suuri raskusi liigiti kogutud jäätmetest lahtisaamisega. Sobilikku konteinerit tuleb pahatihti otsida mitme kilomeetri kauguselt ja seegi võib siis juba pilgeni täis olla. Esimene samm on korraldatud jäätmevedu Õnneks on vähemalt pooled omavalitsused nüüdseks jäätmeveo ka korraldanud, teine pool aga alles võtab hoogu. Nendes omavalitsustes, kus jäätmevedu juba toimib, ei too 1. jaanuarist jõustuv säte elanikele kaasa olulisi muutusi, sest prügivedajad üldjuhul juba toimetavadki prügilatesse sorditud jäätmeid. Sel teisel poolel on aga märksa keerulisem seis. Kuni omavalitsuses on prügivedu korraldamata, seni pole elanikel kohustust jäätmekogumissüsteemiga liitumiseks. See omakorda tähendab, et prügiautod ei vea regulaarselt prügi ehk prügi ei pruugi sattuda sinna, kus on selle õige koht. Seega – suuremad muudatused kaasnevad neis omavalitsustes, kus kohaliku elu juhid ei ole jäätmemajandusele seni piisavat tähelepanu pööranud, just neil tuleb nüüd korraldada jäätmevedu ja luua vajalikud tingimused jäätmete sortimiseks. Keskkonnaministeeriumi andmetel jääb väljapoole jäätmekogumissüsteemi vähemalt 270 000 elanikku ehk 20% elanikest. Mõnes maapiirkonnas on ei ole aga kogumissüsteemiga seotud suisa 85% majapidamistest. Küsitlused näitavad, et ligi 140 000 inimest põletab prügi ahjus või lõkkes, mürgitades välisõhku ja ohustades nii enda kui ka teiste tervist, sest plastmassi toss sisaldab vähkitekitavaid ühendeid. Mõned maapered aga kaevavad tagaaeda augu, kuhu sokutavad roostes ämbrid, poolikud värvipurgid ja muud majapidamisest ülejäänud kasutuskõlbmatud asjad. “Aardeleiud” tulevikuks (võib juhtuda, et ka saastatud vee näol) on garanteeritud ja keskkonnahoiust pole sellistel juhtudel isegi sosinal mõtet rääkida. Vähem prügimäele, rohkem taaskasutusse Euroopa Keskkonnaagentuuri värskest ülevaatest selgub, et näiteks Hollandis, Taanis ja Rootsis jõuab prügilatesse alla 20%, mõnes riigis isegi alla 10% olmejäätmetest. Oluliselt vähendabki ladestamist jäätmete materjalina ringlusevõtt ehk taaskasutamine paberi-papi, klaasi, metallide ja komposti tootmiseks. Lisaks säästab see toorainet ja energiat. Ja taas tuleb tõdeda, et võti on kohalike liidrite taskus, sest nii jäätmeveo kui ka olmejäätmete liigiti kogumise korraldamine on omavalitsuste ülesanne. Keskkonnaministeeriumi seisukoht on jätkuvalt see, et prügi sortimine ja üleandmine peab olema elanikele võimalikult mugav. Kui see nii ei ole, siis tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja nõuda elanike huvide ja heaolu eest seismist. Koostöös jõuab kaugemale Paraku tundub, et omavalitsused ei ole väga koostööaltid. Jäätmekäitlusrajatiste ehitamise-haldamise osas on küll häid koostöönäiteid (AS Väätsa Prügila, AS Uikala Prügila, OÜ Paikre, Maasi Jäätmehoolduse OÜ jt), kuid seni puudub tõsine ühistöö jäätmekäitluse korraldamise osas. Kuni jäätmekäitlus ei toimi, seni ei saa oma prügist keskkonnasõbralikult lahti ka need inimesed ja ettevõtted, kes seda juba praegu väga soovivad. Vähe sellest – Eesti võib punaseks laternaks jääda ka Euroopa Liidu riikide hulgas, sest Euroopa Parlament on teinud ettepaneku aastaks 2025 jäätmete ladestamine üldse lõpetada. Õige ka – prügi ladestamine on tänapäeval üks kallimaid tegevusi, kuna koormab keskkonda midagi kasulikku vastu andmata. Maksavad prügila-alune maa, keeruline ehitus ja käitus (prügilademest eralduvad vesi ning gaas ei tohi keskkonda reostada.) Näiteks Tallinna prügila koos infrastruktuuri, drenaa¾i- ja ladestusalaga, juurdepääsuteede ning kanalisatsioonitrassidega maksis ligi 250 miljonit krooni. Kuid veelgi kallim on rämpsu metsa alla poetamine, sest see võib tekitada keskkonnale korvamatut kahju. Seega – sortigem jäätmeid! 65% sellest, mis praegu prügilasse saadetakse, oleks võimalik taaskasutada ehk neist uusi tooteid tehes säästaksime energiat ning keskkonda. Oleme selle võlgu oma lastele, lastelastele, lastelastelastele… (Kirjutatud Virumaa Teatajale, ilmus 17.01.2008.) |
