 Projektijuht Voldemar Rannap Keskkonnaministeerium Tel 53 411 962 |
Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse » Harivesilik » Harivesiliku kaitse korraldamine » Harivesilik
Kes on harivesilik? Harivesilik (Triturus cristatus) on üle 14 cm pikk, tume sisalikku meenutav kahepaikne. Nahk on harivesilikul kärnkonnale sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oran¾, mustade laikudega.
Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal (aprillis). Sageli aetakse harivesilikku segamini meie teise vesiliku – tähnikvesilikuga. Viimane on küll harivesilikust tunduvalt väiksem (kuni 11 cm), sileda nahaga ning helepruun, kuid segadust tekitab asjaolu, et sarnaselt harivesilikule areneb ka tähnikvesiliku isasloomadel sigimisajal seljale kõrge hari. Eristada saab kahe liigi isasloomi selle järgi, et tähnikvesilikul kulgeb hari ühtlaselt seljalt sabale, harivesilikul aga katkeb hari väljalõikega sabatüvikul ning jätkub sabal.
Eluviis
Elupaik Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Ta eelistab väikesi järvi, metsakraave, küla- ja saunatiike, kopra üleujutusalasid ning karjääriveekogusid. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt osaliselt päikesepaistelised, madalat kasvu veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et need asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit – vahemaad, mida harivesilik suudab maismaal läbida. Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa-elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal (niidud, lehtmetsad, aiad), kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest.
Levik
Eestis on harivesilikku eelmistel sajandil leidunud hajusalt kogu mandriosas. Eriti arvukas oli liik Kagu- ja Lõuna-Eestis kus lisaks looduslikele veekogudele mida kuplilisel maastikul küllaldaselt leidus, oli iga talu juures veel mitmeid väiksemaid veesilmasid: linaleotusauke, loomade jootmiskohti ja saunatiike. Kuna veekogud paiknesid lähestikku, moodustasid nad omalaadse võrgustiku mis oli harivesiliku jaoks ülimalt soodne elukeskkond. XX sajandi teisel poolel toimunud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused mõjutasid tugevasti ka loodusmaastikku. Oluliselt vähenes linakasvatus ja karjapidamine. Endised linaleoaugud ja karjajootmiskohad kasvasid kinni või kujundati ümber kalatiikideks. Paljud väikeveekogud võsastusid, mudastusid ja hääbusid sootuks. Mitmete kahepaikseliikide levikualad hakkasid kokku kuivama ning arvukus järsult vähenema. Sama juhtus ka harivesilikuga. Käesoleval ajal võib seda liiki kohata veel Võrumaal, Põlvamaal ja Valgamaal, kuid säilinud elupaigad asuvad üksteisest kaugel ja isendite arv on väike. Mujal Eestis on teada vaid üksikud säilinud leiukohad Pandivere kõrgustikul, Järva- ja Jõgevamaal.
Ohud Peamiseks harivesiliku arvukuse vähenemise põhjuseks on väikeste kudemiseks sobivate veekogude nappus. Veekogude kinnikasvamine Kui veekogusid enam ei kasutata (linakasvatuse lõppemine, karjapidamise vähenemine, mahajäetud talud) kasvavad need kõrget veetaimestikku täis ja võsastuvad. Ladestuvate taimeosade tõttu hakkab ladestuma muda ja veekogud muutuvad hapnikuvaesteks, mis pärsib kudu ja kulleste arengut. Ajapikku sellised veekogud võsastuvad täielikult ja kaovad. Veekogude asustamine kaladega Väiksemad kalad ei söö küll täiskasvanud harivesilikke, kuid toituvad meelsasti nende kudust ja kullestest. Kuna harivesiliku kullesed toituvad peamiselt veekogu avatud osades ringi ujudes on nad kaladele hõlpsaks saagiks. Kiirelt paljunevad kogred tuhnivad üles veekogu põhjasetted, hävitavad veetaimestikku, viivad väikeveekogu ökosüsteemi tasakaalust välja. Selge tiigivesi täitub roheka vetikamassiga ja muutub läbipaistmatuks ning hapnikuvaeseks.
Veekogude kuivendamine Põldude ja heinamaade keskel asuvaid väikeseid veekogusid kuivendatakse ja täidetakse põllutöömasinate paremaks kasutamiseks. Eestis tehti seda peamiselt eelmise sajandi teisel poolele suurpõllumajanduse ajal, mujal Euroopas intensiivse põllumajanduse piirkondades on see oht säilinud tänaseni. Lombikogumike hävitamine Harivesiliku asurkond on kõige elujõulisem, kui on võimalik asustada mitmeid üksteise lähedal paiknevaid veekogusid. Kui alles jääb ainult üksik lomp, sõltub kogu asurkonna saatus sellest. Kui selle lombiga midagi juhtub, hävib kogu asurkond. Intensiivne põllumajandus Sageli asuvad kudemisveekogud keset põlde ja kultuurrohumaid. Taimekaitsemürgid ja väetised mõjutavad kahepaikseid s.h. harivesilikku nii otseselt kui ka kaudselt. Väetisegraanulite kleepumisel nahale imenduvad ained läbi naha pinna ja mürgitavad harivesiliku. Taimekaitsevahendid mõjuvad nii otseselt mürkidena kui ka mõjuvad hukutavalt toidu kaudu. Väetiste kogunemine veekogudesse halvendab vee kvaliteeti ja paneb taimestiku vohama, mille tagajärjel lombid kasvavad kiiresti täis ja muutuvad kudemiseks ebasobivateks.
Intensiivne metsamajandus Harivesilik toitub ja talvitub sageli leht- ja segametsades. Erinevalt okasmetsadest on need valgusküllasemad ja seal leidub rohkem toitu ja talvituspaiku. Selliste metsade maharaiumine ja asendamine kuuseistandustega halvendab harivesiliku elupaiku. See on eriti täheldatav Soomes.
Kuidas harivesilikku aidata? Oma igapäevaste toimetustega mõjutame me enda teadmata paljusid elusolendeid, luues neile sobivaid elutingimusi või neid hävitades. Tegelikult saab iga tiigi või veesilma omanik harivesilikku ja ka teisi kahepaikseid aidata:
|
