Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Äsja kinnitasid Läänemere-äärsete riikide keskkonnaministrid uue Läänemere tegevuskava. Nagu ikka suurte kompromisside puhul võib ka sellele ette heita üldsõnalisust ja pealiskaudust, kuid ülipositiivne on riikide jätkuv ühine tegutsemissoov. Läänemeri on üleilmses tähenduses küll väike, kuid ökoloogiliselt ainulaadne ja keskkonnamõjudele väga tundlik kasvõi juba sellepärast, et vesi vahetub vaid korra ca 30 aasta jooksul ja kõik sinna sattunud ained jäävad püsima aastakümneteks. Inimtegevuse ja rahvastiku kasv Läänemere valgala piires on põhjustanud tõsiseid keskkonnaprobleeme. Murest Läänemere seisundi pärast ühendasid riigid juba aastaid tagasi oma jõud ja lõid koostöö-organisatsiooni HELCOM, mille üheksast liikmest üks on Eesti. Tegevuskava koostamisel osales Eesti oma ettepanekutega, olles samas ühe töögrupi juht. Nüüd on meil kavas välja töötada Läänemere tegevuskava elluviimiseks ka oma plaan, mis peaks muutma mere kaitsmise sihipärasemaks ja koordineeritumaks. Viimase paarikümne aastaga on just riikide koostöös õnnestunud Läänemere seisundi edasist halvenemist pidurdada, mõned näitajad viitavad isegi paranemisele. Üheks olulisemaks mureküsimuseks on aga jäänud eutrofeerumine ehk toitainete rohkus ja selle tagajärjel taimestiku vohamine. Eutrofeerumist tekitavad peamiselt põllumajandusest ja heitveest pärit lämmastik ja fosfor. Uus tegevuskava seabki üheks peaeesmärgiks astuda jõulisi samme eutrofeerumise vastu. Ehk teisisõnu – tuleb oluliselt vähendada Läänemerre sattuvat reostust. Reostuskoormuse vähendamiseks tuleb seada rangemad nõuded reovee puhastamisele. Eestile tähendab see ennekõike senisest tõhusamat fosfori ärastamist reoveest. Suurema kontrolli alla tuleb saada ka põllumajandusest tulev reostus, mis tähendab täpsemat väetiste kasutamist ja sõnnikumajanduse korrastamist. Kui järjestada Läänemere-äärsed riigid “reostuspanuste“ järgi, siis suurem koormus tuleb Poolast, Rootsist ja Soomest. Eesti jääb tublisti tahapoole, kuid väiksem “panus“ tuleneb meie väiksusest – hõlmame ju Läänemere valglast vaid 2,6%. Kui aga arvestada reostuskoormust ühe elaniku kohta, siis oleme Läänemere reostamises nii lämmastiku kui ka fosforiga riikide eesotsas. Ühest küljest tuleneb see meie ühistest veekogudest Venemaaga, sest jõuab ju Narva jõest ja Peipsist ning selle tagustelt aladelt Läänemerre ohtralt naabrite reostust. Teisalt on aga tugevnemas meie põllumajandus, kasutades näiteks rohkem väetisi. Ka meie looduslikust keskkonnast (metsadest, soodest jne) uhutakse Läänemerre lämmastikku ja fosforit. Mida on Eesti juba jõudnud Läänemere seisundi ja kogu meie keskkonna heaks ära teha? Palju. Näiteks oleme asulatest pärinevale ja suublasse juhitavale reoveele kehtestanud isegi rangemad nõuded kui paljudes naaberriikides. Keskkonnareostuse vältimiseks oleme teinud suuri investeeringuid, aastatel 2000–2006 investeerisime reoveesüsteemide korrastamisse üle 2 miljardit krooni. Rekonstrueeritud on hulk reoveepuhasteid ning ehitatud uusi. Praegu kasutab Eestis üle 2000 elanikuga reovee kogumisaladel ühiskanalisatsiooni juba 89% elanikkonnast. Kogu riigi kanaliseeritus on 72%. Väga suuremahulised investeeringud reoveesüsteemide korrastamisse on plaanis aastatel 2007–2013. Häid keskkonnakaitsealaseid tulemusi on hakanud andma piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti–Vene ühiskomisjoni kümmekond aastat kestnud töö. Korraldame piiriveekogude ühist seiret ja panustame veekaitsesse. Tõsi – praegu on Eesti-poolne tegevus siiski tuntavam. Uue initsiatiivina tuleb HELCOM-i riikidel 2009. aastaks koostada nimekiri nendest põllumajandusettevõtetest (nt looma- ja linnukasvatajad), kes ei suuda täita keskkonnanõudeid (nn Hot Spot list) ja kus rakendatakse meetmed olukorra parandamiseks. Samuti suuname oma tähelepanu teistelegi märkimisväärset mõju avaldavatele tegevustele, nagu näiteks metsandus, turba kaevandamine, kala- ja karusloomakasvatus. Kokku tuleb leppida veekaitsenõuded energiatootmisel. Nii riigil kui ka igal ettevõttel ja Eesti elanikul tuleb tublisti pingutada selle nimel, et Läänemeri saaks ohtlikest ainetest puhtaks, et taastuks liigirikas elustik, et sealseid kalu oleks ohutu süüa. Teist Läänemerd meil ju pole! (Artikli tellis Äripäev, ilmus 27.11.2007.) |
