Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Tiia Pedusaar, Keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist Eesti on koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kohustatud järgima veepoliitika raamdirektiivi peaeesmärki, milleks on veekogude hea seisundi saavutamine aastaks 2015. Selleks, et veekogu seisund oleks hea, peavad sellele vastama kõik bioloogilised näitajad, sh kalastik. Kalastikku aga mõjutavad ka jõgedele rajatud paisud, mis kalapääsude puudumise tõttu takistavad siirdekalade jõudmist kudemispaikadesse. 12 jõge ja 35 paisu Keskkonnaministeerium on algatanud projekti “Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine”, mis hõlmab 12 jõge ning 35 tõkestusrajatist. Projekti eesmärk on võimaldada kaladele rändetee avamist nii paisude rekonstrueerimise, kalapääsude rajamise kui ka kärestike loomise kaudu. Selline ettevõtmine suurendab harrastus- ja kutseliste kalurite võimalusi püüda jõgedest ja rannikumerest jõesilma, lõhet, meri- ja jõeforelli, vimma jt kalaliike. Kaladele rändeteede avamine vähendab oluliselt ka iga-aastast kulukat kalamaimude jõgedesse asustamist looduslike varude taastamiseks. Kuna projekti maht ei võimalda tegelda kõigi Eesti paisudega, lähtusime ennekõike veekogu ökoloogilisest seisundist ehk valisime välja need paisud, mis pakuvad potentsiaalselt häid kudualasid ja mõjutavad kalastikku kõige enam. Paisutati kaks kord aastas Jõgede paisutamisel on Eestis pikk ajalugu ning majanduslik tagapõhi. Vanimad vesiveskid Eestis olid jahuveskid (12.–13. saj). Saeveskid hakkasid kerkima 16. saj viimasel veerandil. 19. saj lõpus tekkis uus vesiveski liik – elektritootmisveski, millest said alguse hüdroelektrijaamad. Kahtlemata on vanad vesiveskid Eestis ka pärandkultuuri objektid. Paljud paisud koos veskitega kuuluvad mõisakomplekside juurde, moodustades ühtse terviku. Sellega on vooluveekogude projekti puhul arvestatud. Kuid samas tuleb arvestada sedagi, et nüüdseks on olukord ja suhtumine väga palju muutunud just alternatiivenergiaallikate osas. On teada, et Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal on väike, sest jõgede veerikkus sõltub sademetest ning reeglina on jõed veerohked vaid kevadel ja sügisel. Nii oli ka vanasti – saeveskid töötasid kevadeti ja sügiseti. Suveks lasti pais alla, et jõe kallastel saaks rohi kasvada ja talupojad heina teha. Paisude mõju jõele Paisud tavaliselt muudavad ja võivad isegi rikkuda jõe looduslikku kvaliteeti – kiirevoolulise kivi-kruusase põhjaga jõelõigu asemele tekib seisuveeline veekogu. Kuid just kärestikulised lõigud on muidu tasase reljeefiga Eesti jõgedes paljude liikide eluks olulised. Näiteks jõesilm, lõhe, meriforell saavad kudeda ainult jõgede ) kärestikel mitte meres. Kogemused kinnitavad, et kui jõel on hüdroelektrijaam, siis see kogub veevaesel ajal vett, lastes seda läbi turbiini ja rikkudes koetud kalamarja ka allpool paisu asuvates kärestikes. Lõhelaste mari koetakse tüüpiliselt kruusaga kaetud nn pesadesse, mille aereerimiseks (õhuga varustamiseks) peab olema tagatud pidev veevool. Paisjärvede kalastik on liigivaene, alles jäävad peamiselt väheväärtuslikud. Selliste paisude mõjul, kus vooluhulka ei saa reguleerida (puuduvad varjad), väheneb jõe vooluhulk veevaestel aegadel veelgi, veepeegli pindala suureneb ja veetemperatuur tõuseb. Madalaveelistes paisjärvedes sageneb vetikate õitsemine ning muud eutrofeerumise ehk veekogu n-ö kinnikasvamisega kaasnevad hädad. Paisud, paisjärved ja hüdroenergia Vooluveekogude projekti käigus selgus, et paisjärvede korrashoidu peetakse riigi või omavalitsuse ülesandeks isegi siis, kui need paiknevad eramaadel ning pais kuulub eraomanikule. Tõsi see on, et taimestikku täis kasvanud ja mudastunud paisjärve korrastamine nõuab investeeringuid, mis käivad reeglina üle jõu nii paisu kui ka järveäärse maa omanikele ning omavalitsustele. Praegu toimub hüdrotehniliste ehitiste rekonstrueerimine valdavalt riigi ja toetusfondide abil. Seejuures on oluline, et pakutud lahendused võimaldaksid paindlikult täita veekogule esitatud ökoloogilisi eesmärke, kuid lähtuksid ka sotsiaalsetest ja veevarude täiendamise aspektidest. On ju maailmas üha enam tõusetuva kliimamuutuste küsimuse taustal oluline seegi, kuidas suudame oma sisevee ressurssi hoida ja täiendada. Keskmise suurusega veehoidlatel ja paisjärvedel võib selles olla oluline osa. Paisude rekonstrueerimisega on viimasel ajal kaasnenud ka hüdroenergia tootmine, mis paljudel juhtudel ei ole kavandatud piisavalt asjatundlikult ja loodust säästvalt, kuna on rakendatud ebatõhusaid turbiine, pole tagatud kalade vaba liikumine ning on arvestatud liiga lühikese tasuvusajaga. Hüdroenergia tootmine on kasumit taotlev majandustegevus ja tootmistegevusest saadav tulu peab võimaldama ka kõikide kaasnevate keskkonnakahjude hüvitamist. Kui aga endisi vesiveskeid, jõujaamu ja paisjärvi käsitleda sotsiaalobjektidena, tuleb tõsiselt hinnata nende keskkonnakaitselist taset, mille juures nende olemasolust huvitatud isikud suudavad tagada ka nende hoolduse. Sealjuures tuleb arvestada jõgede erineva looduskaitselise ja kalamajandusliku väärtusega. Nagu näha, tõstatas vooluveekogude projekt palju küsimusi ja probleeme, mis seonduvad Eesti vooluvete võrgustiku ja selle ümber toimuvaga. Kindlasti ei jõua neid kõiki korraga lahendada. Kuid algus on tehtud, arutelud jätkuvad ja vaidlustes peaksid selguma parimad lahendused. ___________________________________________________________________ Vooluveekogude projekti kuuluvad jõed ja paisu Pärnu jõel: Sindi, Kurgja, Jändja ja Türi-Särevere pais. Vooluveekogude tehnilise abi projektis osalenud eksperdid Eksperdid leiti riigihanke abil ja need on: AS K& H, AS Maves, MTÜ Eesti Loodushoiu Keskus, OÜ Inseneribüroo Urmas Nugin ja AS Merin. Projekti käigus läbiviidud keskkonnamõju hindamise aruanded koos tehniliste eelprojektidega on avalikustatud Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel aadressil www.envir.ee/91619 (Artikkel ilmunud maakonnalehtedes.) |
