Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Egon Niittee, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Alljärgnev kirjatükk on selgituseks TV3s üle-eelmisel neljapäeval esitatud uudisloole, kus Eesti Jahimeeste Seltsi direktor hr Andres Lillemäe avaldas arvamust, et keskkonnaministri allkirjastatud jahieeskirja muudatus, mis puudutab metskitsele jahipidamistingimuste muutmist, tähendab tagasiminekut Nõukogude aega ja on vastuolus jahieetikaga. Eelnimetatud muudatus võimaldab isasloomadele ehk sokkudele pidada jahti senisest pikema perioodi jooksul ning uue metskitsejahi pidamisviisina kehtestati ajujaht. Jahimeeste hinnangul elutses meie metsades 2007. aasta kevadel 65 000 metskitse. Teadlaste analüüs näitas, et tegelik arvukus oli vahemikus 140 000 – 150 000 isendit. Suured käärid erinevate hinnangute vahel tulenevad eelkõige sellest, et metskitse arvukuse hindamine ongi raske, kuid teisalt möönan, et praegune kord võimaldab jahimeestel metskitse tekitatud metsakahjustuste kompenseerimise kartuses näidata liigi arvukust teadlikult väiksemana. Jahieeskirja muutmise eesmärk ei ole niivõrd metskitse üldise küttimismahu suurendamine, kuivõrd võimaldada jahimeestel efektiivseid jahipidamisviise kasutades (lubades ka ajujahti) suunata küttimine potentsiaalsetesse kahjustuskohtadesse ehk okaspuukultuuride lähedusse. Metskitsele võib endiselt pidada varitsus-, hiilimis- ja peibutusjahti. Ajujahi kasutamine on vaid üks võimalus, mida ei pea kasutama, kui see on vastuolus jahimehe eetiliste tõekspidamistega või kui selleks puudub vajadus. Põhjamaades on jahiajad paika pandud peamiselt liigi bioloogilisi iseärasusi silmas pidades, seevastu Kesk-Euroopas aga paljuski jahimeeste huvist lähtuvalt. Skandinaavias kütitakse sokku ka ajal, mil ta on juba sarved heitnud, kuid seevastu on tema küttimine keelatud sigimisperioodil. Näiteks Rootsis algab sokujaht alles 16. augustil ja lõpeb 31. detsembril. Erinevalt Kesk-Euroopa riikidest (sh Eesti) on Rootsis sokujahi alguse kehtestamisel arvestatud asjaoluga, et augusti keskel lõpeb metskitse sigimisperiood ning territoriaalsete ja tugevate (dominantsete) isasloomade küttimine enne sigimisperioodi on välistatud. Põhjamaises jahikultuuris ei ole eesmärgiks trofee, mistõttu sarved heitnud loomade küttimises ei nähta probleemi ning see tähendab ühtlasi seda, et küttimine on juhuslik ning vastavuses populatsiooni tegelikule struktuurile. Sellisel jahipidamisel on jahimees «kiskja» rollis ja kütitakse kergemini kättesaadav loom – säilib populatsiooni elujõulisem ja produktiivsem osa ning loomulik struktuur. Kesk-Euroopas on jahindus olnud sajandeid vaid ülikute privileeg ning jahipidamist peeti peamiselt lõbu pärast. Kesk-Euroopa jahinduses on siiani väga olulisel kohal trofeejaht. Eesti jahindus tervikuna tundub põhja-lõuna suunas küllaltki tasakaalus olevat ning meie jahimehed toimetavad kusagil kahe jahikultuuri vahepeal – naudivad loodust, söövad hea meelega ulukiliha ja tahavad trofeed seinale riputada. Paraku tundub, et üks osa meie jahinduse «eliidist» näeb jahikultuurina vaid uhket riietust, relvi ja trofeesid. Eesti jahindust on lähiajal ees ootamas muudatused ning meie jahindus tervikuna võiks pigem kujuneda omaseks põhjamaadele kui areneda Kesk-Euroopale traditsioonilises suunas. (Artikkel ilmus 22.10.2007 Postimehes.) |
