Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Keskkonnaministeerium korraldas tänavu 21. augustist 12. septembrini prahistamisvastase kampaania “PRÜGI KOTTI, KOTT KAASA!”, kus peategelane siilipoiss näitas lausa ninaga ette, kuidas tuleb meie ühist elukeskkonda prügiuputusest hoida. Alustasime kampaaniat Keskkonnaministeeriumi pressiteate, raadioreklaami (Kukus ja Elmaris) ning bännerireklaamiga internetiväravas Delfi. See tekitas suurt huvi, jagasime intervjuusid nii eesti- kui ka venekeelsetele tele- ja raadiojaamadele ning kirjutavale pressile. Eesti TV Osooni-saate tegijad tulid meiega lausa ekskursioonile kaasas. Tore on teada, et keskkonnateema on popp – seda vähemalt ajakirjanike seas! AS Cista valmistas meile levitamiseks prügikotte siilipoisi pildiga ning eesti- ja venekeelse kirjaga “Prügi kotti, kott kaasa!” Kotid olid saadaval AS Olerex tanklaketis. Kampaaniat rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus. Kampaaniasse kuulus kolm bussiekskursiooni (-koolitust), kuhu olid kaasatud nende asutuste/organisatsioonide esindajad, kes korraldavad loodusreise ja matku ning väliüritusi, samuti koolide, MTÜ-de, ja valdade esindajad. Koolitusreisid viisid Lääne-Virumaale, Läänemaale ja Tartumaale. Ekskursioonid prügilasse… kohustuslikuks Sõidud algasid Tallinna ja Väätsa prügila külastusega. Tallinna prügila juhataja Allan Pohlak ning Väätsa prügila juhataja Aivar Lõhmus ja projektijuht Toomas Laimets tegid oma valduste kohta nii köitva ja põhjaliku tutvustuse, et raskusi oli inimeste bussi saamisega. Korjasime prügilast üles esimese tarkusetera: prügilad võiksid ekskursiooniteenust pakkuda, sest kaasaegset jäätmekäitlust nägemata ei kujuta inimesed ette, mida see tähendab. Esiteks on see kallis ja teiseks peab vastama väga kõrgetele keskkonnanõudmistele (oma puhtusega annavad tänapäevased prügilad nii mõnelegi kodule silmad ette). Kuid veelgi kallim on rämpsu metsa alla poetamine, sest see võib tekitada keskkonnale korvamatut kahju. Seega – sorteerigem jäätmeid, et neid võimalikult vähe satuks prügilasse ja rohkem läheks taaskasutusse! 65% sellest, mis praegu prügilasse saadetakse, oleks võimalik taaskasutada, st neist saaks uusi tooteid teha. Seetõttu olekski otstarbekas oluliselt rohkem vältida jäätmeteket ja pöörata suuremat tähelepanu prügisorteerimisele. Ühises vestlusringis leidsime, et me kõik vajame jäätmekäitlusest palju rohkem infot nii jäätmete kogumiskohtade kui ka sorteerimise kohta. Sest kui üks inimene sorteerib, teine mitte, siis sõidab prügi prügilasse ikkagi seguna. Üleskutse omavalitsustele: tehkem kõik selleks, et järgmisel aastal hakataks sajaprotsendiliselt jäätmeid sorteerima. (Tasub teada! Prügi ladestamine on tänapäeval üks kallimaid tegevusi, kuna koormab keskkonda midagi kasulikku vastu andmata. Maksavad prügila-alune maa, prügila ehitus ja käitus, et näiteks prügilademest eralduvad vesi ning gaas ei reostaks keskkonda. Tallinna prügila koos infrastruktuuri, drenaazhi- ja ladestusalaga, juurdepääsuteede ning kanalisatsioonitrassidega maksis ligi 250 miljonit krooni.) Vaja on visa selgitustööd ja tõhusat jäätmevedu Viimased 5–6 aastat on Eesti jäätmehoolduses olnud murrangulised. On valminud uusi jäätmejaamu ja tasapisi muutub suhtumine prügisse. Kuid edasiminek ei ole siiski nii kiire, kui sooviksime. Osa rahvast arvab jätkuvalt, et jäätmed ja nende metsa alla poetamine ei maksa midagi. Riigimetsa Majandamise Keskus kogub ainuüksi oma metsadest igal aastal ligi 600 tonni rämpsu, aga seda jõuab ka erametsadesse, maanteekraavidesse, põldudele ja mujale. Tegeliku reostuskoguse saamiseks tuleks see 600 tonni mitmega korrutada. Metsamehed, maaomanikud, omavalitsused ja riigiametid kulutavad selle keskkonda reostava rämpsukihi koristamisele aega, jõudu ning raha – hinnanguliselt vähemalt 15 miljonit krooni aastas. Metsaäärsete prügistamisel on valdavalt kaks põhjust: esiteks matkajate/piknikupidajate hoolimatus ja viitsimatus tekkinud praht kaasa võtta. Teiseks prügi sihilik (seadusevastane) metsa alla viimine. Selle põhjuseks on ilmselt halb harjumus, kuid ka teadmatus – lihtsalt ei teata, et päris suure osa olmeprügist saab juba praegu seaduskuulekalt ja tasuta ära anda. Nägime meiegi metsa all ja teepervedel vedelemas plastpudeleid ja muid olmejäätmeid kuni ehitusprahini välja. Prügi kottidesse kogudes panime kõrva taha teise tarkusetera: prahistajate suhtumist saab muuta vaid pika ja visa selgitustöö ning kasutajasõbraliku jäätmekäitlusvõrgustiku loomisega. Oluline roll lasub taas omavalitsustel, kelle korraldada ongi oma territooriumil jäätmevedu, vajaliku hulga jäätmejaamade ehitamine, koostöös taaskasutusorganisatsioonidega jäätmepunktide võrgustiku rajamine jms. Ja muidugi selle kõige kohta info jagamine. Igaüheni peaks jõudma teadmine: selle, mille jõudsid metsa kanda, jõuad sealt ka tagasi tuua ehk „PRÜGI KOTTI, KOTT KAASA!“. (Tasub teada! Meie metsadesse ja muudesse looduskaunitesse paikadesse on tekkinud ja tekib juurde matkaradu. Küll oleks kena, kui koos huvilistega läbivad radu ka giidid, kes oma pajatustega matkaelamusi suurendavad. Samas saavad giidid jagada ka puhtusepidamise algtõdesid, et metsalaune rämpsust priiks jääks. Paljud meie bussireisidest osavõtjad olid seda meelt, et metsaradadelt tuleks tasapisi prügikastidki ära kaotada. Näiteks Soome looduskaitsealadel ei leiduvat ühtegi prügikasti, kogu külastajatest tekkiv praht võetakse bussi/autosse kaasa ja viiakse õigesse kohta.) Keskkonnaministeeriumi peaspetsialistide Silvi Puusepa ja Ulvi-Karmen Mölleri jutu kirjutas üles nende kolleeg Agnes Jürgens. (Artikkel ilmus kohalikes keskkonnalehtedes.) |
