Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Vastukaja Kolmapäevases (26. september) Postimehes tundis Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht Jüri-Ott Salm muret raiemahtude suurenemise pärast. Kuidas siis on olukord meie metsaga, kas seda raiutakse liiga palju? Kõigepealt täpsustan, et Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse andmeil on praegu Eestis metsa rohkem kui kunagi varem – metsaga on kaetud 50,1% maismaast. Aastal 1958 oli Eestis metsamaa pindala 1,42 miljonit hektarit, 2005. aastal aga juba 2,26 miljonit hektarit. Metsasuse poolest oleme Euroopas 4. kohal, jäädes alla vaid Soomele, Rootsile ja Sloveeniale. Seega – Eesti on metsariik, mets on meie ühine rikkus, millest me kõik väga hoolime. Mets on meile oluline kui puhkamise ja taastumise koht, kus käime marjul, seenel, jahil, matkamas või lihtsalt loodust vaatlemas. Kuid vähem tähtis ei ole ka metsast puidu saamine. Mets on olnud Eesti rahva elatusallikas ja oluline majandusharu juba aastasadu. Kellele ei meeldiks istuda puidust toolil, kirjutada puidust laua taga, kõndida ehtsal parketil ja istuda soojas palkmajas kamina ääres. Õnneks on meil kõikide nende tegevuste tarbeks võimalik saada puitu oma metsadest. Puit on meie ainus arvestatav taastuv loodusvara. Enamik eestimaalastest on veendunud, et Eestis raiutakse metsa rohkem, kui juurde kasvab. See ei ole tõsi. Raiemahud on nii riigi- kui ka erametsades pidevalt püsinud säästva metsanduse raamides, olles näiteks 2000. aastal ca 6,9 miljonit tihumeetrit ja 2006. aastal 5,9 miljonit tihumeetrit. Samas on iga-aastane metsa juurdekasv üle 10 miljoni tihumeetri ehk puidu juurdekasv on raiemahust tunduvalt suurem. Ja veel: ühelgi aastal pole Eestis raiutud nii palju metsa, kui seda võimaldaksid metsanduse arengukava raames arvestatud optimaalsed raiemahud. Seega – mure liiga suure raiumise pärast on täiesti asjatu. Kuna viimastel aastatel on erametsaomanike raiemahud kahanenud, siis on ka metsatööstuse esindajate kaudu jõudnud avalikkuseni soov raiemahtude suurendamiseks. Paljud on pidanud seda südametute töösturite erihuviks, kuid selle huvi taga tuleb näha ennekõike ennast – tarbijat. Kuhugi pole kadunud ka Eesti mets kui puhkamise-taastumise ja looduse kaitsmise koht. Metsaseadus liigitab metsad kolmeks: hoiu-, kaitse- ja tulundusmets. Hoiu- ja kaitsemetsa eesmärk ongi metsade hoidmine ja looduskeskkonna kaitse; tulundusmets on aga majandusliku tulu saamiseks. Viimastel aastatel on hoiu- ja kaitsemetsade osa oluliselt suurenenud – kokku on Eestis erinevate piirangutega metsi üle kolmandiku, range kaitse all on kümnendik metsadest. Loomulikult tuleb ka piirangutega metsi hooldada ehk ka seene- ja marjarikkad männikud vajavad kirvest ja saagi ehk hooldusraiet, et tõsta metsa väärtust ja pakkuda metsale paremaid valgus- ja toitetingimusi. Nii et kirve- ja saemeest ei maksa küll vihata, pigem tuleb karta metsa puhkama läinud hooletut inimest, kes suitsukoni samblasse kustutades tulekahju põhjustab või võimsa ATV-ga metsaalusesse sellise haava lööb, et sellest toibumine võtab mitukümmend aastat aega. (Vastukaja ilmus 2.10.2007 Postimehes.) |
