Esileht » Valdkonnad » Välisõhukaitse » Lõhnaained

Lõhnast välisõhus

Euroopa Liidus on lõhnahäiringute temaatika lahendamine jäetud liikmesriikide otsustada. Enamus liikmesriike lähtub lõhnaainete regulatsioonil olfaktoorse analüüsi põhimõttest. Eesti seadusandlus lähtub Soome ja Saksa põhimõtetest.

Juba 1970-ndatest on Euroopas hakatud arendama erinevaid meetodeid lõhnaaine esinemise täpsemaks määramiseks. Lõhnaainete määramismetoodika erineb mõnevõrra tavapärasest saasteainete määramisest. Üheks põhjuseks on see, et lõhnareostust põhjustab enamasti paljude ainete segu, mida erinevad inimesed hindavad erineval määral häirivaks. On ka võimalik, et teatud lõhna hinnatakse esimesel esinemisel meeldivaks ja alles korduval esinemisel häirivaks. Lisaks on üksikainete kontsentratsioonid väikesed ning nende täpne ja koosmõju määramine raskendatud. Seega ei saa lõhna iseloomustada keemiliste ainete abil, mis tõenäoliselt on konkreetsetes tingimustes tuvastatavad.

Lõhnareostuse määramiseks on loodud omad meetodid, mis tuginevad paljuski olfaktoorsel analüüsil ehk inimninal. Konkreetsetele saasteainetele (ka lõhnaained võivad olla saasteained) kehtivad välisõhu saastuse taseme piirväärtused. Nt mädamunalõhnalisele vesiniksulfiidile (H2S) on ühe tunni ja 24 tunni keskmine piirväärtus 8 μg/m3, samas kui inimnina võib vesiniksulfiidi tunda juba alates 0,011-0,026 μg/m3.

Välisõhu piirväärtused on kehtestatud lähtuvalt otsesest ohust inimtervisele. Terviseuuringud on näidanud, et otsest ohtu inimtervisele ei esine, kui saasteaine sisaldus välisõhus on alla kehtestatud saastatuse taseme piirväärtuse. Kuid lõhnaainetega seonduvalt on põhiküsimuseks häirivus, sest lõhn võib olla häiriv ka juhul, kui kontsentratsioonid on väikesed ja lõhnaainega ei kaasne otsest terviseohtu. Sellisel juhul on tegemist kaudse terviseohuga(stress, rahulolematus jne). Häirivuse hinnangu saab anda vaid inimene, mistõttu häiringule hinnangu andmiseks kasutataksegi eelkõige olfaktomeetrilisi meetodeid.

Lõhnaainete määramiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:

• Olfaktomeetria – lõhnaühikud, mis on aluseks lõhnaainete leviku modelleerimisel, määratakse inimninaga, kasutades lahjendusaparaati. Lisaks saab olfaktomeetria abil kontrollida inimnina vastavust standardis EVS-EN 13725-2005 toodule n butanooliga, st hindamiseks “kõlbab” inimene, kellel on normaalne lõhnataju (ei kõlba liiga tundlikud ja liiga vähetundlikud inimesed);
• Raster- ja hajumissuuna meetod – uuritav ala kaetakse mõõtepunktidega, milles varem olfaktomeetriga testitud inimesed hindavad lõhnaainete esinemist välisõhus. Rastermeetodi puhul kehtib aastane mõõteperiood, hajumissuuna meetodi puhul on tegemist kiirhinnanguga. Määramismeetodid on Eestis standardiseeritud – EVS 888:2005 „Lõhnaainete määramine välisõhus välimõõtmiste teel”;
• Elanikkonna küsitlemise meetodid – küsitlusi viiakse läbi kohalike elanike hulgas, kes on lõhna leviku alal aastai elanud ja omavad olukorrast väga head ülevaadet (otsese ja kaudse häirivuse küsimustikud, EVS 887-1:2005 ja EVS 887-2:2005);
• Lõhnaainete leviku modelleerimine välisõhus – sisendandmetena kasutatakse lisaks saasteallika ja topograafiliste parameetrite lõhnaühikuid, mis on saadud olfaktomeetrilise analüüsi teel. Saasteallikast võetud lõhnaproovist on modelleerimistulemusena võimalik saada lõhnaühikute kontsentratsioon või esinemissagedus (nt tundides aasta kohta) uuritavas piirkonnas. Standard EVS 886-1:2005 „Lõhnaainete hajumine välisõhus, Osa 1: Põhialused”.

Lõhnahäiringu korral tuleb esitada kaebus Keskkonnainspektsioonile (KKI).

Vaata: lõhnahäiringu esinemise menetluse protsessiskeemi

 Vaata ka:  Trükis "Lõhnaained - põllumajandusest ja tööstusest"

 Keskkonnaministri määrus: Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määramise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu