Esileht » Valdkonnad » Kalandus

Kalandus ja kalavarud

Maailmas on üle 20 000 liigi kalu. Eestis on hinnanguliselt 75 kala- ja sõõrsuuliiki, neist 44 liiki elab magevees, ülejäänud on siirdekalad (lõhe, meriforell) ja poolsiirdekalad (vimb, säinas, merisiig).

Pressifoto.ee

Kalavarud Läänemeres

Läänemere peamised töönduslikud kalaliigid on räim, kilu, tursk, lõhe. Pärast 2004. aasta madalseisu on räimevaru suurenemas, kiluvaru on aga vähenemas.

Läänemere tursavaru on olnud pikemat aega madalseisus, selle põhjuseks on ülepüük. Euroopa Liidu kalandusnõukogu võttis 2007. aastal vastu pikaajalise Läänemere tursavarude majandamise kava, mille rakendamine on andnud häid tulemusi. Kui seni tuli tursavaru madalseisu tõttu püügikvoote aasta-aastalt vähendada, siis alates 2010. aastast on oodata väikest kvoodi suurenemist.

Lõhepüük tugineb peamiselt kalakasvandustes kasvatatud noorkaladele, sest looduslik lõhevaru Läänemeres on ikka madalseisus.

Peale eelnimetatute on üks püütavamaid kalaliike lest. Lestavaru on heas seisus ja lestapüügile ei ole koguselist piirangut kehtestatud.

Rannikumeres näitab mõningat paranemist meritindi, haugi ning Soome ja Pärnu lahe ahvena varu.

Taas on halvenenud ja tugevas madalseisus Väinamere kalavaru olukord, mis 2003. aastal näitas paranemise märke tänu aastatel 1999 ja 2002 moodustunud tugevatele ahvenapõlvkondadele. Piirkonnas on küll püügivõimsus langenud, kuid kalavaru taastumist mõjutab suur looduslik suremus kormoranide asurkonna suurenemise tõttu.

Alates 1990-ndate algusest on kohavaru vähenenud, 90% rannikumere kohasaagist moodustab Liivi lahe koha.

Haugivaru, mis 2003. aastal samuti kasvas, on taas langenud.

Soojalembeste kalade varu (roosärg, koger, hõbekoger, latikas ja nurg) on heas seisus.

Kalavarud siseveekogudes

Peipsi järve kohavaru väheneb, tema kasvukiirus on kesise toitumise tõttu (tindi ja rääbise puudumisel) aeglane. Teiste olulisemate kalaliikide (latikas ja haug) varu on heas ning rahuldavas seisus (ahven ja särg) ning saak on mõnevõrra tõusnud.

Külmaveelembeste liikide (siig, rääbis ja luts) arvukus on viimasel kümnendil vähenenud ebasoodsate ilmaolude (jääkatte puudumine või lühiajalisus, suvel vee liigne soojenemine jms) tõttu.

Viimastel aastatel on Võrtsjärves töönduslike kalaliikide varu stabiliseerunud, pisut on tõusnud angerjasaak. Saakide olulist tõusu aga pole ette näha.

NB! Kalavarude seisundi hindamine põhineb iga-aastaselt koostatava ja Euroopa Komisjonis kinnitatava kalanduse rahvusliku andmekogumise programmi raames kogutavatel andmetel.

Vaata lisaks Kalavarude ülevaade ja prognoos

Eesti kalavarude vähenemisega kaasnevad mured:

• vähenenud on kalasaagid ja olemasolev püügivõimsus ületab kasutada olevaid kalavarusid;
• püügivõimaluste vähesus ja ülemäärane püügivõimsus tekitab surve ebaseaduslikuks kalapüügiks;
• vähemaks on jäänud kaladele kudemiseks sobilikke alasid ja elupaiku, sest nende seisukord on halvenenud või ligipääs elu- ja kudealadele on tõkestatud;
• suure püügikoormuse ja vähenenud kudealade tõttu on osade kalaliikide varu jõudnud ohustatud seisundisse, mistõttu nende säilimiseks ja taastamiseks tuleb kalavarusid kalakasvatuslikult taastoota ning asustada veekogudesse kalade noorjärke;
• kalapüügiga kaasnevad negatiivsed mõjud ökosüsteemile seoses alamõõduliste kalade püügiga ja mereimetajate ning -lindude hukkumisega kalapüügivahendites.

Kalavarude taastootmine

Kalade ülepüügi või sobivate sigimis- või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende looduslike asurkondade taastamiseks või tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega.

Kalavarude taastootmine tähendab seda, et kalakasvandustes üles kasvatatud noorkalad asustatakse veekogudesse. Milliseid liike täpsemalt on vaja asustada, on määratletud programmis „Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide ja kalavarude taastootmine 2002–2010”.

Taastootmise eemärgil kasvatatavatest liikidest on kõige ohustatum lõhe, kelle kudemisvõimalusi on röövpüügi ja jõgedele rajatud paisudega oluliselt kahjustatud. Läänemere kalanduskomisjoni (IBSFC) 1997. a lõheplaani järgi peab Eesti aastaks 2010 tagama potentsiaalsetes lõhejõgedes lõhe kudemise 50% ulatuses maksimaalsest võimalikust.

Suuremas mahus hakati lõhet veekogudesse asustama pärast Põlula Kalakasvatuskeskuse loomist 1994. aastal. Põlulas on ka Kunda jõest pärineva lõhe geenipank, kust on võetud marja noorkalade tootmiseks.

Teine suurem asustatav liik on angerjas, kuid tema asustamise eesmärk on sisevete püügivõimaluste suurendamine. Kuna pärast Narva paisu ehitamist 1950-ndatel angerjas enam ülesvoolu ei pääse, siis baseerub angerjamajandus Peipsi vesikonda asustatud angerjal.

Kõikjal Euroopas on angerjavaru drastiliselt vähenenud ja nii on Euroopa Komisjoni algatusel koostatud angerjavarude taastamiskava alates aastast 2009. Selle põhjal vähendatakse püügivahendeid viie aasta jooksul nii palju, et saak väheneks 50%.

Lõhe ja angerja järel on asustamise tähtsuselt järgmine meriforell. Teistest liikidest on asustatud veel tõugjat, koha, linaskit, karpkala, haugi ja jõevähki.

Kalapüük

Eesti kalapüük jaguneb kolme suuremasse gruppi: Läänemere kalapüük, sisevete kalapüük ja kaugpüük. Statistikaameti andmeil moodustas kalapüük aastail 2005–2007 SKT-st 0,2%.

Suurem osa kalapüügist on rahvusvaheliselt reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja paiksemate kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu Nõukogu. Mõnele kalaliigile on kehtestatud ka rahvusvahelised püügikeelu ajad. Paiksemad kalaliigid (ahven, koha jt) on riigi enda majandada. Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel.

Lisaks rannikumerele tuleb Eestis kalapüüki rahvusvaheliselt reguleerida Peipsi järvel. Selleks töötab alates 1994. aastast Eesti–Vene kalapüügi komisjon, mis koguneb kaks korda aastas, leppides kokku püügikvoodid ja teised kalakaitse meetmed.

Vt Kalapüügipiirkonnad

Kalavarude hea seisundi taastamiseks ja säilitamiseks ning kalavaru säästva kalapüügi korraldamiseks on:

• “Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmise programmi aastateks 2002–2010“ kinnitamisega ning Põlula Kalakasvatuskeskuse arengukava aastateks 2008–2011 (perspektiiviga kuni 2017) koostamisega pandud alus süsteemsele kalavarude kalakasvatuslikule taastootmisele;
• rakendatud EL ühise kalanduspoliitika põhimõtted ja kalapüügi seadusandlus on kooskõlla viidud EL õigusaktidega. Siseriikliku seadusandlusega on korrastatud kutselise kaluri ja harrastuskalastaja määratlusi ning nende õigusi ja kohustusi;
• pärast EL-iga ühinemist Eesti traditsioonilised kalapüügivõimalused kinnistatud Eesti kaluritele ja püügivõimalused on laienenud;
• tööle rakendatud internetipõhine ühtne kalanduse andmekogu, mis on tõhustanud järelevalvet ebaseadusliku kalapüügi ja püütud kala turustamise üle;
• veekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamise projekti käivitamisega asutud lahendama siirdekalade rändeteede tõkestatuse probleeme, et avada kalanduslikult olulistele jõgedele rajatud paisudel kalapääsud kudealadele ja laiendada kalade elupaiku;
• alustatud süsteemset kalade kudealade kaardistamist ning nende olukorra hindamist ja harrastuskalastuse arengusuundade määratlemist.

Keskkonnaministeeriumis tegeleb kalavarude säästliku kasutamise  ja kaitse korraldamisega kalavarude osakond.