|
|
Esileht » Valdkonnad » Vesi
Eestis on mageveevaru piisav, kasutatakse nii põhja- kui ka pinnavett. Enamike Eesti asulate ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi. Tallinnas ja Narvas, samuti mõnes tööstusettevõttes (sh Sillamäel, Kohtla-Järvel, Kundas) kasutatakse peamiselt pinnavett, sest põhjaveevarudest seal ei jätkuks.
Veekasutuse indeks* Eestis on väike (4% piires), jäädes alla kriitilise veevaru kasutuspiiri (20%). Veevõtt langes Eestis järsult 1990. aastast kuni 2003. aastani. Aastast 2003 on aastane veevõtt püsinud 100 mln m3 lähedal, kuid viimastel aastatel on suurenenud pinnaveevõtt. Aastal 2008 kasutati olmeveena 47,3 mln m3, tootmises tarbiti 30,4 mln m3 ja põllumajanduses 4,0 mln m3 vett.
*Veekasutuse indeks näitab riigis või piirkonnas olemasolevaid veeressursside ja veekasutuse suhet. Indeks üle 20% viitab tavaliselt veenappusele.
Linnadest on kõige suuremad veetarbijad Tallinn ja Narva. Tallinna jaoks võeti 2008. a Ülemiste järvest vett üle 22 mln m3 ja põhjavett 3,6 mln m3. Narva linna tarbeks võeti 2008. a Narva jõest 7,2 mln m3 vett ja põhjavett võeti 36 tuh m3. Põhjaveega kaetakse Tallinnas umbes 14% veevajadusest, Narvas alla 1%. Mõlemas linnas on 99% elanikkonnast varustatud ühisveevärgiga. Enim võetakse põhjavett Kambrium-Vendi ja Siluri-Ordoviitsiumi veekompleksidest.
Pinnavee seisund Veekogude seisund sõltub reovee puhastamise tõhususest, põllumajanduse intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimise ning tööstus- ja põllumajandustootmise kahanemise tõttu 1990-ndate esimesel poolel oluliselt vähenenud. Vaata: Veevaru
Pinnavee seisundi üle peetakse arvestust pinnaveekogumite kaupa ja pinnaveekogumeid, mille seisund tuleb määrata, on praegu 750. Keskkonnaregistris on veekogusid rohkem kui pinnaveekogumeid. Pinnaveekogumiks on enamasti üks keskkonnaregistris olev suurem veekogu (seisuveekogud veepeegli pindalaga alates 50 ha, vooluveekogud valgala pindalaga alates 10 km2). Mõned suured veekogud on jaotatud mitmeks pinnaveekogumiks ja mõned väiksemad vooluveekogud on koondatud kokku üheks suuremaks vooluveekogumiks. Ühes pinnaveekogumis on ühetaoline looduslik tüüp, elukeskkond ja inimmõju.
Pinnaveekogumite loetelu ja pinnaveekogumite seisundi määramise reeglid on sätestatud keskkonnaministri määrusega „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisund tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord“.
Pinnavee seisundi hindamiseks kasutatakse viit seisundiklassi: väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb. Pinnavee seisund määratakse ökoloogilise seisundi ja keemilise seisundi alusel. Ökoloogilist seisundit määratakse nelja kvaliteedielemendi alusel:
2008. aasta lõpus koostati esmakordselt aruanne „Eesti pinnaveekogude ökoloogiline seisund 2004-2008“. Selle aruande alusel määrati 750 pinnaveekogumi seisund. Vaata: Veekasutuse aastaaruanded
Vooluveekogumeid on Eestis 639 ja nendest 475 on heas või väga heas seisundis.
Keemilise seisundi tõttu on koguseisund halb ainult neljas vooluveekogumis. Ülejäänud kesise, halva või väga halva seisundiga pinnaveekogumites on probleeme ökoloogilise seisundiga. Nendele pinnaveekogumitele, mille seisund on kesine, halb või väga halb, tuleb koostada seisundi parandamise meetmekava. Pinnaveekogumite seisundi parandamise meetmed on kirjas vesikondade veemajanduskavades.
Põhjavee seisund Põhjavesi on Eesti peamine joogiveeallikas ja selle üldseisundi võib lugeda heaks. Olulised põhjavee toitealad on Eesti kõrgustikud, kust põhjaveekihid saavad üle 40% veest. Ligikaudu 60% põhjavett ohustavast reostusest on pärit hajureostusest. See ohustab joogiveena kasutatavat põhjavett, kuid põhjustab ka veekogude eutrofeerumist. Reostuse vähendamiseks on moodustatud Pandivere kõrgustikul ja Adavere paeplatool nitraaditundlik ala. Vaatamata ennetavate abinõude rakendamisele on aastatel 2007–2008 nitraatide sisaldus selle piirkonna põhjavees suurenenud. Praegu on raske hinnata, kui suur on toimunud muutustes ilmastiku ja kui suur põllumajanduse intensiivistumise osakaal.
Eesti järved Järved koos tehisveekogudega hõlmavad ligikaudu 5% Eesti territooriumist. Meil on ligi 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha. Järved asuvad ebaühtlaselt. Rohkem järvi on Kagu- ja Lõuna-Eestis. Euroopa suuremate järvede hulka kuuluvad Peipsi ja Võrtsjärv. Suurima sügavusega on Rõuge Suurjärv – 38 m. Peipsi järve sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6 meetrini.
Eesti järved olid 1970. ja 1980. aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. 1990ndate algul hakkas järvede (eriti väikejärvede) seisund paranema. Eutrofeerumine aeglustus, vees vähenes lämmastiku sisaldus.
Eesti jõed Eesti jõestik on tihe, jõed on lühikesed ja suhteliselt veevaesed. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi. 15 jõe valgala on üle 1000 ruutkilomeetri, kusjuures Narva jõe valgala on suurem Eesti Vabariigi territooriumist. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab riigi pindalast 22%. Eesti looduse omapära on karstinähtuste (nt salajõed) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.
Veekaitse korraldus Vee kasutamise ja kaitse kavandamise ning korraldamise eesmärk on saavutada veeseaduses sätestatud keskkonnaeesmärgid, sealhulgas tagada säästev areng ja vee võimalikult looduslik seisund ning hoida pinna- ja põhjavee kvaliteeti, hulka ja re¾iimi inimtegevusest võimalikult rikkumatuna. Pinna- ja põhjavee kasutamist ja kaitset kavandatakse ning korraldatakse valgalapõhiselt vesikondade kaupa, arvestades veekogude valgalade hüdroloogilisi piire. Valgaladel vee kasutamise ja kaitse kavandamiseks ning korraldamiseks on moodustatud vesikonnad ja alamvesikonnad. Vesikond, mis koosneb riigipiiri ületavast valgalast või riigipiiri ületavatest valgaladest, määratakse koostöös asjaomase välisriigiga piiriüleseks vesikonnaks. Eestis vesikonnad on: * Ida-Eesti vesikond
Piiriveekogude kaitse Piiriveekogude kaitseks ja säästlikuks kasutamiseks moodustati 1997. aastal piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjon. See toimus Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel samal aastal sõlmitud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel. Ühiskomisjon arendab piiriülest koostööd kahe riigi valitsuste vahel, organiseerib pooltevahelist keskkonnaseire andmete vahetamist ja mõõtmismeetodite ühtlustamist, avardab mõlema poole teadus- ja avalike organisatsioonide koostöövõimalusi ning toetab piiriveekogude probleemide avalikku arutelu.
Lisaks sellele veeosakond korraldab: * veeinfrastruktuuri arendamist (kohalikele omavalitsustele ja vee-ettevõtetele Euroopa Liidu ja riigi antavate toetuste koordineerimine vee- ja reoveeinfrastruktuuri vastavusse viimiseks reovee puhastamise ja joogivee direktiivide nõuetega);
Vaata lisaks: |
|
