Esileht » Valdkonnad » Jäätmed

Jäätmed ja jäätmekäitlus

Me kõik puutume iga päev kokku prügiga – oleme ise prügi tekitajad. Selleks, et hoida meie elukeskkonda inimväärsena ja loodussõbralikuna, peaksime tekkinud jäätmed võimalikult keskkonnasõbralikult koguma ja käitlema.

Vt Statistika andmebaas: Keskkond, jäätmete teke

Aastatel 2004–2007 toimusid jäätmevaldkonnas muutused, mis olid tingitud Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Jõustusid uus jäätmeseadus, pakendiseadus ja nende alusel kehtestatud alamad õigusaktid. Jäätmevaldkonna strateegilised eesmärgid lähtuvad EL ja Eesti üldisest keskkonnapoliitikast, kus jäätmepoliitika peaeesmärk on vältida jäätmeteket ja edendada taaskasutamist, sh korduskasutamist ja ringlusesse võtmist. Jäätmekäitluse areng aastail 2004–2007 on põhinenud peamiselt üleriigilisel jäätmekaval. 2008. a kinnitas Vabariigi Valitsus uue jäätmekava, mis määrab jäätmehoolduse üldised arengusuunad aastani 2013.

Jäätmekäitluse ümberkorraldamise käigus vähenes keskkonnanõuetele mittevastavate prügilate arv (tavajäätmeprügilaid jäi pärast 2009. a 16. juulit 6), suurenesid jäätmete (sh pakendijäätmete) taaskasutusmäärad, rakendusid olmejäätmete liigiti kogumine ja joogipakendi tagatisrahasüsteem.

Kuigi omavalitsuste korraldatud jäätmeveo süsteem ei hõlma veel kõiki omavalitsusi, on see laiendanud jäätmeveoteenust ka maapiirkondadesse. Investeeritud on jäätmejaamade võrgustikku, mis võimaldab elanikel taaskasutatavaid jäätmeid tasuta ära anda. Ohtlike jäätmete kogumisvõrgustik on täienenud jäätmejaamade ja uute kogumispunktidega.

Laienenud on jäätmete taaskasutus, tekkinud on tootjavastutusorganisatsioonid, kes on loonud kogumisvõrgustikud elektroonikaromude, vanarehvide ja pakendite kogumiseks ning taaskasutusse suunamiseks. Suurenenud on ka keskkonnanõuetele vastavate romusõidukite kogumis- ja lammutuskohtade arv.

Pressifoto.ee

Jäätmeteke

Tavajäätmete teke ületas 2006. aastal 20 mln tonni piiri. Ohtlike jäätmete teke on keskmiselt 7 mln tonni aastas. Aastatel 2003–2007 tekkis üle 80% jäätmetest tööstuses, 72% kogu jäätmetekkest moodustasid põlevkivitööstuse ja -energeetikaga seonduvad jäätmed. Oluline osa tööstusjäätmetest tekkis ka puidutööstuses ja tsemenditootmises, kuid need jäätmed suunati suures osas taaskasutusse.

Olmejäätmeid tekkis aastail 1999–2007 keskmiselt 400 kg elaniku kohta. Liigiti kogutud olmejäätmetest moodustab enamiku vanapaber ja papp, järgnevad klaasi-, metalli- ja puidujäätmed ning biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed. Liigiti kogutud olmejäätmete osakaal on aastail 2003–2007 moodustanud stabiilselt 11% olmejäätmete kogutekkest.

Olmejäätmete ladestamine prügilatesse vähenes ajavahemikul 1999–2007 oluliselt. Ladestamisele lähevad peamiselt segaolmejäätmed, mida on enne osaliselt sorditud. Olmejäätmete taaskasutamine on suurenenud, enamiku sellest moodustab pinnastöötlus ja bioloogiline ringlussevõtt (eelkõige kompostimine). Olmejäätmetest sorditakse välja ka pakendijäätmeid.

Üks suuremaid probleeme on ulaladestamine – olmejäätmeid vedeleb teeäärsetes kraavides, linnalähedastes metsades, veekogude kallastel jne. See on lubamatu ja keskkonnavaenulik tegevus. Sellise olukorra vältimiseks tuleb elanikud kindlustada olmejäätmete veo teenusega. Selleks pandi alates 2005. aastast kõigile vähemalt 1500 elanikuga kohalikule omavalitsusele (143) kohustuseks korraldada oma haldusterritooriumil jäätmevedu. Korraldatud jäätmevedu tähendab seda, et omavalitsus kuulutab välja konkursi prügivedaja leidmiseks oma halduspiirkonnas. Kohustusliku korraldatud jäätmeveo teenusega varustatud elanike osa peaks olema 94%. Jäätmeveo rakendamine on kohalikele omavalitsustele osutunud tõeliseks komistuskiviks, mistõttu 2009. a alguseks on see u 55%.

Pooleteise aasta jooksul (2007. a lõpust 2009. a keskpaigani) on jäätmeveo teenuse hind n-ö vabaturul tõusnud u 35%. Korraldatud jäätmeveo piirkondades on hinnad teenuse rakendudes jäänud enamasti samaks või kasvanud paari protsendi võrra. Lisaks stabiilsele hinnale on neis piirkondades hinnatase keskmiselt poole madalam kui vabaturul.

Mis on mis?
Tavajäätmed — kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.

Püsijäätmed — tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi. Püsijäätmed ei lahustu, põle ega reageeri muul viisil füüsikaliselt või keemiliselt, nad ei ole biolagundatavad ega mõjuta ebasoodsalt muid nendega kokkupuutesse sattuvaid aineid viisil, mis põhjustaks keskkonna saastumist või kahju inimese tervisele. Püsijäätmete leostuvus veekeskkonnas, ohtlike ainete sisaldus ning nõrgvee ökotoksilisus ei põhjusta täiendavat keskkonnakoormust, seda eriti põhja- ja pinnavee kvaliteedinõudeid silmas pidades.

Biolagunevad jäätmed — anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, nagu toidujäätmed, paber ja papp.

Ohtlikud jäätmed — jäätmed, mis vähemalt ühe Jäätmeseaduse §-s 8 nimetatud kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale. (Vt lisaks Mida teha ohtlike jäätmetega? ja Kuhu saab viia probleemtoodetest tekkinud jäätmed?.)

Olmejäätmed — kodumajapidamisjäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed.

Äraviskamine tähendab vallasasja kasutuselt kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. (Vt lisaks Mida hakata peale majapidamises tekkivate jäätmetega? ja Mida teha jäätmetega?.)

Vt ka Jäätmetest üldiselt

Jäätmekäitlus erilise tähelepanu all

Jäätmekäitlusele on Keskkonnaministeerium jäätmeosakonna eestvedamisel viimastel aastatel eriliselt tähelepanu pööranud.

Jäätmekäitluse korrastamise aluseks on Keskkonnastrateegia põhimõtted: säästev areng, keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, jäätmehoolduse integreerimine teiste eluvaldkondade ja loodusvarade kasutamisega.
Jäätmekäitlusmeetmed võib reastada sellisesse pingeritta:
* jäätmetekke vältimine;
* tekkivate jäätmekoguste ja nende ohtlikkuse vähendamine;
* jäätmete taaskasutamise laiendamine;
* jäätmetest tuleneva keskkonna saastamise vähendamine;
* jäätmete keskkonnaohutu ladestamine.

Kohalik omavalitsus hoolitseb selle eest, et:

1)  elanikud, suvilaomanikud ja väike-ettevõtted oleksid liidetud korraldatud jäätmeveoga;

2)  omavalitsuse territooriumil on loodud võimalused jäätmeid liigiti koguda ja ära anda;

3)  omavalitsuse territooriumil on piisavalt avalikke jäätmekogumiskohti (näiteks pakendite äraandmiseks, vanapaberi ja papi kogumiseks, aga ka ohtlike jäätmete tarvis jne);

4)  elanikud oleksid omavalitsuse territooriumil kehtivatest jäätmealastest võimalustest ja nõuetest informeeritud.

Omavalitsus kehtestab korraldatud jäätmeveo reeglid – määrab jäätmeveo piirkonnad, jäätmeveo teenustasu piirmäärad ja jäätmeveo tüüptingimused ning annab piirkonnas konkursi võitnud vedajale kuni viieks aastaks jäätmeveo ainuõiguse. Informatsiooni ja selgitusi nii korraldatud jäätmevedu kui ka jäätmekogumiskohti puudutava kohta annab kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialist.

Elanike jäätmehooldusalased kohustused:

Liitumine korraldatud jäätmeveoga. Juhul kui omavalitsuse korraldatud jäätmevedu piirkonnas ei ole, peab jäätmevaldaja ise korraldama jäätmete käitlemise seadusega sätestatud korras:

1)  viima oma jäätmed prügilasse või jäätmejaama;

2)  kasutama prügiveoettevõtte teenust.

Loe lisaks:
Juulipööre jäätmekäitluses
Prügilate sulgemise tagamaad ja tagajärjed
Korraldatud jäätmevedu – kas pealesurutud kohustus või abinõu

Jäätmekäitluse ülevaated (Info- ja Tehnokeskuse andmebaasid)

Statistika andmebaas: Keskkond, jäätmete teke