Esileht » Ministeerium » Tutvustus » Ajalugu

Eesti keskonnakaitseorganisatsiooni areng

Prindi

Eesti keskkonnapoliitikat juhib Keskkonnaministeerium, mille eesotsas on alates 6. aprillist 2011 minister Keit Pentus-Rosimannus. Ministeeriumi kantsler on alates 21. juunist 2013 Andres Talijärv.

Keskkonnaministeerium on välja kasvanud 1935. aastal asutatud Riigiparkide Valitsusest, mis kolm aastat hiljem nimetati ümber Loodushoiu- ja Turismi Instituudiks. Instituudi etteotsa asus geograafiamagister Peeter Päts. 1940. a juunipöörde järel asutus likvideeriti.

Alles tosin aastat pärast II maailmasõda koos teise looduskaitse seaduse (1957) väljakuulutmisega kutsuti ellu Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus, mille etteotsa asus Tartu õpetajate seminari lõpetanud Voldemar Telling. Ta töötas sellel kohal 1962. aastani.

Looduskaitsetegevus hoogustus 1962. aastast, mil loodi Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. 1966. aastal reorganiseeriti see Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumiks, mida juhtisid looduskaitse aktivist Heino Teder ministrina, Felix Nõmmsalu aseministrina ja Heino Luik Looduskaitse Valitsuse juhatajana. Looduskaitsesse lülitus elujõuline metsavalvesüsteem. See oli õigeim organisatsiooniline lahendus, kuna mets katab üle poole Eesti maismaast, mõjutades oluliselt keskkonda.

1988. aastal reorganiseeriti ministeerium Riiklikuks Looduskaitse ja Metsamajanduse Komiteeks, mille etteotsa kutsuti endine Tallinna kommunaalmajandusega tegelev aselinnapea insener-ökonomist Tiit Nuudi. Looduskaitse Valitsuse etteotsa sai looduskaitsetöö kogemustega metsateadlane Endel Koljat. Kui 21.12.1989 asutati komitee baasil keskkonnaministeerium, olid Tiit Nuudi ministrina ja Endel Koljat aseministrina ametis 1990. a I kvartali jagu.

Tiit Nuudi sõnutsi viidi tema töötamise ajal keskkonnaprobleemide lahendamine rohkem kooskõlla Põhjamaade keskkonnapoliitikaga. Endel Koljat aitas omakorda kaasa neljanda looduskaitse seaduse eelnõu ja määruste projektide ettevalmistamisele. Rahvas sai hakata kaasa rääkima keskkonnakaitse sõlmküsimuste lahendamises.

Üleminekuperioodil aastatel 1990–1991 sai keskkonnaministriks juhtiv ökoloog, bioloogiadoktor ja metsateadlane Toomas Frey. Tema tegevuse ajal valmis esimene keskkonnaministeeriumi põhimäärus ja uus looduskasutuse maksustamise kord. Kehtestati ka omavalitsuste täitevorganite pädevusse antavate looduskeskkonna ja loodusvarade kasutamise kord. Mehitatud looduskaitsealadele anti juriidilise isiku staatus. 

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal (1991–1992) oli keskkonnaminister looduskaitsetöö kogemustega geograafiakandidaat Tõnis Kaasik. Taastatud EV Valitsuse liikmena tuli tal osaleda omariiklike struktuuride loomises ja ümberkorraldamises, Nõukogude Liidu ministeeriumitele allunud majandusharude Eesti alluvusse toomises ja uute juhtimisstruktuuride moodustamises. Esmajoones puudutas see kalamajandust ja -kaitset, metsakorraldust ja hüdrometeoroloogiateenistust. 1991. a loodi endise Hüdrometeoroloogia teenistuse baasil Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut.

Metskondadele püüti tagasi anda nende kunagine juriidiline iseseisvus. Eesti hakkas osalema riikidevahelistes keskkonnakokkulepetes. Kirjutati alla mitmele keskkonda puudutavatele koostöölepingutele Taani, Rootsi, Soome ja Saksamaaga ning Eesti ühines kümne kõige olulisema keskkonnakonventsiooniga. Minister Kaasik osales keskkonna- ja arengu konverentsil Rio de Janeiros 1992, esinedes plenaaristungil ettekandega Balti riikide nimel.

Aastail 1992–1994 oli keskkonnaminister loodusuurija, geograafiakandidaat Andres Tarand, kes oli osalenud politiseerunud rohelises liikumises ja Eesti Kongressi töös. Tema mõjul hakati enam osa võtma globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisest. Seejuures laienes rahvusvaheliselt soovitatud abinõude juurutamine Eesti keskkonnakaitses. Tema tööperioodil asutati ministeeriumi kantsleri ametikoht, kuhu kutsuti ökoloog ja keskkonnakaitse organisaatoriks kujunenud põllumajanduskandidaat, metsateadlane Rein Ratas.

Aastail 1994–1995 oli keskkonnaminister geograaf-hüdroloog-klimatoloog Vootele Hansen, kes oli osalenud võitluses taasiseseisvumise eest ja looduskaitse ettevõtmistes juba üliõpilaspõlves. V. Hanseni sõnul oli ta ministritöös olulisim keskkonnakaitse seadusloome, kaitseeeskirjade jmt väljatöötamine, maareformi käivitamine ja erastamisprotsessiks vajalike seaduseelnõude ettevalmistamine.

1995. sai keskkonnaministriks hea organisaatorina tuntud looduskaitseentusiast, metsateadlane Villu Reiljan. Tema tegevusajal sai küpseks Eesti keskkonnapoliitika. Kujundati keskkonna eri valdkondade juhtimissüsteem. Ministeeriumi struktuur hõlmas Maa-ametit ja Metsaametit, 6 osakonda (keskkonnapoliitika-, keskkonna-, looduskaitse-, kalandus-, ehitus- ja üldosakond) ning Keskkonna- ja Mereinspektsiooni. Suur uus organisatsioon oli Riigimetsa Majandamise Keskus. 1. jaanuaril 1996 alustas tegevust Kiirguskeskus, mille ülesanne oli kiirguskaitsealase poliitika kujundamine ja järelevalve.

Keskkonnaseireprogrammide järelevalve ning keskkonnatrükiste kirjastamisega hakkas tegelema Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus.

12. märtsil 1997 kiitis Riigikogu heaks Eesti keskkonnastrateegia, mille alusel töötati välja Eesti Riiklik Keskkonnategevuskava.

9. märtsil 1999 võttis senine keskkonnaminister istet Riigikogu opositsiooni ridades, keskkonnaministriks sai reformierakondlane, varasem rahandusminister Heiki Kranich.

2003. aastal jõudis ministriportfell tagasi Villu Reiljani kätte. Alates 10. oktoobrist 2006. juhtis ministeeriumi keskkonnaminister Rein Randver, alates 5. aprillist 2007 juhib Jaanus Tamkivi.


(Ülevaade koostatud Malev Marguse andmetele tuginedes.)

 

Eesti Keskkonnaministeeriumi ja sellele eelnenud organisatsioonide juhid

Keskkonnaministeerium on välja kasvanud 1935. aastal asutatud Riigiparkide Valitsusest

1935–1938 Riigiparkide Valitsus - juht Peeter Päts

1935–1940 Loodushoiu- ja Turismi Instituut

1957–1962 Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus - Voldemar Telling

1962–1966 Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus - Heino Teder 

1966–1988 Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium - Heino Teder

1988–1989 Riiklik Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee - Tiit Nuudi

Alates 21. detsembrist 1989 Keskkonnaministeerium, mille eesotsas on keskkonnaminister

21.12.1989–11.04.1990 - Tiit Nuudi

11.04.1990–13.02.1991 - Toomas Frey

13.02.1991–10.1992 - Tõnis Kaasik

22.10.1992–07.11.1994 - Andres Tarand

08.11.1994–20.04.1995 - Vootele Hansen

20.04.1995–09.03.1999 - Villu Reiljan

25.03.1999–10.04.2003 - Heiki Kranich

10.04.2003–8.10.2006 - Villu Reiljan

11.10.2006–5.04.2007 - Rein Randver

5.04.2007–5.04.2011 - Jaanus Tamkivi

6.04.2011– Keit Pentus-Rosimannus

(Ülevaade koostatud Keskkonnaministeeriumi arhiiviandmete ja töötajate mälestuste põhjal.)