Esileht » Ministeerium » Tutvustus

Tutvustus

Prindi
Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Keskkonnaministeerium on sõna otseses mõttes Eesti kõige looduslähedasem ministeerium.

Keskkonnaministeeriumi ülesanne on luua sellised eeldused ja tingimused, mis tagavad meile ja tulevastele põlvedele liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna ning kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise.

Ministeeriumi valitsemisalas on:

  • riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine,
  • maaga ja ruumiandmekogudega seotud ülesannete täitmine,
  • loodusvarade kasutamise, kaitse, taastootmise ja arvestamise korraldamine,
  • kiirguskaitse tagamine,
  • kliimamuutuse vähendamisega seotud ülesannete täitmine,
  • keskkonnajärelevalve,
  • ilmavaatluste, loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine,
  • maakatastri pidamine,
  • keskkonnakaitse välisvahendite kasutamise korraldamine ning asjaomaste strateegiliste dokumentide ja õigusaktide eelnõude koostamine.

Keskkonnaministeerium on olemas igas Eestimaa paigas. Ministeeriumi haldusalasse kuuluvad Keskkonnaamet, Keskkonnainspektsioon, Maa-amet, Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), SA Erametsakeskus, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, OÜ Geoloogiakeskus, AS Eesti Kaardikeskus, AS Ökosil, Keskkonnaagentuur (KAUR), Loodusmuuseum, Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskus (KEMIT) ja Põlula Kalakasvatus. Kõigi nende asutustega saab põhjalikumalt tutvuda, klikkides lingil  Valitsemisala

Asutusena on Keskkonnaministeerium suhteliselt noor, moodustatud 21. detsembril 1989. aastal. See-eest ulatuvad ministeeriumi juured 1935. aastasse, toonasesse Eesti Vabariiki, mil asutati Riigiparkide Valitsus. Selle asutuse esmane ülesanne oli hallata kolme parki: Kadrioru parki, kus oli presidendi alaline resident; Oru parki, kus oli presidendi suve residents ja Keila-Joa parki, kus asus Välisministeeriumi residents.

Sama aasta detsembris toimus Eesti looduskaitse jaoks oluline sündmus – jõustus looduskaitse seadus. Seda võib lugeda meie riikliku looduskaitse aluseks. Looduskaitse korraldamisega hakkas tegelema algselt vaid nimetatud kolme pargi haldamist ohjanud Riigiparkide Valitsus. Kolm aastat hiljem, aastal 1938, nimetati asutus tegevusele vastavalt ümber Loodushoiu- ja Turismi Instituudiks.

1957. aastal lõi ENSV Ministrite Nõukogu Looduskaitse Valitsuse. Samal aastal võeti vastu uus looduskaitse seadus, mis andis võimaluse võtta looduskaitse alla ohustatud liike ja kehtestada kriminaalvastutus looduskaitse nõuete rikkumise eest. Viie aasta pärast loodi peavalitsus, millega pandi alus metsamajanduse ja looduskaitse ühissüsteemile. 1966. aastal toimus reorganiseerimine ning viimane nimetati ümber Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumiks. See tegutses üle 20 aasta, misjärel 1988. aastal moodustati Loodukaitse ja Metsamajanduse Komitee, mille baasil aasta hiljem sündis Keskkonnaministeerium.

Keskkonnaministeeriumi sümbol on ILMAPUU.

Ilmapuu (ARBOR MUNDI) on iidne ja üleilmalise levikuga mütopoeetiline kujund, mille üldiseks tähenduseks on maailma e Kosmose kolmetine struktuur. Ilmapuu teisenditena võib kohata Elupuud, Hea ja Kurja Tundmise Puud, Viljakuse ja mitmeid teisi pühasid puid. Siia kuuluvad ka Ilmasammas või -telg (axis mundi).

Kujund esineb nii vanades tekstides, ornamendis, kujutavas kunstis kui ka pitsatitel. Ilmapuu on olnud käibel pea kõikides vanades kõrgkultuurides nii Ameerikas, Lähis- ja Kaug-Idas kui ka loodusrahvaste muinasusundeis, mõnedes siiani. Esindatud on ta kõige erinevamate puuliikidega – alates vanimaga, huluppupuuga sumerite Gilgamesi eeposest, sükomooriga vanadel egiptlastel, piinia või tammega kreeklastel ja roomlastel, saarepuuga Yggdrasil vanagermaani saagades, agaaviga Vana-Mehhikos ja lõpetades kuusega Põhjala metsavööndi rahvastel.

Ilmapuu kasvab maailma keskel. Juurte all ja vahel paikneb allilm – viljakuse- ja surmajumalate ning esivanemate asuala, tema võras asuvad taevased jumalad ja olevused, tüve pidi kulgeb inimeste elutee. Okstega seostuvad tähed, viljad ja linnud (neist sagedasim kotkas), keskosaga lisaks inimestele ka loomad: põdrad, hirved, aga ka lehmad ja hobused. Juurte all elutsevad maod, konnad, hiired, mägrad ja karud, aga ka allilma koletised.

Üleilmalise levikuga Ilmapuu on ka Eesti kultuuri kontekstis sügava tähendusega. Eesti on ja on olnud metsarikas maa, kus puud nii pragmaatilises kui sümboolses tähenduses on keskkonna ühed hinnatuimad elemendid. Etnoloogide ja folkloristide väitel on eestlased puukultuuri rahvas (vt Oskar Looritsa, Uku Masingu, Ants Viirese, aga ka Hendrik Relve raamatud puudest) Oma reisikirjas “Hõbevalge” oletab Lennart Meri, et põhjala metsavööndi rahvaste algse elamu, püstkoja sammas sümboliseeris maailma telge. Puud on meie kodu mõistega geneetiliselt seotud.

Ilmapuu ühendab taeva ja maa; samas ka ürgelemendid: õhu, vee, maa ja tule. Ilmapuu kehastab sellist maailmamudelit, kus valitseb tasakaal ja mitmekesisuse ühtsuse põhimõte. Kujundina on ta mõistetav laias maailmas ja samas omane ka eestlastele.

Ilmapuu tunnusgraafika töötas välja AS Identity, pälvides 2004. aastal selle eest Kuldmuna.

Ilmapuu.jpg
Ilmapuu