Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Eestimaa looduskeskkond on Euroopa kauneimaid ja liigirikkamaid ning selle üle on põhjust uhke olla nii minul keskkonnaministrina kui ka kõigil Eesti elanikel. Kuid keskkond ei tähenda ainult puutumatut loodust, vaid ka elukeskkonda ehk meie kõigi jaoks võimalikult heade elutingimuste loomist. Ja selles osas tuleb küll meil kõigil mõnikord silmad sügavalt maha lüüa. Näiteks kes kasvõi kordki on sõitnud mööda Tallinna–Tartu maanteed, ühtib arvamusega, et see vajab kiiresti väga põhjalikku uuendamist. Uuendamisvajadusest annavad märku ka kalmuküünlad teepervedel ja kellegi mälestuseks murtud lilleõied. Mullu toimus Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel 120 liiklusõnnetust ja hukkus 22 inimest. Mõtlemapanevad arvud. Paraku paisuvad need kurvad näitajad aastast-aastasse aina suuremaks. Ja mitte ainult Tallinna–Tartu suunal. 2006. aastal sai meie põhimaanteedel vigastada kokku ligi 800 inimest, hukkunuid oli 83. Mõistagi ei ole liiklusõnnetustes ainult tee süüdi, kuid üheks põhjuseks on see ometi. Eesti majandus hoogustub, liiklus tiheneb, sõidukeid lisandub – paraku pole meie teede uuendamine sama tempokalt toimunud. Maanteed ei taga enam turvalisust, vaid vajavad senisest hoopis hoogsamat ja kapitaalsemat korrastamist ja paljudes kohtades neljarealiseks ehitamist. Paas, liiv ja kruus panevad pidurid peale Praegune Vabariigi Valitsus ongi üheks suuremaks sihiks seadnud teede ulatuslikuma renoveerimise, sealjuures Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamise. Hiljemalt aastaks 2011 peaks valmis olema neli sõidurida Tallinnast Koseni, Tartu ringtee ja Mäo uus liiklussõlm ning algama nelja rea ehitamine Koselt Mäoni. Poliitilised otsused on tehtud, rahva heakskiit olemas, vajalikud projektid tegemisel või valmimas, investeeringud eelarvesse sisse kirjutatud. Mis muud, kui meie kõigi huvides kopp maasse… Aga nii ei lähe see mitte. Tee-ehitus vajab lisaks heale tahtele, rahale, tehnikale ja tööjõule ka rohkesti ehitusmaterjali ehk peamiselt killustikku, kruusa, liiva jne. Ja kuigi Eesti maapõues on lubja- ja dolokivi (tavakeeles paasi) kruusa ja liiva piisavalt, hakkab ehitajaid just nende nappus kohe-kohe kimbutama ning meie headel kavatsustel on kriips peal. Viimastel aastatel on Eestis vähe uusi karjääre avatud, aga vanade mahud on ammendumas. Kruus, liiv ja ehituspaas on lõppemas. Eriti pingeline on olukord Põhja-Eestis ja Tallinna ümbruses. Peaaegu kõik katsed uusi, ehituseks nii vajaliku tooraine karjääre avada on põrkunud kohalike elanike vastuseisule ning nurjunud. Varem või hiljem ühinevad elanike vastasseisuga ka kohalikud omavalitsused – seda isegi juhul, kui nad eelnevalt on uue ettevõtte tulekuplaani kahel käel tervitanud. Tehke sinna, kus meid pole Elanikud ei seisa vastu ainult karjääride avamisele; üle kivide ja kändude läheb ka näiteks uute prügilate rajamine, kaitseväe polügoonide kasutuselevõtt, vanglate ehitamine, tuulikutele asukoha leidmine... Mistahes algatused takerduvad või seiskuvad hoopis, kuigi tegemist on meile kõigile oluliste ettevõtmistega. Muidugi vallandab iga uus asi hirme ja omajagu õli viskavad seejuures tulle mitut masti eestkõnelejad. Ka on seni pahatihti alahinnatud kohalike elanikega nõu pidamist ja neile kõikide asjaolude selgitamist. Küllalt on näiteid, kus nn arendajad on oma tahtmist püüdnud lihtsalt jõuga läbi viia. Jõud aga tekitab vastujõudu. Nii me nüüd seisamegi olukorra ees, et riigil on vaja näiteks teed ehitada, aga külarahvas ei lase selleks vajalikku paasi, kruusa ja liiva kaevandada. Kas riik peaks vastasseisu sattudes väevõimuga tegutsema? Mõistuspärasem tundub siiski kompromissi leidmine. Iga uus ettevõtmine (karjäär, prügila, polügoon jne) peab olema nii keskkonna seisukohalt kui ka majanduslikult ja riigi huve arvestades väga läbikaalutud ja tuleb ellu viia nii, et elanikele on tagatud elamisväärne elukeskkond. Senisest rohkem on vaja ka rahvaga rääkida – inimesed peavad teadma kõiki kodukanti puudutavaid otsuseid ja samme. Siis on võimalik kõiki plusse ja miinuseid arvestades otsustada, kas tormata protestiaktsioonile või mitte. Üheski asjas ei saa laskuda äärmusse – näiteks kui kaalul on teede ehitamine ja seeläbi inimelude päästmine, siis peavad maavarade kaevandamise vastastel ikka väga mõjuvad põhjused olema, lihtsalt kiusu ajamine ei ole kohane. Keskkonnaministrina rõhutan, et mõistagi tuleb loodusvaradesse suhtuda säästlikult, neid kaevandada ja kasutada keskkonnale ja inimestele parimal moel – nendes põhimõtetes taganemisteed pole, neid peavad kõik järgima. (Artikkel ilmus 31. mai Postimehes.) |
