Esileht » Valdkonnad » Merekeskkonna kaitse » Naftareostuskahju hüvitamine

Naftareostuskahju hüvitamise rahvusvaheline süsteem

1992. aasta naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse konventsioon ja 1992. aasta naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi konventsioon

Jõustumine ja osalisriigid
Eesti Vabariik ühines naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokollidega 17. juunil 2004. aastal vastu võetud seadusega. Protokollidega muudetud 1969. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni ja 1971. aasta fondi konventsiooni nimetatakse vastavalt 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooniks ja 1992. aasta fondi konventsiooniks.

1992. a konventsioonid jõustusid rahvusvahelisel tasandil 30. mail 1996. Eesti Vabariik on 1969. aasta tsiviilvastutuse konventsiooniga ning 1971. aasta fondi konventsiooniga ühinenud Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 1992. aasta istungi protokollilise otsusega. Konventsioonid jõustusid Eesti Vabariigi suhtes 1. märtsil 1993. aastal. Tänaseks on 1971. aasta fondi konventsioon selle algsel kujul kaotanud kehtivuse ning kehtib vaid muudetud konventsioon 1992. a fondi konventsiooni näol. 1969. a tsiviilvastutuse konventsioon ja 1992. a tsiviilvastutuse konventsioon kehtivad rahvusvahelisel tasandil paralleelselt, kuna mitmed 1969. a tsiviilvastutuse konventsiooni osalisriigid pole 1992. a konventsiooni veel ratifitseerinud.*

5. veebruari 2008. aasta seisuga on 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooni ning 1992. a fondi konventsiooni ratifitseerinud kokku 99 riiki (+kolmes riigis on konventsioonid ratifitseerimisel). 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni ja 1992. aasta fondi konventsiooniga on ühinenud kõik Euroopa Liidu mereäärsed riigid.

Eesti valmistab parajasti ette ühinemist naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta konventsiooni 2003. a protokolliga (edaspidi 2003. aasta protokoll). 2003. aasta protokolliga loodi rahvusvahelise naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise süsteemi nn kolmas aste ehk lisafond, millega võimaldatakse lisahüvituste maksmist reostuskahjude eest 2003. aasta protokolliga ühinenud riikides. 2003. aasta protokoll jõustus rahvusvaheliselt 5. märtsil 2005. aastal.

Põhieesmärgid
1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni eesmärk on moodustada ühtne süsteem, mille kaudu naftareostuse tõttu kahju kannatanud isikud saaksid nõuda laevaomanikult neile tekitatud kahju hüvitamist. Konventsioon näeb ette laevaomaniku süüta vastutuse põhimõtte ning loob kohustusliku vastutuse kindlustuse süsteemi.

1992. aasta fondi konventsioon sätestab, et selle alusel hüvitatakse kahju, mida ei ole võimalik katta 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooni alusel. 1992. aasta rahvusvaheline naftareostuse hüvitamise fond (mida tuntakse ka kui 1992. aasta fondi või 1992. aasta IOPC fondi) on ülemaailmne rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb tankeritelt merre voolanud püsivast naftast põhjustatud naftareostuse kahjude hüvitamisega. Vastavalt 1992. a fondi konventsioonile maksavad kontributsiooni fondile isikud, kes võtavad meritsi aastas vastu üle 150 000 tonni maksustatavat naftat. 1992. aasta fond on valitsustevaheline organisatsioon, mis on loodi 1996. aastal 1992. aasta fondi konventsiooniga asutatud kompenseerimise süsteemi haldamiseks.

2003. a protokoll ja sellega loodud lisafond annavad võimaluse sellise kahju hüvitamiseks, mida ei ole võimalik katta ei 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooni ega 1992. a fondi konventsiooni alusel.

Põhimõtted
1992. a tsiviilvastutuse konventsioon näeb ette laevaomaniku süüta vastutuse põhimõtte ning loob kohustusliku vastutuse kindlustuse süsteemi. 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsioon ja fondi konventsioon hõlmavad vahejuhtumeid, kui püsikindel mineraalõli lekib merelaevast, mis on ehitatud või kohandatud nafta veoks mahtlastina (tavaliselt tanker). 1992. aasta konventsioonid ei hõlma mitte üksnes lasti- või punkrikütuse lekkeid (laeva oma kütus) lastitud tankeritest, vaid ka teatud juhtudel punkrikütuse lekkeid lastita tankeritest. Püsikindla mineraalõli hulka kuuluvad toornafta, kütteõli, raske diisliõli ja määrdeõli. Kui sellised õlid merre lasta, hajuvad need loomulikul teel tavaliselt aeglaselt. Seetõttu võivad need levida ja tuleb ära koristada. Konventsioonide alusel ei hüvitata mittepüsiva mineraalõli (nt bensiin, kerge diisliõli ja petrooleum) leketest tulenenud kahju. Sellised õlid aurustuvad väljavoolamise korral üldiselt kiiresti ja tavaliselt ei pea neid ära koristama.

Kompensatsiooni on õigus saada kõigil konventsiooniosalise territooriumil asuvatel isikutel, kellele naftareostusega tekitati kahju, kuid samuti ka ennetavate meetmete (laevavraki põhjast ülestõstmise, laevavraki naftaproduktidest tühjaks pumpamise, reostuse kõrvaldamiseks reostustõrjevahendite ja laevade valmisoleku tagamise jms) rakendajatel.

Reostuskahju mõistet on 1992. aasta protokollis konventsiooni algtekstiga võrreldes muudetud. 1992. aasta konventsiooniga on hõlmatud ka keskkonnakahju hüvitamine. Keskkonnakahju tekkimisel hüvitatakse siiski vaid mõistlikud taastamiseks tehtud kulutused. Hüvitist makstakse selliste mõistlike endise olukorra taastamise meetmete maksumuse eest, mille eesmärk on kiirendada kahjustatud keskkonna looduslikku taastumist. Hüvitist reostusjärgsete uuringute maksumuse eest võib maksta siis, kui need on seotud kahjuga, mis kuulub konventsioonide alusel reostuskahju määrangu alla, kaasa arvatud uuringud naftareostusest tuleneva keskkonnakahju olemuse ja ulatuse kindlakstegemiseks ning kindlaksmääramiseks, kas endise olukorra taastamise meetmed on vajalikud ja teostatavad.

1992. aasta konventsiooni alusel hüvitatakse kulutused reostuskahju ennetavatele ja vähendavatele meetmetele, sõltumata meetmete võtmise kohast. See tähendab, et konventsiooni alusel hüvitatakse ennetavatele meetmetele tehtud kulutused ka sellise riigi territooriumil, kes ei ole konventsiooniosaline.

Töökord
1992. a fondil on kõigi osalisriikide esindajatest koosnev assamblee (Assembly) ja täitevkomitee (Executive Committee), mis koosneb assamblee poolt valitud 15 osalisriigi esindajast.

Assamblee on 1992. a fondi juhtiv ülimuslik organ, mille ülesanded on sätestatud 1992. a fondi konventsiooni artiklis 18. Assamblee saab kokku üks kord aastas toimuval korralisel istungil ning vajaduse korral erakorralisel istungil.

Täitevkomitee, mis saab kokku tavaliselt kolm korda aastas, teeb poliitilisi otsuseid kahju hüvitamise nõuete abikõlbulikkuse kohta. Täitevkomitee loodi 1997. aastal assamblee otsusega, millega pandi paika komitee koosseis ja volituste ulatus.

Assamblee leidis 2000. aastal, et osalisriikide arvu kasvu tõttu võib tekkida olukord, kus assamblee ei saa teha otsuseid kvoorumi puudumise tõttu. Sellest tulenevalt moodustas assamblee oma otsusega haldusnõukogu (Administrative Council). Haldusnõukogu kvoorumi nõudeks on 25 osalisriigi kohalolek. Haldusnõukogu on seni kohtunud vaid ühe korra.

Lisafondil on kõigi osalisriikide esindajatest koosnev assamblee (Assembly). Lisafondi protokolli artikli 16 kohaselt on assambleel samasugused ülesanded nagu 1992. a fondi konventsiooni assambleel. Assamblee kohtub üks kord aastas toimuvatel korralistel istungitel ja vajaduse korral erakorralistel istungitel.

1992. a fondi sekretariaat ja direktor toimivad samaaegselt lisafondi sekretariaadi ja direktorina.

Kohustused ja rakendamine Eestis
1992. a konventsioonide kohaldamine ei too Eesti Vabariigile kaasa rahalisi kohustusi. Kontributsiooni maksavad fondile isikud, kes võtavad meritsi aastas vastu üle 150 000 tonni maksustatavat naftat. Eestis tervikuna on see arv püsinud viimastel aastatel 300 000–500 000 tonni piires. Juhul, kui sisseveetava nafta kogus peaks ületama 150 000 tonni piiri isiku kohta, ei teki riigil muid kohustusi kui jälgida maksete laekumist fondile maksustatavat naftat sissevedavatelt isikutelt.

Iga-aastase aruande isikute kohta, kes on kohustatud maksma fondi kontributsiooni, esitab fondile Keskkonnaministeerium. Riigi ülesandeks on arvestuse pidamine selliste isikute üle ja informatsiooni edastamine fondile. Samuti peab riik tagama, et asjaomased isikud ettenähtud makseid ka teeksid.

Erinevalt 1992. a fondi konventsioonist võivad 2003. a protokolliga ühinemisega kaasneda riigile teatud rahalised kohustused. Nimelt on artikli 14 lõikes 2 sätestatud, et kui protokolliosalises riigis vastu võetud nafta kogusumma on alla ühe miljoni tonni, kuid ükski isik ei ole vastu võtnud naftat sellises koguses, et nad oleksid kooskõlas artikliga 10 kohustatud maksma lisafondi sissemakseid, siis on riik kohustatud tegema sissemakseid selle kogusumma eest.

* 1992. a tsiviilvastutuse konventsiooniga ühinenud riigid lakkasid olemast 1969. a tsiviilvastutuse konventsiooni osalisriigid 16. mail 1998. a.

Vaata lähemalt IOPC fondide kodulehte

Vaata ka Nõuete esitamise käsiraamat