Esileht » Valdkonnad » Merekeskkonna kaitse

Merekeskkonna kaitse

Eesti asub Läänemere kaldal ja panustab selle mere kaitsesse koostöös teiste Läänemere-äärsete riikidega. Koostöö aluseks on Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon, millega Eesti ühines 1992. aastal.

Üleilmses mõõtmes on Läänemeri väike, kuid maailma ühe suurima riimveekoguna on ta ökoloogiliselt ainulaadne ja väga tundlik inimtegevusest põhjustatud keskkonnamõjude suhtes.

Läänemere kaitse korraldus

Läänemere kaitset korraldavad Läänemere riigid koostöös. Koostöö aluseks on Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon, millega on ühinenud Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Rootsi ning Euroopa Ühendus. Konventsioon võeti esimest korda vastu 1974. aastal ning teist korda 1992. aastal, mil ka Eesti ühines.

Konventsiooni eesmärkide elluviimiseks on moodustatud riikide valitsustevaheline komisjon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon (HELCOM). Komisjoni tööd juhivad Läänemere riigid, kusjuures juhtriik vahetub iga kahe aasta tagant, minnes üle tähestiku järjekorras järgmisele riigile. Komisjoni asukohamaa on Soome (Helsingi) ning komisjoni alaline töötajaskond ehk sekretariaat moodustub ekspertidest ning peasekretärist.

HELCOMi koosseisus on loodud töögrupid. Need on HELCOM MONAS, HELCOM LAND, HELCOM HABITAT, HELCOM MARITIME ja HELCOM RESPONSE, HELCOM GEAR. Eesti delegatsiooni tööd HELCOMi töögruppides. korraldab ja koordineerib Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakond.

Merekeskkonna osakond osaleb Euroopa Liidu õigusaktide ettevalmistamisel ja täiustamisel, töötab välja ja esitab ettepanekuid merekaitsealase riikliku poliitika väljatöötamise ning elluviimise osas, korraldab selleks vajalike tegevuskavade ettevalmistamist ja koordineerib nende elluviimist ning analüüsib töö tulemuslikkust, osaleb nimetatud valdkondade arendamiseks vajaliku majandusmehhanismi väljaarendamises ning täiustamises.

Mis teeb Läänemere tundlikuks?

Peaaegu sisemeri

Läänemeri on ookeanidega ühendatud üksnes kitsaste ja madalate Sundi ja Beldi väinade kaudu. See piirab veevahetust Põhjamerega, mistõttu Läänemeres püsib sama vesi koos igasuguse selles sisalduva orgaanilise ja anorgaanilise ainega kuni 30 aastat.

Läänemeri koosneb mitmest alamvesikonnast, mida eraldavad enamasti madalad ülevooluläved. Igal sellisel vesikonnal on oma veevahetuse omadused. Läänemere valgala on peaaegu neli korda suurem kui meri ise. Läänemere veehulk on 21 547 kmŗ ja igal aastal toovad jõed ligi 2% sellest veekogusest merre äravooluna.

Riimvesi

Läänemere riimvesi on segu Põhjamere veest ning jõgede ja sademete mageveest. Mere pinnavee soolsus jääb vahemikku ligikaudu 20 PSU (tuhandikosa) Kattegatis ning 1–2 PSU põhjapoolseimas Botnia lahes ja idapoolseimas Soome lahes. Võrdluseks: avaookeanides on soolsus keskmiselt 35 PSU.

Kihistunud meri

Soolsuse tasemed varieeruvad sõltuvalt mere sügavusest, suurenedes merepõhja suunas. Sundi ja Beldi väina kaudu sissevoolav soolasem vesi ei segune kergesti Läänemere veega, millel on väiksem tihedus, ning kaldub vajuma sügavamatesse basseinidesse. Ühtlasi voolab vähem soolane pinnavesi Läänemerest välja. Nende kahe veemassi vaheline piir, mida nimetatakse halokliiniks, koosneb veekihist, mille soolsus muutub kiiresti. Näiteks Läänemere avamere osas ja Soome lahes asub halokliin umbes 60–80 meetri sügavusel. Halokliin toimib kaanena, piirates vee segunemist vertikaalses suunas.

Enamasti täitub ava-Läänemeri uuesti Põhjamerest piki merepõhja sisse voolava hapnikurikka soolase veega. Botnia lahes on halokliin väga nõrk või puudub üldse. Suvel jagab termokliin – eriline veekiht, kus temperatuur muutub kiiresti – pinnavee kaheks kihiks: kuni 10–25 meetri sügavuseni ulatuv segunenud pinnakiht ning merepõhjani või halokliinini ulatuv sügavam, tihedam ja jahedam kiht.

Spetsiifiline bioloogiline mitmekesisus

Muude veeökosüsteemidega võrreldes elab Läänemere ökosüsteemides suhteliselt vähe looma- ja taimeliike. Selline piiratud bioloogiline mitmekesisus koosneb riimvee tingimustega kohanenud mere- ja mageveeliikide ainulaadsest segust ning vähestest tõelistest riimveeliikidest. Läänemere põhja- ja idaosas, kus soolsus on madal, saab vähem mereliike vohada ning mereelupaikades, eriti lehtersuudmetes ja rannikuvetes, on ülekaalus mageveeliigid.

Üldandmed Läänemere kohta

Ulatus: Läänemere pindala on 415 266 km², samas kui selle valgala – 1,7 miljonit km² – on ligi neli korda suurem kui meri ise.

Sügavus: kogu Läänemere keskmine sügavus on ligikaudu 50 meetrit. Vesi on sügavaim ava-Läänemere Landsorti süvikus, mille sügavuseks on registreeritud 459 meetrit. Veehulk Läänemeres on ligikaudu 21 000 kmŗ.

Läänemere veevahetus on ligikaudu 2% aastas, seega vahetub kogu vesi Läänemeres ligikaudu 25 aasta jooksul.

Valgala: Saksamaal, Taanis ja Poolas moodustab 60–70% Läänemere valgalast põllumaad . Soomes, Venemaal, Rootsis ja Eestis moodustavad 65–90% valgalast metsad, märgalad ja järved.

Elanikkond ja riigid: Läänemere valgalas elab peaaegu 85 miljonit inimest, neist 26% suurtes pealinnapiirkondades, 45% väiksemates linnapiirkondades ja 29% maapiirkondades. Rahvastikutihedus on vahemikus 500 elanikku ruutkilomeetri kohta Poola, Saksamaa ja Taani linnastunud piirkondades kuni alla 10 elaniku ruutkilomeetri kohta Soome ja Rootsi põhjapoolsemates osades. Peaaegu 15 miljonit inimest elab rannikust kümne kilomeetri piires.

Läänemere ääres asuvad: Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Rootsi ja Venemaa. Läänemere valgalal asuvad ka Ukraina, Tšehhi, Valgevene ja Slovakkia. Läänemere suurimad saared on Saaremaa, Hiiumaa, Gotland, Öland, Bornholm, Rügen, Ahvenamaa.

Laevandus: Igal aastal veetakse Läänemerel mööda arvukaid ja aktiivselt kasutatavaid laevateid üle 500 miljoni tonni lasti. Läänemere sadamate vahelistel teedel kurseerib üle 50 reisiparvlaeva.

Euroopa Komisjon: merekeskkond
HELCOM