Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Evelin Lopman, Keskkonnaministeeriumi jurist Keskkonnaministeeriumi juurde moodustatud töörühm sai valmis keskkonnavastutuse seaduse eelnõu, mille peamiseks eesmärgiks on tagada kahjustatud keskkonna taastamine või asendamine. Keskkonnavastutuse seadus aitab senisest paremini rakendada põhimõtet "saastaja maksab" ehk tagada keskkonnakahju tegeliku heastamise kahju tekitaja poolt. Kui keegi näiteks hävitab väärtusliku koosluse, siis lisaks trahvi maksmisele on ta kohustatud taastama endise olukorra. Kuidas taastamine hakkab toimuma, see määratakse kindlaks iga juhtumi puhul eraldi. Põhimõtted, millest tuleb lähtuda, kehtestatakse aga keskkonnavastutuse seaduses. Keskkonnavastutuse seaduse rakendamine ei saa ilmselt olema lihtne, sest see seadus esindab põhimõtteliselt uut suunda meie õiguses. Keskkonnavastutuse direktiiv, mille ülevõtmiseks eelnõu on välja töötatud, tugineb paljuski USA õigusele ning seetõttu on direktiivist tulenev regulatsioon uudne ka teistele liikmesriikidele. Iga uus asi on alguses tundmatu ning vajab rakendumiseks aega, nii on see ka õigusnormidega. Aega seaduse rakendamiseks kulub seda enam, mida kardinaalsemad on kavandatavad muudatused. Eelnõu väljatöötajatel ei ole illusioone, et keskkonnavastutuse seaduse rakendamine oleks igal juhtumil kerge, kuid see ei tohiks olla pessimismi põhjuseks. Eelnõu eesmärgiks on tagada kahjustatud keskkonna taastamine, või kui see tõepoolest kuidagi võimalik ei ole, siis asendamine. Seega ei tohiks summa summarum ühiskonna ja ka ülejäänud keskkonna jaoks üldine olukord halveneda. Kahju heastamisel tuleb lisaks silmaga nähtavale kahjustatud objektile (nt puud, kalad) arvesse võtta ka keskkonna poolt ühiskonnale ja ülejäänud keskkonnale pakutavaid hüvesid (nt mets on elupaigaks paljudele liikidele ja ühtlasi kasutavad inimesed seda puhkamiseks). Seega ei piisa kahju heastamiseks pelgalt visuaalselt samasuguse olukorra loomisest, kui oli enne kahju tekitamist, keskkond peab ka toimima samaselt varasemaga. Lisaks sellele tuleb heastada keskkonna kahjustamisega põhjustatud vahekahju. Eelkirjeldatud viisil ei ole meil siiani keskkonnakahju heastamisele lähenetud. Lihtsustatult öeldes tuleb kahju tekitajal heastada ka tema tegevuse tõttu keskkonnas tekkinud „puudujääk“. Näiteks kui reostuse tõttu hukkusid jões forellid, siis tuleb lisaks algselt olnud kalade arvukuse taastamisele sinna „lisada“ need forellid, kes oleksid marjast koorunud, kui reostust ei oleks olnud. Ka vahekahju korvamise kohustus on meie õiguskorras midagi täiesti uut. Just eelkirjeldatud aspekte võiks pidada sellisteks, mis võivad muuta seaduse rakendamise keeruliseks. Sest meil puuduvad veel vastavad kogemused (analoogselt teiste liikmesriikidega). Ajakirjandus on seaduse eelnõu kommenteerides osundanud, et selles nähakse ette liiga palju erandeid, mis võimaldavad paljudel kahju tekitajatel vastutuse eest põgeneda. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Loa olemasolu vabastab kahju tekitaja osadest keskkonnakahjuga seonduvatest kuludest. Kahju tekitaja ei pea küll tasuma heastamise eest, kuid tal on kohustus anda pädevale asutusele vajalikku teavet ning korraldada kahju heastamist. Kui keegi tekitab keskkonnakahju vaatamata sellele, et täitis kõiki talle loaga pandud tingimusi, siis peaks see isik olema paremas positsioonis võrreldes isikuga, kes tekitas kahju loa nõudeid eirates. Esimesel juhul on ju kahju tekitaja usaldanud talle riigi poolt antud käitumisjuhiseid ning teisel juhul neist mööda vaadanud. Vastutuse piiramist loa nõuete järgimisel eeldab ka õiguskindluse põhimõte. Niinimetatud loakaitse kohaldamine on meie õiguskorras põhjendatud ka seetõttu, et Eestis antakse keskkonnalubasid reeglina lühikeseks ajaks (valdavalt 5 aastaks) ning sageli eelneb loa andmisele keskkonnamõju hindamine. Võimalik on loa muutmine ja kehtetuks tunnistamine kogu selle kehtivusaja jooksul. Seega saab riik sekkuda isiku tegevusse, kui ilmneb, et tegevuse jätkamisel loas sätestatud tingimustel võib tekkida keskkonnakahju – sellisel juhul tuleb luba muuta või see kehtetuks tunnistada või keelduda uue loa väljaandmisest. Kahtlemata on luba kui vastutuse piiramise alus küsimus, mida tuleb arutada. Kuid seejuures tuleks end korraks mõelda ka kahju tekitaja olukorda, kes järgis kõiki loa nõudeid, kuid kahju tekkis sellele vaatamata. Kas selline isik peaks kandma samasugust kohustuste koormat kui isik, kes tegutses ilma loata või loa nõudeid rikkudes. Keskkonnale tekitatud kahju ei jää heastamata ka juhul, kui kahju tekitaja ei kanna heastamise kulusid. Oluline on keskkonnavastutuse seaduse eelnõu kontekstis silmas pidada kolmest EÜ direktiivist Eestile kui liikmesriigile tulenevaid kohustusi. Nii linnudirektiivi, loodusdirektiivi kui ka vee raamdirektiivi kohaselt tuleb liikmesriigis tagada teatud loodusväärtuste säilimine. Seega tuleb teatud juhtudel kanda keskkonnale tekitatud kahju heastamise kulud riigil – kasvõi selleks, et täita liikmesriigile direktiividest tulenevaid kohustusi. Keskkonnavastutuse seadus lihtsalt võimaldab asetada kahju heastamine teatud juhtudel konkreetsele kahju tekitajale. (Artikkel ilmus maakonnalehtedes.) |
