Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Vastulause artiklile «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse»

Monika Kopti (keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja kt)

Ajaleht Postimees avaldas 19.03.2007 artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse», milles esitatu oli osaliselt eksitav.

Artikli alguses on lause: «Teisisõnu tähendab see [ostueesõigus], et nad ei saa oma maad müüa enne, kui riik pole kinnitanud, et ei ole maaostust huvitatud.» Sellest võib järeldada, et ostueesõigusega koormatud maa omanik ei saa vabalt valida, kellele ja millistel tingimustel oma maad müüa, vaid peab alati seda esmalt riigile pakkuma.

Ostueesõiguse olemus on aga sootuks teine. Maa omaniku õigust müüa oma maad, kellele ta ise soovib ja sellistel tingimustel, nagu ta õigeks peab, ostueesõigus ei mõjuta. Alles siis, kui maaomanik on maa võõrandamiseks juba lepingu sõlminud, saab ostueesõigusega riik otsustada, kas ta soovib seda maad omandada.

Kui selgub, et riik peab vajalikuks osta see maa riigiomandisse, peab ta seda tegema täpselt samadel tingimustel, milles maa omanik on esialgse ostjaga juba allakirjutatud lepingus kokku leppinud. Lihtsustatult: omanikule muutub  lihtsalt ostja nimi. Müügitingimused jäävad omaniku jaoks samaks.

Ostueesõigust on seega võimalik realiseerida ainult siis, kui maaomanik on ise otsustanud oma maa võõrandada ja selleks juba ka teise isikuga lepingu sõlminud. Ning kui riik otsustabki ostueesõigust kasutada, siis peab ta täitma neid tingimusi, mille maaomanik oli varasemas lepingus seadnud. Kui ostueesõiguse üldise regulatsiooni kohaselt peaks võõrandamistehingu ostueesõigusega isikule saatma tõepoolest omanik, siis looduskaitseseadus sätestab siin erandi ning riigile ei saada võõrandamistehingu ärakirja mitte omanik, vaid notar.