Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Uus õppekava taunib loodusõpetuse õpetamist eraldi ainena Anari Lilleoja, Keskkonnaministeeriumi keskkonnahariduse büroo juhataja kt Viimastel kuudel on nii keskkonna- kui haridustöötajate kulmukortsutusi ja muremõtteid esile kutsunud koostatav põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa, täpsemalt öeldes sealne loodusainete osakaal (loe: praktiliselt nende puudumine). Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) on töötanud välja õppekava, mille järgi lapsed oma esimestel kooliaastatel enam loodusõpetust eraldi ainena ei õpigi. Selle asemel pakub HTM välja uue aine „Inimene ja keskkond“, mille kaudu looduse õpetamine on aga väga küsitava kvaliteediga. Näiteks kuuluvad selle ainekava kohaselt putukate hulka ka vihmaussid ning eraldi sõnajalaliigina on välja toodud toasõnajalg! On igati positiivne, et Haridus- ja Teadusministeerium soovib õppekavasid kaasajastada ja arendada, kuid Keskkonnaministeerium ei saa kuidagi nõustuda kavatsusega asendada esimese kooliastme õppekavas loodusõpetus ainega „Inimene ja keskkond“. Laste algteadmisi ja oskusi vanemates klassides õpetatavate loodusteaduslike ainete – bioloogia, füüsika, geograafia, keemia – paremaks omandamiseks kujundatakse ju just esimese kooliastme loodusõpetuse kaudu. Uue õppekava kinnitamine tähendaks seega praktiliselt, et mõne aasta pärast jõuavad põhikooli õpilased, kellel nimetatud ainete osas seni igati normaalseks peetud algteadmised puuduvad. Õppekava arenduse problemaatika seisnebki eelkõige õppeaine „Inimene ja keskkond“ ainekavas, milles esineb palju sisulisi puudusi. Ülaltoodud nn vihmaussi näide on vaid üks paljudest. Kavandatavas õppekavas esineb puudujääke nii õppe-eesmärkides, sisus kui ka õpitulemustes. Ainekava on inimesekeskne, keskendub ülemääraselt ohtudele ja nende vältimisele, selle asemel, et tutvustada lastele võimalusi, kuidas loodusega sõbraks saada ning kuidas käituda loodust säästvalt. Sellisel kujul on kava problemaatiline ning ei aita kaasa tervikliku looduskäsitluse tekkimisele. Ühte ainekavasse on püütud kokku liita loodus- ja sotsiaalvaldkond. Taoline, ütleksin, et vägivaldne leibade ühte kappi sättimine, jätab tahes-tahtmata ühe osapoole kaotajaks. Antud juhul on problemaatiliseks pooleks loodusõpetus. Oleks igati loomulik, et õppeaine kompetentse sisu tagamiseks arvestataks ainekavade koostamisel oma ala ekspertide arvamustega. Tundub, et põhimõtteliselt on sellega nõus ka Haridus- ja Teadusministeerium, sest miks muidu on haridus- ja teadusminister oma 2004. aasta 6. aprilli käskkirjaga loonud keskkonnahariduse edendamise töörühma, mille eesotsas on Eesti Looduseuurijate Seltsi asepresident ja Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni liige filosoofiadoktor Ivar Puura. See töörühm, mille koosseisu on au kuuluda ka Keskkonnaministeeriumi keskkonnahariduse bürool, on teinud haridusministrile loodusõpetuse kui aine kaotamise kohta viimase paari aasta jooksul hulgaliselt pöördumisi ja ettepanekuid. Kahjuks pole need aga märkimisväärset tähelepanu leidnud. Õppekava koostajate arvates pole loodusõpetuse eraldi õpetamine siiski vajalik. Tundub, et õppekava koostajad jooksevad kui võidu (kellega küll, ajaga?) ja kannavad sealjuures üsna suuri silmaklappe. Miks muidu eiratakse järjekindlalt loodushariduse ekspertide tähelepanu juhtimisi ning hinnangut, et loodusõpetuse ainekavast mahakriipsutamine teeb meie järeltulevale põlvele korraliku karuteene. Mõelgem kasvõi sellele, et uue õppekava kohaselt taotletakse loodusõpetust väljavahetava ainega „Inimene ja keskkond“, et „õpilane õpib väärtustama perekonda, sõpru, kodu, kodupaika, kodumaad“. Aga kuhu jääb siis keskkonna väärtustamise õppimine? (Ilmunud Eesti Päevalehes ja maakonnalehtedes.) |
