Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Küsimustele vastab keskkonnaminister Rein Randver.
Küsitles Agnes Jürgens, Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakond
Keskkonnaministeeriumi jaoks oli 2006. aasta üheks olulisemaks tähiseks uue metsaseaduse valmimine ja selle Riigikogus heaks kiitmine. 1. jaanuarist 2007 kehtima hakanud uut metsaseadust valmistati koostöös paljude huvigruppide esindajatega ette ligi neli aastat.
Mis on Eesti taasiseseisvumisaja kolmandas metsaseaduses varasematega võrreldes teisiti? Uus metsaseadus paneb tugeva aluse sellele, et Eestimaa metsad kogu oma liigi-, linnu- ja loomarikkuses jäävad kestma ka meie lastele, lastelastele ja veel pikkadeks inimpõlvedeks. Selleks käsitleb metsaseadus lisaks metsanduse ja keskkonnnaga seotud küsimustele sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke aspekte. Näiteks väärtustatakse erametsaomanikele makstavate toetustega needki tegevused, mis on suunatud metsaga seotud pärandkultuuri kaitseks. Üks suuremaid seadusemuudatusi ongi just erametsaomanikele mõeldud toetuste laienemine, näiteks toetus vääriselupaikade säilitamiseks. Ka metsamajandamiskavade koostamisele läheneb riik täiesti uut moodi – kava saamiseks peab algatus tulema erametsaomanikult, samas kompenseerib riik kava koostamise kulud kuni 70% ulatuses. Oluline muudatus on metsa uuendamise tagatisraha. See tuleb tasuda neil omanikel, kes kavandavad üle kahe hektari suurust lageraiet kõige viljakamates kuusikutüüpides. Samas peab kohe täpsustama, et metsa uuendamisega seotud kulud kaetakse sama tagatisraha arvelt.
Kellele on uus metsaseadus peamiselt suunatud? Seaduse sihtrühm on peamiselt ligi 60 000 metsaomanikku, kuid ka metsatööstusettevõtted, kellele tagatakse võimalus metsa säästvalt kasutada. Samas on seaduse eesmärk pidada silmas ka metsaelanike heaolu. Mõelgem – meie metsades elavatel pruunkarudel on veel alles koht, kuhu talveuneks peitu pugeda, samas kui praktiliselt kogu Lääne-Euroopas (Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa) on see loom liigina kadumas!
Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu pälvinud ebaseaduslikud metsaraied. Kas uus metsaseadus aitab neid ära hoida? Mõned ebaseaduslikud raied on suurt tähelepanu pälvinud ennekõike sellepärast, et neid tehti kas looduskaitsealal või mõne suhteliselt tuntud inimese poolt. Paraku on nii, et kes ei taha seadust täita, see ka ei täida. Õnneks on selliseid inimesi tublisti vähemaks jäänud.
Kui suur probleem on Eestis ebaseaduslikud metsaraied? Võrreldes 2–3 aasta taguse ajaga on Eestis ebaseaduslike raiete osa märkimisväärselt vähenenud, jäädes aastas alla 30 000 tihumeetri, mis moodustab kogu Eesti keskmisest raiemahust alla 1% ja ei ole sugugi suurem kui mujal Euroopas. Maailma juhtiv keskkonnaorganisatsioon World Wildlife Fund on 2004. aastast alates võrrelnud illegaalse metsanduse olukorda Euroopa riikides. Eesti “jagab” 23 riigi hulgas Prantsusmaaga 7.–8. kohta. Kõige vähem on illegaalse metsandusega probleeme Inglismaal. Eestist parem on olukord ka Hollandis, Taanis, Belgias, Saksamaal ja naaberriigis Lätis. Enim on illegaalse metsandusega WWFi andmetel hädas Poola ja Iirimaa.
Kui palju üldse raiutakse aastas metsa? Eestis kasvab mets ca 2,3 miljonil hektaril, see moodustab veidi üle poole meie maismaast. Eesti metsade taastumisvõime lubab aastas raiuda ca 10–12 miljonit tihumeetrit, mis lageraieks ümberarvestatult tähendab umbes 20 000–22 000 hektarit. Põhilised raied toimuvad tulundusmetsades, mingil määral ka kaitsemetsades. Tulundusmetsi ehk klassikalise metsamajandamise metsi on Eestis ca 70% ehk kokku ca 1,5 miljonil hektaril. 2005. aasta raiemaht jäi hinnanguliselt 6,5–7 miljoni tihumeetri piiresse ehk tublisti alla selle määra, kust oleks kannatama hakanud taastumisvõime. Nii et Eesti metsi raied ei ohusta, neid võiks senisest rohkemgi olla. Raielankide keskmine suurus on 2 ha. Kui mõned metsaomanikud raiuvad samaaegselt kõrvuti asetsevaid küpseid metsi, siis võivad langid ulatuda 4–5 hektarini. Selles ei ole midagi kohutavat, metsaseadus lubab metsa iseloomust tulenevalt lageraielangi suuruseks kuni 7 hektarit.
Nii et lageraie ei ole metsa lõpp? Ehkki lageraie võib tunduda koleda teona, on see siiski sama loomulik, nagu sügisene viljalõikus – kui vili on küps, siis tuleb see koristada. Lageraie on osa metsakasvatusest, sellega pannakse alus uue metsapõlve tekkele. Aga on väga oluline, et lageraielangile kasvaks uus kvaliteetne mets, see on säästva metsanduse alus.
Kas igas metsas võib sae käiku lasta? Lageraiet ei saa teha täiesti „vabal käel“, arvestama peab piirangutega, ennekõike raievanuse ja raielangi suuruse osas. Mööda ei saa minna ka looduskaitselistest huvidest, näiteks tuleb täita bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks seatud tingimusi. Kolmandik Eesti metsadest on hoiu- ja kaitsemetsad. Hoiumetsa majandamine toimub ainult looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks, näiteks tohib hoiumetsas puid maha võtta mõne kaitsealuse taime valgustingimuste parandamiseks. Ehk teisisõnu – hoiumetsas ei toimu klassikalist metsa majandamist puidu saamise eesmärgil. Kaitsemetsades on kombineeritud puidu saamine ja looduskaitse, seetõttu on metsaseaduses teatud piirangud ka kaitsemetsade majandamiseks. Ennekõike on piirangud raielangi suuruse osas, kuid täiendavaid tingimusi võib seada metsamaterjali kokkuveoks. Riik toetab metsaomanikke väärtuslike elupaikade kaitsel ka tulundusmetsades, selleks on erametsaomanikega juba sõlmitud 160 lepingut ligikaudu 400 hektaril, sõlmimisel on uusi lepinguid. Ka Riigimetsa Majandamise Keskus kaitseb vääriselupaiku riigi tulundusmetsades ligikaudu 13 500 hektaril.
Need metsaomanikud, kellele on metsa majandamiseks seatud piiranguid, on sageli pahased saamata jäänud tulu pärast. Miks on oluline metsade kaitse? Võib tõesti ka nii väita, et Eesti on metsariik, siin on metsa küll (üle poole maismaast!), mis me ikka tegevust piirame. Kuid ettearvamatu ja hoolimatu majandustegevus võib mõnda meie loodusrikkust pöördumatult kahjustada. Eestil on põhjust uhke olla, et meie metsades elavad paljud haruldased liigid, näiteks must toonekurg, ja kasvab taimi, mida kogu Euroopas annab tikutulega otsida, näiteks kuldking.
Kas mets teeb rikkaks? Kui pidada rikkuseks metsa sotsiaalseid, kultuurilisi ning keskkonnaalaseid väärtusi, siis nende poolest on Eesti metsad vägagi rikkad. Kui aga rääkida metsa majanduslikest väärtustest, siis tuleb meeles pidada, et metsa kasvatamine on väga pikaajaline investeering, mille kasu on üldjuhul võimalik lõigata alles järgneval inimpõlvel, kui mets on raieküpseks saanud. Seni nõuab metsa majandamine valdavalt vaid kulutusi. Kui reeglina hinnatakse investeeringut kasumlikuks alates ca 10-15 protsendist, siis Eesti erametsanduse puhul on sellist kasumlikkust raske saavutada. Metsast elatuda on võimalik juhul, kui metsaomand on üle mõnesaja hektari ning koosneb eri vanuses tulundusmetsast. Samas – metsamaterjali ja puidutoodete väljavedu on olnud aastaid riigi väliskaubanduse tasakaalustaja. Ka annab metsandus maksude näol olulise osa riigi ja kohalike omavalitsuste tulubaasist.
Kui paljudele inimestele annavad Eesti metsad tööd? Kui teistes majandusharudes on töökohti vähemaks jäänud, siis metsasektoris on viimase 10 aasta jooksul loodud juurde üle 15 000 töökoha, neist 10 000 puidutööstuses ehk teisisõnu – iga 13. töökoht Eestis on seotud metsa või puiduga. Paljudes maakohtades on metsandus peamine, kui mitte ainus töökohti pakkuv tootmisharu. Metsa- ja puidusektor annavad kokku 6,1% SKP-st.
Kuidas hinnata Eesti metsanduse seisu teiste EL riikidega võrreldes? Metsasuse poolest oleme Euroopas 4. kohal, olles tagapool vaid Soomest, Rootsist ja Sloveeniast. Kaitse- ja hoiumetsade osakaalu osas oleme Euroopas 10. kohal, jäädes alla Kesk-Euroopa riikidele, kus metsi on vähe ja kus eesmärgiks polegi metsandusest tulu teenida. Eesti on ca 30-protsendilise metsade kaitse osakaaluga peajagu ees oma naaberriikidest. Näiteks Lätis on kaitse all 19,5%, Leedus 18,7%, Rootsis 12,3%, Venemaal 10,7% ja Soomes 7,2% metsadest.
(Intervjuu ilmus jaanuaris 2007 maakonnalehtedes.) |
