Esileht » Valdkonnad » Rahvusvaheline koostöö » Rahvusvahelised lepped » Arhusi konventsioon

Arhusi konventsioon

Arhusi konventsioonist

ÜRO konventsioon keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (nn Arhusi konventsioon) avati allakirjutamiseks 25. juunil 1998. aastal keskkonnaministrite 4. konverentsil Taanis Århusis. Eesti kirjutas konventsioonile alla 25. juunil 1998. a. ja ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. aastal. Konventsioon jõustus sama aasta 30. oktoobril.

Arhusi konventsioon ei sätesta mitte niivõrd osapoolte omavaheliste suhete põhimõtteid ja sellealaseid kohustusi, kuivõrd määrab kindlaks kohustused, mis riikidel on oma kodanike ees. Ehkki konventsioon jätab paljudes selle elluviimiseks vajalike vahendite ja meetodite valiku riikidele, peavad riigid konventsiooni elluviimisel lähtuma konventsiooni üldisest eesmärgist, milleks on üldsuse esindajatele laiaulatusliku, lihtsa ja tõhusa juurdepääsu tagamine teabele, otsustamisprotsessile ja õigusemõistmisele keskkonnaalal.

Arhusi konventsioon käsitleb kolme teemat:

*juurdepääs keskkonnateabele;
*õigust osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses;
*juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnasjus.

1. Konventsioon tagab keskkonnateabe üldise kättesaadavuse kahel viisil:

    *avaliku võimu organite kohustuse kaudu vastata keskkonnateabe taotlustele (nn passiivse informeerimise kohustus, artikkel 4) ning

    *avaliku võimu organite kohustuse kaudu hallata, ajakohastada ning levitada teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks, avalikkuse teavitamiseks või inimeste tervist või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks (nn aktiivse informeerimise kohustus, artikkel 5).

2. Õigus osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses on sätestatud artiklites 6-8. Artikkel 6 käsitleb olulise keskkonnamõjuga tegevustega seonduvat otsustamismenetlust. Tegevused on loetletud konventsiooni I lisas ning hõlmavad näiteks ohtlike jäätmete ladestamise ja suurfarmide käitamise. Konventsiooni osapooled peavad artikli 6 põhimõtteid rakendama ka lisas loetlemata tegevuse suhtes, juhul kui sellisest tegevusest võib eeldada olulist keskkonnamõju. Artikkel 6 sätestab mitu nõuet, näiteks kohustuse teavitada asjast huvitatud üldsust kavandatavast tegevusest menetluse varajases staadiumis, kui kõik variandid on veel lahtised ja üldsuse osalemine saab olla tõhus. Artikkel 7 käsitleb üldsuse osalemist kavade, programmide ja poliitika koostamisel. Artikkel 8 sätestab nõuded avalikkuse osalemisele üldkohustuslike õigusaktide ettevalmistamisel.

3. Juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni artikkel 9. Artikli kohaselt peab isikul olema võimalus pöörduda kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole keskkonnaalastes vaidlusküsimustes. Menetlus peab vastama teatud miinimumnõuetele, nt peab menetlus olema kiire ja tõhus. Artikli eesmärgiks on eelkõige tagada kahe eelneva õiguse - õigus keskkonnteabele ja õigus osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis - toimimine. Seetõttu on õigus keskkonnaalasele õigusemõistmisele diferentseeritud vastavalt sellele, kas on rikutud õigust keskkonnateabele, õigust osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis või rikutud teisi (riigisiseseid) keskkonnanõudeid.

Eesti kui ühe konventsiooniosalise riigi poolt 2005. aasta aruandlustsükli käigus koostatud raporti konventsiooni rakendamise kohta Eestis leiate   SIIT.

Keskkonnaministeeriumi tegevused avalikkuse kaasamisel leiate SIIT.

Konventsiooni sekretariaadi lehekülg, annab ülevaate konventsiooni ratifitseerinud riikidest, töögruppidest, dokumentidest jm.
http://www.unece.org/env/pp/
Euroopa Komisjoni koduleht tutvustab konventsiooni rakendamist Euroopa Liidus.
http://ec.europa.eu/index_et.htm