Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Rein Randver, keskkonnaminister Iseseisvaks ja sõltumatuks riigiks saamine ja jäämine sõltub paljudest erinevatest asjaoludest, millest üheks on kindlasti riigi energeetiline sõltumatus. Sellest tulenevalt võime olla õnnelikud, et meil on põlevkivi, mis aitab Eestimaad kindlustada vajaliku soojuse ja valgusega. Põlevkivi on selline loodusvara, millest rääkides võime julgesti toetuda põhiseaduse 5. paragrahvile ning öelda, et tegemist on rahvusliku rikkusega. Keskkonnaministrina tahaksin aga rõhutada paragrahvi teist poolt, mille kohaselt tuleb sellist rahvuslikku rikkust kasutada säästlikult. Säästlikkus selles kontekstis tähendab, et hetkemajandushuvidest kõrgemale peab seadma nii elukeskkonna säilimise kui ka maavara ökonoomse kasutamise. Leian, et säästliku kasutuse suudaksime me tagada üksnes juhul, kui põlevkivivarusid kasutatakse otseselt Eesti riigi ja elanike huvides ehk meile endile energeetilise ressursi tagamiseks. Mis on riiklik huvi Täna on põlevkivi põhilised kasutamisvaldkonnad energeetika ja keemiatööstus. Praeguseks on Keskkonnaministeerium väljastanud 18 kaevandamisluba enam kui 23 miljoni tonni kaevandamiseks aastas. Esitatud on veel 16 kaevandamisloa taotlust kokku 26 miljonile tonnile aastas. Loataotluste menetlemine on küll peatatud, kuid nii ei saa see igavesti kesta. Maapõueseadus sätestab, et loa andmisest keeldumist saab põhjendada sellega, kui “kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega”. Siiani ei ole aga kordagi sellise põhjendusega saanud kaevandamisloa andmisest keelduda, kuna üheski õigusaktis pole konkreetselt riiklikku huvi määratletud. Selguse saamiseks alustas Keskkonnaministeerium koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooni- ning Rahandusministeeriumiga põlevkivi kasutamise riikliku arengukava koostamist. Kuna tegemist on väga paljusid huvipooli puudutava teemaga, oleme kava koostamisse kaasanud ka eksperdid ning omavalitsuste, ettevõtete ja mittetulundusühenduste esindajad. Arengukava lähteülesande seadmisel lähtusime põhiseaduses sätestatust, mistõttu peab arengukava andma vastuse eelkõige järgmistele küsimustele: kuidas tagada põlevkivivarude jätkumine võimalikult pikaks ajaks ning kuidas maksimaalselt vähendada keskkonna saastamist. Ehk teisisõnu – tuleb ära määrata, milleks ja kui palju on põlevkivi vaja ning samas sätestada abinõud keskkonnasäästlikuks kaevandamiseks ja kasutuseks. Arvan, et need on nii olulised küsimused, et vajavad selgeks rääkimist kogu ühiskonda kaasates. Kes otsustab Esimene oluline samm teel selgusele on astutud – akadeemik Anto Raukase juhtimisel töötav põlevkivi kasutamise arengukava koostav töögrupp andis 1. novembril üle arengukava esimese tööversiooni. Kui asjatundjate komisjon on töö lähteülesandele vastavaks tunnistanud, tagame kõigile võimaluse sellega tutvumiseks. Siis on, millest aruteludel lähtuda. Etteruttavalt võin öelda, et arengukava esimeses versioonis on palju häid ideid ja ettepanekuid, mille teostamine aitaks kaasa põlevkivi säästlikule kasutamisele. Samas näitavad need ettepanekud, et põlevkivi arengukava ei saa vaadata eraldiseisva keskkonnaalase dokumendina, kuna põlevkivi kasutamise intensiivusus sõltub otseselt sellest, kuidas on korraldatud kogu Eesti energiasektor. Eesti energiamajanduse arendamise strateegilised eesmärgid on määratletud strateegias „Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015“, mille Riigikogu 2004. aasta detsembris heaks kiitis. Selle dokumendi kohaselt baseerub Eesti energeetiline ressurss kuni aastani 2015 peamiselt põlevkivienergial, millest tulenevalt on põlevkivi arengukava koostamise töögrupp oma ettepanekud ja arvutused põlevkivivaru kasutamiseks teinud. Keskkonnaministeerium teeb kõik endast oleneva, et põlevkivi kasutamise arengukava koostamisse oleks kaasatud erinevad huvigrupid ja et kõik huvitatud isikud saaks oma arvamust avaldada. Kuid arvestades seda, kui tihedalt on põlevkivi kasutamine seotud ühe meie iseseisvuse ja sõltumatuse alustala – energeetilise sõltumatusega – ei piisa üksnes avalikest aruteludest. Arvan, et selles küsimuses parima ja kõigi huvigruppide soove tasakaalustava otsuse tegemiseks on vajalik, et oma sõna ütleks ka Riigikogu. (Originaal arvamusloost, mis ilmus 10.11.2006 Postimehes.) |
