Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Ain Soome, Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Kampaania „Kala teeb head“ käivitamine on minu arvates juba ühe väikese eesmärgi täitnud – ühiskonnas on hakatud rohkem arutama kalandust puudutavatel teemadel. See aga tuletab inimestele meelde, et kala on üks võimalus, millega oma toidulauda rikastada. Ei arvagi, et taoline kampaania paneb kala sööma kõik inimesed, kuid loodetavasti julgustab neid, kes suhtuvad kalasse toidulaual eelarvamusega. Ehk kõhklejad hakkavad kalatooteid proovima ja mõnda head retsepti ka ise katsetama. Kilu- ja räime on rohkem kui turska Arutelu käigus on tõusetunud küsimused Eesti vete kalavarude, püütava kala kvaliteedi ja kala kättesaadavuse üle poodides ning turgudel. Peab möönma, et kuigi mitmete Eestis püütavate kalaliikide varud on kasinad, ei saa seda tervikuna väita kõikide kalade kohta. Näiteks kiluvaru kogu Läänemeres ja räimevaru Liivi lahes on heas seisus ja kilu arvukus on suur. Räimevarude olukord Läänemeres on paranemas, ehkki räime arvukus on viimastel aastatel olnud tõepoolest madal. Selle üheks põhjuseks on olnud vähearvukate põlvkondade teke seoses ebasoodsate looduslike tingimustega (madal vee soolsus ja sellest tulenevalt muutused toidubaasis) ja teisalt suur püügiintensiivsus, mis hakkas tõusma 90. aastate keskelt ja saavutas väga kõrge taseme 2000. aastal. Kalavarud sõltuvad nii püügist kui ka looduslikest teguritest. Inimese võimuses on hoida kontrolli all püügiintensiivsust, et vältida kala ülepüüki. Ülepüük tekitab olukorra, kus järglasi andvate kalade arvukus väheneb sedavõrd, et isegi olukorras, kus looduslikud tingimused kudemiseks võivad olla ideaalsed, ei suuda kalad korraga anda nii palju järglasi, et varu taastuks. Seetõttu võtab ülepüütud kalavarude taastumine mitu aastat aega. Selle tagajärjel väheneb kalurite saak. Vastupidiselt kilule on tursavarud Läänemeres kasinad ja meie vetes esineb turska väga vähe. Tursavarude vähesuse üheks peapõhjuseks on Läänemere madal soolsus – tursk vajab kudemiseks soolast vett. Läänemere soolsus on aga püsinud madalal juba 90. aastate algusest, kuna Põhjamerest pole sinna piisavalt soolast vett juurde voolanud. Kusjuures Läänemere põhjaosas on soolsus veelgi väiksem kui lõunaosas, sest lõunaosas paiknevate Taani väinade kaudu jõuab sinna siiski vähesel määral Põhjamerest soolast vett. Tursa kudemiseks soodsama vee soolsuse tõttu on Läänemere lõunaosas tursavarud paremad kui Läänemere põhjaosas. Soolasem vesi sisaldab rohkem ka räimele ja kilule vajalikke toitaineid. Kuna Läänemere soolsus on viimase 20 aastaga märgatavalt vähenenud, on pidurdunud ka räime ja kilu kasvukiirus. See ongi peamiseks põhjuseks, miks meie vetest püütud räim on viimasel ajal väikesemõõduline. Samas, Läänemere lõunaosas kasvab räim tänu soolasemale veele kiiremini, mistõttu sealt püütakse ka suuremat räime. Kilu ja räime kasvukiirust pidurdab ka konkurents toidu pärast – kuna kilu arvukus on väga kõrge, siis ei jätku kõikidele isenditele piisavalt toitu. Sellega aga, et turska on Läänemeres vähe, on loodud head tingimused kilu ja räime arvukuse suurenemiseks, kuna neil puudub looduslik vaenlane (tursk toitub peamiselt räimest ja kilust). Seega – Läänemere väike soolsus piirab tursa arvukust, mistõttu on rohkesti kilu, kuid teisalt pidurdub väike soolsus räime ja kilu kasvukiirust, mistõttu püütav kala on väike. Kala võiks rohkem koju jääda Teine lugu on aga meie vete mageveekaladega. Mageveekaladest on madal eelkõige ahvena ja koha arvukus, sest nende varud on üle püütud. Alates 90. aastatest on ahvena ja koha püügiintensiivusus rannikumeres olnud väga kõrge, sest nõudlus Euroopa turul suurenes. Varude taastumist on aga takistanud ebasoodsad kudemisaastad ja Väinameres ka rannakalade loodusliku vaenlase – kormorani – arvukuse märgatav suurenemine. Liigset püügiintensiivsust näitab ka suurte kohade ja ahvenate vähesus saakides ja alamõõduliste kalade domineerimine. Eestis vetest püütakse aastas umbes 80 000 tonni kala, mis teeb pisut alla 60 kilo ühe elaniku kohta. Uuringute järgi aga süüakse Eestis vaid 16 kg kala ühe elaniku kohta. Seega suudaksid meie kalaveed meid oma kalaga ära toita küll. Enamus Eestis püütavast kalast läheb aga ekspordiks, millel võivad samuti kalaliigiti olla erinevad põhjused. Näiteks ahvena ja koha hind tõusis Eestis maailmaturu hinnatasemele juba 90. aastate alguses, kui Euroopa turg neile liikidele avanes. Kõrge turuhinna ja madala ostujõu tõttu kujuneski olukord, kus enamus Eestis püütavast kohast ja ahvenast viiakse välja. Püügihooajal päevas maaletoodavad kilu- ja räimekogused ulatuvad sadadesse tonnidesse, mida Eesti turg kohe ära tarbida ei jõua. Kala rikneb aga kiiresti, mistõttu kvaliteedi säilitamiseks on väga oluline püütud kala kiire maha jahutamine. Kuna räimest ja kilust konservi tootmine siin end enam majanduslikult ära ei tasu (liiga suured tootmiskulud võrreldes konservi müügihindade ja nõudlusega), siis lähebki suurem osa Eestis püütavast kilust ja räimest külmutatult Venemaale ja Ukrainasse, kus konservi tootmise kulud on madalamad. Ostujõu kasvades kasvab kindlasti ka Eestis püütava mageveekala tarbimine. Samuti ei kao nõudlus Eestis püütava värske kilu ja räime järele. Kuna kala püütakse Eestis hooajaliselt, siis aitaks püütava värske kala kättesaadavamaks muutumisele kaasa see, kui kalurite ühiselt looksid väikesi müügikohti, kus ise turustaksid omapüütud kala. Niimoodi suudetaks kohaldada pakkumine paremini vastavaks turunõudlusega ja kalurid saaksid kala eest ka kõrgemat hinda. Suurtootjad, kes ostavad kala kokku suurtes kogustes, peavad selle riknemise vältimiseks kiiresti töötlema, mistõttu värske kala jõudmine turule on piiratum. Ka varude suurenemine aitaks kaasa kala kättesaadavusele.
(Artikkel avaldatud Äripäevas.) |
