Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Reet Pruul, Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna peaspetsialist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni peamine eesmärk on "saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära antropogeense sekkumise kliimasüsteemi". EL Ministrite Nõukogu on võtnud vastu otsuse, et piir, mida ei tohi ületada, on ülemise temperatuuri tõus keskmiselt 2° C võrra. Sellest piirist lähtuvalt muutub arenenud riikide kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine 15–30% allapoole 1990. aasta taset kohustuslikuks tõenäoliselt aastaks 2020, kusjuures Keskkonnanõukogu on märkinud arvatavat vajadust kasvuhoonegaaside emissiooni üleilmse vähendamise järele kuni 50% võrra aastaks 2050. Inimtegevuse tagajärjel tekib aastas ligi 25 miljardit tonni süsihappegaasi, sealhulgas USA-s 7,1 miljardit ja EL-i liikmesriikides 5,4 miljardit tonni. Sidumine ja ladustamine piirab heitmeid Üheks tulevaseks süsihappegaasi emissiooni vähendamise meetodiks eriti elektri tootmisega seotud fossiilsete kütuste põletamisel on süsihappegaasi sidumine ja ladustamine. Sidumist ja ladustamist seostatakse kõige sagedamini kivisöega. Süsihappegaasi sidumist ja ladustamist on võimalik kasutada elektrijaamade ja teiste suurte süsihappegaasi punktallikate, näiteks tsemendi- ja terasetehaste heitmetest. Süsihappegaas surutakse kokku ja transporditakse vedelal kujul ladustamisele sobivas geoloogilises struktuuris. Sidumist ja ladustamist on võimalik rakendada kõigi fossiilseid kütuseid ning biomassi kasutavate protsesside puhul. Seega – sidumise ja ladustamise kasutamisel on võimalik jätkata fossiilsete kütuste kasutamist, piirates sama ajal süsihappegaasi heitmeid. Seotud süsihappegaasi ladustamiseks on neli peamist võimalikku kohta: * tühjendatud nafta- ja gaasimaardlad; * kasutusel olevad nafta- ja gaasimaardlad, kus süsihappegaasi on võimalik kasutada nafta või gaasi tootmismahu suurendamiseks; * poorseid kaljusid kujutavad soolamoodustised, mis praegu sisaldavad väga soolast vett; * mittekaevandatavad söelademed, kus süsihappegaas kinnitub keemilise reaktsiooni tulemusena söe pinnale. Praegu hinnatakse riske, mida põhjustab süsihappegaasi võimalik lekkimine geoloogilistest hoiukohtadest. Riskid sõltuvad konkreetsest hoiukohast ning seetõttu on vajalik iga planeeritava hoiukoha detailne riskianalüüs. Kuna maagaas ja süsihappegaas on salvestunud geoloogilistesse moodustistesse miljoniteks aastateks, siis on alust arvata, et on võimalik valida välja hoiukohad, mis säilitaksid süsihappegaasi kliimamuutuste leevendamiseks vajaliku väga pika aja jooksul. Süsteemi käivitamiseks on vaja stiimuleid Süsihappegaasi sidumine nõuab spetsiaalseid seadmeid ja energiat, elektri hind suureneks sidumise ja ladustamise korral lõppkasutajale 20–80%, kuid süsteemi stimuleeriksid järgmised mehhanismid: * toetusskeem, millega hüvitatakse sidumise ja ladustamise kulutused; * nõude- või kohustav mehhanism, mille puhul nõutakse kindla osa süsihappegaasi sidumist ja ladustamist; * kapitalitoetuste skeem, mille puhul kasutatakse riiklikke vahendeid algsete kapitalikulude subsideerimiseks; * kogu majandust hõlmav süsinikumaks, mille puhul maksavad süsinikul põhinevate kütuste ja elektri lõpptarbijad maksu süsihappegaasi heitmeühiku eest; mis tekitab stiimuli madala süsinikusisaldusega või ilma süsinikuta energiaallikate arendamiseks; * EL heitkogustega kauplemise skeemi jätkamine väiksemate heitkogustega; * riiklik toetus uurimis-, arendus- ja näidisprojektidele. Mitmete riikide poolt heakskiidetud plaani kohaselt püütakse heitgaas kinni juba kivisöega töötavas elektrijaamas, seejärel suunatakse see maaaluste torude kaudu poorsetes kivimites asuvatesse haudadesse. EL teeb ettevalmistusi leidmaks võimalusi, kuidas EL saaks globaalse soojenemise pidurdamiseks sajandi keskpaigaks matta 30 miljardit tonni süsihappegaasi ja kogu maailmas võiks aastal 2050 matta kokku ligi 240 miljardit tonni gaase. Selline süsihappegaasi maht on üle viie korra enam, kui on EL praegune emissioon. Samuti on oluline sidumise ja ladustamisega seotud juriidilise süsteemi loomine. Meetodi katsetustega on Al¾eeria, Kanada ja Norra juba algust teinud ning Suurbritannias on põhjalikult uuritud hoiukohtade mahtuvust, mis peaks olema piisavalt suur, et ladustada seal kogu praeguse taseme juures elektri tootmisel tekkiv süsinikdioksiid vähemalt järgmise 50 aasta jooksul. Soovituslikud teema kohta avaldatud materjalid: 1. IPCC Special Report on Carbon dioxide Capture and Storage http://arch.rivm.nl/env/int/ipcc/pages_media/SRCCS-final/IPCCSpecialReportonCarbondioxideCaptureandStorage.htm
(Artikkel ilmus Äripäevas.) |
