Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja
Alates möödunud aasta 1. maist rakendus Eestis pandisüsteem õllele, siidrile, lahjadele alkohoolsetele jookidele ja karastusjookidele ning mahladele klaas-, metall-, või plastikpakendis. Üleminekuaeg varem märgistamata toodete müümiseks lõppes 1.10.2005.
Paljud mäletavad veel NL aegset üldist klaaspakendi tagatisraha süsteemi ja soovivad seda sellisena tagasi. Ilmselt oli see ka NL ajast üks väheseid keskkonnasõbralikke mälestusi. Samas on tagatisraha süsteemil ka palju vastaseid – kaupmeestele "tüütu lisakohustus", taarapunktidel osaliselt kaotatud käive jne.
Eesti oli esimene ja edukas Vabatahtlikku tagatisraha rakendavad osale pakenditest paljud EL riigid. Kohustuslik tagatisraha nii korduskasutus- kui ka ühekordsetele pakenditele on seni rakendatud vaid Põhjamaades ja Saksamaal. Niisiis – Eesti on esimene uutest liikmesriikidest, kes sellise radikaalse sammu astus. Paljud riigid kaaluvad siiski sama lahendust ja Eesti arenguid jälgitakse kindlasti tähelepanelikult mujalgi (nt Leedu, Malta, Küpros, Horvaatia, Serbia jt). Vähemalt seni on tagatisraha süsteemi käivitamine kindlasti just rahvusvahelises võrdluses olnud väga edukas, kuigi kohapeal on veel küllaga põhjendatud kaebusi. Saksamaa jõudis 1.01.2003 läbi segaduste ühe üleriigilise tagatisraha süsteemini alles 1.05.2006, seega võib väita, et tegelikuks rakenduseks kulus 3 aastat ja 4 kuud.... Väited "kaupade vaba liikumise piiramisest" ei ole samuti leidnud alust – ka kõige eksootilisemad tooted on riiulitel, peal kleeps, mille ühikuhind on ca 5 senti.... Ka EL Kohus kinnitas 2004. aastal vaidluses Saksa tagatisraha asjas, et liikmesriikidel on täielik õigus tagatisraha rakendada.
Eesti tagatisraha süsteem, mille keskseks üksuseks on nelja tootjate ühenduse asutatud OÜ Eesti Pandipakend, tugineb paljuski Põhjamaade kogemusele, k.a pakendite loenduse ja kontrolli tähtsustamise küsimus. Miks see on oluline, peab selgitama taas pandiga pakendi ja pandiraha liikumise alusel. Süsteemiga liitunud müüja deklareerib pandisüsteemile müügi, maksab ühikute alusel pandi ja nn tootja teenustasu, kui süsteem on selle kehtestanud. Tootja saab kogu pandisumma tagasi jaemüüjalt, jaemüüja omakorda lõpptarbijalt. Seega on nn tootja teenustasu tootja otsene kulu, kuid pandisumma mitte, sest sama palju, kui süsteemile panti makstakse, saadakse müügil ka tagasi. Kui pakend tagastatakse, on see kaubandusele väljamakstud raha, mis saabki tulla tagasi ainult tagatisraha süsteemist. Kuivõrd süsteemile maksti panti 100% turuletoodust, välja makstakse aga tagastamise järgi, mis on väiksem 100%-st, siis tekib nn tagastamata tagatisraha, mis on süsteemi üks kulude katmise allikaid. Sellest kaetakse transpordi-, loenduse jm kulud, aga ka nn tagasivõtu teenustasu kaubandusele jt vastuvõtjatele – praegu 0,27 kr käsitsi ja 0,33 kr masintagasivõtul pakendi kohta. Käsitagasivõtul makstakse vastuvõtjale 1-krooniste pandiga pudelitelt 100 pudeli kohta 127 kr, masintagasivõtul aga 133 kr. Teatud paratamatusena ei ole vastuvõtmine ja hilisem loendus 100% täpne – seni esinev kuni 3%-line loendusviga johtubki ilmselt vigadest nii vastuvõtul kui ka loendusel. Kuid isegi 3% loenduserinevusega makstakse tagasi vastuvõtjale 100 ühiku kohta 123,1 kr – seega ei saa kindlasti rääkida otsesest miinusest. Väiksemate, 0,5-krooniste pandimääraga pakendite osas on proportsioonid veidi teised, kuid põhimõte sama. Eesti süsteemi loendustäpsus on lähedane Põhjamaade tasemele. Küll on huvipakkuv, et Eesti tagatisraha süsteemi makstav teenustasu kauplustele on pea kaks korda kõrgem kui Põhjamaades (keskmiselt 0,12–0,15 kr meie 0,27–0,33 kr asemel).
Tagatisraha suurus võib muutuda Tagatisraha süsteemis liigub seega läbi märkimisväärne käive, 2006.a juba ilmselt mõnisada miljonit krooni, mis eriti väljamaksmise osas eeldab võimalikult täpset loendust. Vastasel juhul makstaks välja sadu miljoneid kontrollimatult ja see ei oleks enam pelgalt Pakendiseaduse huvivaldkond...
Praegused Eesti tagatisraha määrad on kehtestatud tootjate ettepanekul. Hiljemalt eurole üleminekul tuleb neid kindlasti muuta. Kas optimaalsed oleks 5 ja 10 eurosenti, on veel vara öelda. Oluliselt kõrgemad tagatisraha määrad tõepoolest suurendaksid tagastamise taset, mis oleks ju hea. Aga samavõrd mõjutaks see selliste toodete läbimüüke – osa tarbijaist hakkaks kalduma tagatisrahata toodete poole, kui sellised on olemas (nt kartongpakendis mahl), ja kahjuks suureneks ka motiiv petta tagatisraha süsteemi – just sellise pakendi tagastamisega, mille eest ei ole tegelikult tootja süsteemile tagatisraha maksnud. Kui see on vaid marginaalne osa, siis pole probleemi, teatud tasemest alates muutub see aga süsteemile ohtlikuks, sest lõpuks makstakse ju välja raha, mis oli sisse makstud – tagatisraha süsteem ei ole rahamasin. Sellise olukorra vältimiseks tuleks hakata rakendama olulisemalt tugevamaid turvamärgised, nagu seda Saksamaal kuni 0,5 € tagatisraha korral ka tehakse. See on aga tootja lisakulu, mis kajastub ka müügihinnas. Seega – kõrgem pandimäär suurendaks tagastamist, vähendaks aga läbimüüke ja tõstaks hinda tarbijatele. Muidugi suurendaks see ka süsteemi jääva tagastamata tagatisraha osa, kuid see ei ole kindlasti eesmärk.
Praegu motiveerib tootjaid tagastamist edendama ka pakendiaktsiisi seadus, mis vabastab joogipakendid aktsiisist alles 63% tagastamise korral, joogipurgid küll 40% korral. Senine tulemus näitab, et metallpurkide tagastamisel ongi probleeme, nagu ka ühekorra klaasiga. Purgid lähevad lihtsalt üle mere, ühekorra klaas jääb aga nähtavasti pidama meie HoReCa sektori soovimatusse pakendiga tegeleda.
On siiski huvipakkuv, et 1998–2005 kehtinud vaba kauplemisega pakendiaktsiisi süsteemis polnud mingit küsimust üldise 60%, purkidel 40%, kogumisega. Saavutati see ca 230 taarapunktis ca 0,05–0,15 kr pakendi eest kokkuostuhinaga ja ka osaliselt konteinerkogumisega. Praeguseks on tagasivõtu kohti ligi 1400, s.o 7 korda rohkem ja makstav summa tagastajale on 10 korda kõrgem! Ometi on mõnede pakendite osas täpse loenduse alusel probleem tagastamise määraga, mis paneb hoopiski teise pilguga vaatama ka varasemate aastate pakendiaktsiisi vabastuse aruandlusele – ja sellele, miks mõned selles äris osalenud siiani nii kuumalt on vastu rangelt loendusel põhineva kontrolliga tagatisrahale.
Saksamaal on tagatisraha 0,25 ja 0,5 €, Soomes purkidel 0,15 €, samas USA-s on 11 osariigis tagatisraha ca 0,05–0,1 USD, mis on vastavalt 0,6–1,2 krooni. Tõsi, ka USA tagatisraha osariikides (11) on täheldatud tagastamise mõningast langust ja kaalutakse tagatisraha tõstmist. Eesti tagatisraha määr ei ole selles võrdluses üldise sissetuleku tasemega madal. Kahtlusteta on tagastamise osas hoopis probleemiks siiani ebapiisav tagastamiskohtade võrgustik. Ka suurtes kauplustes, kus on nüüdseks vastavad automaadid, tuleb tihti seista sabas – kuigi automaadi hind teenib end tagasi ca 1 miljoni pakendiga, mis suuremates kauplustes tagastatakse juba aastaga. Isegi kui oletada seadmele 7–8 aastast kasutusiga, võiks seda pidada ka heaks investeeringuks.
5. juuni rahvusvaheline keskkonnapäev oli seekord teemal "kliimamuutused". Ka selles osas on kõige lihtsam iga-mehe-poolne-panus igasuguste jäätmete taaskasutusse suunamine, alates joogipakenditest. Iirimaa nn rohelise punkti tagatisrahata süsteemis koguti 2003.a 23% plastpudelitest, Eestis on tagatisraha süsteemis tase juba 75%, Põhjamaades 85–90%. Tagatisraha toimib, see on efektiivne, kuid mitte imelahendus. (Artikkel ilmus 12.06.06 Äripäevas.) |
