Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Villu Reiljan, keskkonnaminister Viimasel ajal on avalikkuses avaldatud arvamust, et kalapüügiseaduse muutmisega soovitakse teha rannakaluritele liiga. Keskkonnaministeeriumi soov on säilitada traditsiooniline rannakalandus ja elu jätkusuutlikkus rannakülades. Tuleb tõdeda, et rannakalanduses on praegu väga rasked ajad, sest kalandusvaldkonnas sõltub sotsiaalmajanduslik heaolu otseselt kalavarudest. Kalavarud on aeglaselt taastuv ja piiratud loodusressurss, mille hea seisund ja säästlik kasutamine on kalanduse üks võtmeküsimusi. Paraku on ranniku kalavarud madalseisus. Kehvas seisus on ka rannakaluritele olulisema osa sissetulekust andev räimevaru, millest õnneks väikese erandina püsib Liivi lahe räimevaru. Kui 1991. aastal püüti ametliku püügistatistika järgi Läänemerest erinevat rannikukala (ahven, koha, haug, särg, säinas, vimb) kokku 1461 tonni, siis 2005. aastal ulatus nende liikide kogusaak rannikumeres vaid 911 tonnini. Seejuures võib arvata, et võrreldes 90. aastate algusega on ametliku püügistatistika täpsus oluliselt paranenud ehk varasemad väljapüütud kogused võivad olla suuremad. Kalavarud on oluliselt vähenenud Rannakalanduses töötavate isikute majanduslik seis oli 90. aastate alguses väga hea. Selle põhjuseks oli võimalus eksportida püütud kala, eriti ahvenat ja koha, Lääne-Euroopasse, kus maksti suhteliselt kõrget hinda. Kui kala esmakokkuostu hinnad on püsinud juba kümmekond aastat enam-vähem samal tasemel, siis majanduse areng ja elukalliduse tõus on pidevalt kasvatanud kalapüügiga seotud kulutusi. Näiteks 1993. aastal oli kohakilo esmamüügihind 25 krooni, 2003. aastal 29 krooni (kümne aastaga 4-kroonine hinnatõus!). Eesti keskmine palk oli 1993. aastal 1066 krooni, kuid 2003. aastal juba 6400 krooni. Seega – 1993. aastal tuli keskmise kuupalga teenimiseks rannakaluril püüda 43 kg koha, 2003. aastal aga juba 220 kg. Olgu öeldud, et 1993. aastal püüti koha kokku 458 tonni, 2003. aastal küündis kohapüük rannikumeres ametliku statistika järgi 96 tonnini, 2005. aastal aga ainult 68 tonnini... Nii ongi kujunenud olukord, kus rannakalanduses töötavate inimeste keskmine sissetulek jääb alla kõikides teistes majandusvaldkondades töötavate isikute sissetulekutele ning on oluliselt madalam Eesti keskmisest palgast. Rannakalurite majanduslik heaolu on pidevalt halvenenud, vaid kolmandik rannakaluritest saab olulise osa sissetulekutest kalapüügist, enamik teenib elatist muu tööga. Olemasolevast kalavarust ei piisa, et tagada küllaldane teenistus kõigile rannakalanduses hõivatud isikutele. Pigem on liialt suur püüdjate hulk rannakalanduse arengut piiravaks teguriks. Vähenenud kalavaru tõttu vireleb enamik kalurkonnast ega oma vahendeid, et oma tegevuse arendamisse investeerida. Seetõttu lahkutakse rannaküladest linna tasuvamat tööd otsima, ja noori kalapüügile naljalt ei meelita, mistõttu satub ohtu ka rannakalanduse jätkusuutlikkus. Rohkem kalu, vähem kalureid Isegi juhul, kui kalavarud taastuvad rannas 90. aastate alguse tasemeni, ei piisa sellest kõigi praeguste rannakalurite majandusliku heaolu kindlustamiseks. Seetõttu seisame valiku ees, kas soovime viia kalurite arvu, mis praegu on umbes 1700 inimest, vastavusse kasutada oleva kalaressurssiga, mis paraku tähendab tõesti kalurite arvu vähenemist, või jätame asjad nii nagu nad täna on, mis suure tõenäosusega toob kaasa kogu rannakalanduse kui tegevusvaldkonna hääbumise. Keskkonnaministeerium eelistab kalavarude endise olukorra taastamist, kuid ka püüdjate arvu tasakaalustamist, et säilitada Eestis traditsiooniline rannakalandus ja elu jätkusuutlikkus rannakülades. Lisaks kalapüügialase seadusandluse muutmisele, mida teeme koostöös kalastajate esindajatega, näeme selle eesmärgi saavutamiseks võimalust maksta Euroopa Liidu struktuurfondidest toetust ümberõppeks ja ametivahetamiseks neile, kes on nõus ametist loobuma. Seega – ka kalastajad ise peaksid tõsiselt oma tulevikuplaanid läbi mõtlema. (Artikkel ilmus 22.06.06 Maalehes.) |
