Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008
Karel Rüütli, Keskkonnaministri nõunik Tartu linnavolikogu liige
Kolme aasta pärast suletakse nii Aardlapalu, Adiste, Räpo kui ka Valga prügila. Prügilate sulgemine ei tekitaks probleeme, kui 2001. aastal kavandatud Kagu-Eesti jäätmekeskus oleks asutatud ja juba praegu teenindaks kogu piirkonda nõuetekohane jäätmekäitluskeskus. Kahjuks aga ei jätkunud viis aastat tagasi ühist meelt ning jäätmekeskus jäi rajamata. Tõsi, 2003. aastal Kagu-Eesti Jäätmekeskuse AS küll moodustati, kuid kohus tühistas selle asukoha planeeringu. Seega – toimiva jäätmekeskuse rajamine on takerdunud ehk tuleb alustada algusest. Ega seegi ainult halb pole, sest kiiresti arenevate lahenduste osas on nüüd enam valida ja rajatav keskus saab olla isegi uuenduslikum kui Pärnumaal (Paikusel) äsjaavatu.
Tõhus koostöö ja/või hädalahendus Nii kaugemate maade kui ka juba Eesti mitmed head näited kinnitavad üht – tõhusat jäätmekäitlust saab korraldada ainult omavalitsuste tõhusas koostöös – ilma selleta ei laabu ühegi suurema rajatise asukohavalik ega ole lootust saada ka tegevustele suuremat rahalist toetust, mis EL vahendite abil hea projektiarenduse korral kindlasti võimalik oleks. Kas Kagu-Eestis koostöötahe puudub? Toetuste saamine ei saa olla eraldi eesmärk, aga kõigi tegelike kulude kajastamine jäätmekäitluse arvetel ei rõõmustaks enamikku tarbijaist, sest kaasaegsete jäätmekäitlusnõuete täitmine maksab päris palju. Kuivõrd Kagu-Eestis on hulganisti nii suuremaid kui ka väiksemaid omavalitsusi, kelle huvid ja vajadused on küll ka jäätmekäitluse osas erinevad, peab täna võtma tõsiasjana seda, et Aardlapalu, Adiste, Räpo ja Valga prügila lõpetavad ladestamise 2009. a juulis. See, kas selleks ajaks või võimalikult kiiresti selle järel on loodud alternatiiv suletud prügilatele, sõltub kõigi ühiseist jõupingutusist. Üks lahendus on muidugi vedu kauge maa taha, näiteks Paikusele, kuid arvestades kogu Kagu-Eesti praegust ladestatud jäätmekogust – ligi 60 000 tonni aastas – oleks see päris keeruline ja kallis. Seega oleks vedamine pigem hädalahendus. Aga selleks peab valmis olema, mis siiski ei peaks tähendama hädalahenduse põlistamist. Ajakirjandus on juba kajastanud plaani korralda jäätmete ladestamiseelset töötlemist Tartu kandis, esmase pakkumisega Raadi lennuväljal (mis on küll üsna küsitav asukoht). See võimaldaks ladestatavat jäätmekogust tuntavalt vähendada. Seejuures oleks võimalik eraldada plastijäätmed, mida saab ka põletada – seda aga ainult rangete EL jäätmepõletuse nõuete kohaselt, mis nõuab samuti suuri investeeringuid. Samas kostab kriitikat ka ladestamiseelse kompostimise-sarnase töötlemise vastu, kuivõrd jäätmekäitluse arengusuund on ju liigitikogumises. Nii ongi, aga üks ei välista teist – kui praegusest piirkonnas ladestatavast 60 tuhandest tonnist aastas suudetakse liigitikogumisega eraldada kasvõi pool – oleks seegi tohutu edu. Kuid ka see eeldab jõulist regulatsiooni kohalikul tasemel, samuti tugevat järelevalvet ja vajadusel sanktsioone.
Jäätmekäitluse tulevik on liigitikogumine Siiski jääks ka kompostimise rakendumisel üle pool kogusest nn jääkprügi, mis ikkagi on mõeldud prügilale – ja sellisena vajaks veel eeltöötlemist, kui selleks on võimalused. Kui siiani nähakse põhilist probleemi selles, et ei ole nõuetekohast prügilat, siis tegelikult tuleks juba praegu näha jäätmekäitluse probleemi pigem selles, et ei ole ladestamiseks sobivat nõuetekohast prügi! Praegu on veel sallitud "kõik kasti ja prügilale" jäätmed, kuid selline terviklahendus ei kesta enam kaua. Võimalik jäätmesortimistehas Tartus oleks igati põhjendatud algselt liigitikogutud jäätmete järelsortimiseks, nagu seda juba tehakse Tormas, Väätsal, Pärnus ja ASis Ragn-Sells Tallinnas. Täiesti sortimata prügi mass-sortimine, mille näiteks on Tallina Jäätmesortimistehas, on tulevikuarengute suhtes küsitav. Ka Tallina sortimistehases jääb sortimisjäägina üle 88% vastuvõetud jäätmetest, mis vajab ikkagi järelkäitlust mujal, enne kui seda saaks tulevikus üldse ladestada. Seega ei ole liigitikogumine ja sortimistehased ning jääkprügi ladestamiseelne kompostimine kuidagi vastandlikud – vajalikud on mõlemad.
Otsustada tuleb koos Niisiis, millised arengusuunad valida? Kas liigitikogumise arendamine (millal, mida ja kui palju); järelsortimine; jääkprügi töötlemine enne ladestamist ja selle käigus või juba liigitikogumisest jäätmekütuseks sobiva osa eraldamine koospõletusega sobivas energiarajatises (või ka hoopis olulise põhilahendusena nn masspõletuse arendamine)? Pole kahtlust, et arengusuundade üle otsustamine eeldab kogu piirkonna omavalitsuste koordineeritud tegevust. Eraldi ei saavuta midagi head keegi, isegi mitte kõige suuremad omavalitsused, väiksematest rääkimata. Eraettevõtjatel puudub garantii investeeringuteks, kuna lõppeks sõltub jäätmekäitlemisel palju siiski omavalitsustest. Kõik ei peagi toimuma "omavalituste õue peal" ehk kavandatava keskuse platsil – täiesti vastupidi – erinevate eraettevõtete kaasamine saabki olla oluliseks osaks terviklahendusest. Kuid mitte ükski eraettevõte ei saa asenda kohalike omavalitsuste koordineerivat rolli – olulistes jäätmekäitlus küsimustes peaks jäme ots jääma omavalitsustele.
Vahel öeldakse inimeste kohta, et kõike saab raha eest osta, välja arvatud tervist. Omavalitsuste tähenduses kehtib see ehk sedapidi, et kõike saab osta, välja arvatud koostöötahet – see tuleb lihtsalt leida – ning seejärel tuleb seda hoolega arendada ja hoida. Luik, haug ja vähk ei vea eraldi minnes jäätmekoormat kuhugi. (Artikkel ilmus Tartu Postimehes.) |
