Esileht » Valdkonnad » Kliima
Mis on kliima Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade re¾iim. Kliima liigitub kliimavöötmeteks (vt joonist). Erinevad kliimavöötmed tekivad tänu Päikese ja Maa asendile teineteise suhtes – päikesekiirgus langeb Maa eri piirkondadesse erineva nurga all ja soojendab neid erinevalt.
Allikas: Eesti Vikipeedia Lisaks eristatakse makrokliimat, mesokliimat ja mikrokliimat. Väikese territooriumi kliimat nimetatakse mikrokliimaks. Mesokliima valitseb suuremal ühesugusel territooriumil, makrokliima aga Maa suurel alal, näiteks geograafilises vöötmes. Ühed või teised looduskeskkonna elemendid mõjutavad kliimat erinevalt. Näiteks mõjutab järv mikrokliimat alal, mis pole eriti suurem järve enda pindalast; mäeahelikud avaldavad mõju juba mesokliimale ja ookean globaalsele kliimale. Maa kliima tervikuna määravad globaalse ja kosmilise ulatusega keskkonna elemendid. Kliima on kompleksne süsteem, mille üksikud osad ehk kliimaelemendid on omavahel tihedalt seotud. Selle põhjal sõnastati kliimasüsteemi mõiste. Kliimasüsteemi all mõistetakse atmosfääri, hüdrosfääri (maailmameri ja siseveekogud), maismaad (mandreid), krüosfääri (lume- ja jääalad) ja biosfääri vastastikust koosmõju. Kui toimub mingi ühe kliimaelemendi muutus, siis kaasnevad sellega paratamatult muutused ka teistes kliimanäitajates, mis on esimesega seotud. Seega toimub justkui nihe terves süsteemis.
Allikas: Lossev, K. „Kliima, eile, täna ja homme“
Kõige dünaamilisem sfäär kliimasüsteemis on atmosfäär Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust ja hapnikust, kuid seal on ka väga väike protsendiosa nn muudel gaasidel (nt veeaur, osoon, CO2, N2O, CH4, fluoreeritud ühendid jm), mis pärinevad nii looduslikest kui ka inimtekkelistest allikatest. Neid keemiliselt aktiivseid gaase nimetatakse kasvuhoonegaasideks. Kasvuhoonegaasid peavad kinni maapinnalt atmosfääri tagasipeegelduva pikalainelise soojuskiirguse – sellist nähtust on hakatud nimetama kasvuhooneefektiks.
Iseenesest pole kasvuhoonefektis ja tsüklilistes kliimamuutustes midagi erilist – Maa kliima ongi pidevas muutuses, kus paarikümne tuhande aasta pikkuste tsüklitena vahelduvad soojemad ja jahedamad perioodid. Suurem osa teadlastest on aga arvamusel, et kliimamuutuste (kasvuhoonefekti kasvu ja aastate keskmiste õhutemperatuuride tõusu) üheks põhjustajaks on inimtegevus, mille käigus paistakse atmosfääri järjest enam kasvuhoonegaase. See nn inimtekkeline kasvuhooneefekt hakkas ilmnema alles tööstusliku arengu algusest 19. sajandil ja tõusis hüppeliselt 20. sajandi 50. aastatel. Peamisteks kliimamuutuste antropogeenseteks mõjutajateks on energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus ja tööstus, kusjuures kõige tähtsamal kohal on just energeetika. Kliimamuutused aga ei mõjuta ainuüksi loodust, vaid ka majandust ja ühiskonda ning täna tehtud valikud kasvuhoonegaaside vähendamisel määravad meie homse ilmastiku.
Kliima-alased kokkulepped ja regulatsioon Rahvusvahelisel tasandil kliimamuutuste valdkonda reguleerivad olulisemad kokkulepped on 1992. a sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kliimamuutuste raamkonventsioon ning 1997. a Jaapanis vastu võetud Kyoto protokoll. Euroopa Liidu liikmena on oluliselt laienenud Eesti võimalused ja ka kohustus aktiivselt osaleda globaalse keskkonnaprobleemi, nagu seda on kliimamuutused lahendamises. EL on välja töötanud kliimamuutuste ja energia paketi (reguleerib kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, taastuvate energiaallikate valdkonda, autode CO2 heitmete piirmäärasid, kütuse kvaliteeti, süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist ning jagatud kohustust). Tänu sellele paketile peaks EL suutma saavutada oma kliimaeesmärgid aastaks 2020: * vähendada kasvuhoonegaase 20 protsendi võrra, Ennetamaks kliimasüsteemi ohtlikku häirimist on nii rahvusvahelise kui ka EL tasandi peamine kliimakaitse-alaste tegevuste eesmärk hoida maakera keskmise temperatuuri tõus võimalikult palju alla kahe kraadi (Celsiuse järgi) võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Vaata ka: Euroopa Komisjon: kliima |
