Esileht » Valdkonnad » Metsandus » Jahindus

Jahindus Eestis

Jahiulukite hulka on Eestis arvatud 18 liiki imetajaid ja 37 liiki linde, neist suurulukeid on seitse: põder, punahirv, metskits, metssiga, karu, hunt ja ilves. Suurulukite (sh suurkiskjate) asurkonnad on väga heas seisus, seevastu oluliselt on vähenenud kunagiste populaarsete jahiulukite hall- ja valgejänese ning metsise ja tedre arvukus.

Jahindus on tihedalt seotud nii maamajanduse kui ka looduskaitsega. Jahiulukid on üks osa kasutatavast loodusressursist. Praegu on jahinduse põhihuvi suunatud sõralistele, kellest saadakse nii liha kui ka trofeesid. Väikekiskjate (kährik, rebane, metsnugis, mink) küttimine on karusnahaturu madalseisu tõttu pigem looduskaitselise iseloomuga, nende arvukust reguleeritakse seoses nende võimaliku negatiivse mõjuga teistele liikidele. Kopra puhul tekib küttimise vajadus peamiselt nende põhjustatud kahjustustega pärast, ehkki kopra liha ja nahk on väärtuslik ressurss. Suurkiskjaid (hunt, karu, ilves) kütitakse nii trofeede saamiseks kui ka nende arvukuse reguleerimiseks, sest nad toituvad jahinduse huvi põhiorbiidis olevatest sõralistest. Peale selle võib hunt tekitada olulist kahju lambakasvatusele ning karu mesindusele.

Muutused põllu- ja metsamajanduses on loonud soodsad elupaigad (sh toitumis- ja varjetingimused) rohusööjatele ning vähendanud suurkiskjate mõju erinevate liikide arvukuse reguleerijana. Selle tulemuseks on lähiminevikust teada hüppelised hirvlaste arvukuse tõusud ja igipõlise vastuolu teravnemine jahinduse ja maamajandusliku tegevuse vahel. Inimpelglike tippkiskjate mõju vähenemine on omakorda põhjustanud saakliikide kõrgest arvukusest tuleneva negatiivse mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Näiteks hirvlaste mõju haava ja saarepuistute uuenemisele, metssea, rebase ja kähriku mõju maas pesitsevatele lindudele ja pisiimetajatele.

Jahinduslikku tegevust planeerides on oluline jälgida, et ei panustataks liialt jahinduslikult populaarsetele liikide arvukuse suurendamisele (nt metssiga), unustades nende liikide negatiivse mõju ökoloogilisele tasakaalule. Jahinduslikult vähepopulaarsete võõrliikide nagu kähriku ja mingi olemasolu meie ökosüsteemides on juba iseenesest suur loodusõnnetus ning on raske ette kujutada probleemi lahendamist või leevendamist ilma jahindusliku tegevuseta.

Vaata Jahipiirkonnad

Vaata Jahitrofeed

Põdra arvukus on viimase 17 aasta jooksul küllaltki suures ulatuses kõikunud ning saavutanud enam-vähem vastuvõetava taseme. Jahindusliku taastuvressursina on tal hea juurdekasvuvõime, samal ajal jäävad tema tekitatud metsakahjustused talutavuse piiridesse. Aastatel 2006–2007 on põtru kütitud olukorra leevendamiseks pisut üle juurdekasvu määra.

Metssea arvukus on viimastel aastatel suurem kui meile teadaolevalt eales varem. See on tingitud eelkõige pehmetest talvedest, lisasöötmisest, põhikarja emiste vähesest küttimisest ning hundi kui metssea põhilise loodusliku vaenlase madalast arvukusest.

Metssea tekitatud kahjustuste seire puudub, kuid on teada, et põllumajandusele tekitatud kahju on muutunud paljudes piirkondades talumatult suureks.

Metskitse arvukus on viimase 17 aastaga muutunud enam-vähem samas tsüklis teiste sõralistega. Arvukuse muutuste põhjusedki on enam-vähem samad metsseaga, kaasa aitasid ka ilvese arvukuse vähenemine ja madal metskitse küttimissurve selle sajandi algusaastatel. Suurendatud küttimislimiidid koos ilvese ja hundi mõju suurenemisega on viimastel aastatel pidurdanud metskitse arvukuse kiiret kasvu ning osades piirkondades on märgata ka langust. Metskitse arvukus oli viimati sellises kõrgseisus 1970-ndate keskel.

Kobras ei ole tänapäeval populaarne jahiuluk. Kui ühtedele looduslikele liikidele võib kopra tegevus veekogu paisutamise näol kaasa tuua elupaiga hävingu, siis teistele loob ta elupaiku. See võib olla vaid lühiajaline, toimides nn ökoloogilise lõksuna.

Metsa- ja põllumajandusmaadel vett paisutades tekitab kobras kahjustusi. Praeguseks on kobras asustanud enamiku sobivatest veekogudest ning tema arvukus on viimase paarikümne aasta kõrgeim. Kobraste küttimist püütakse suunata üha enam neile aladele, kus nende elutegevus paratamatuid kahjustusi kaasa toob.

Institutsioonid
Jahinduspoliitika kujundamine ja riiklike funktsioonide täideviimine on Keskkonnaministeeriumi ja selle haldusala ülesanne. Valdkonna strateegilise planeerimise ja õigusloome (jahiseadus) väljatöötamisega tegeleb Keskkonnaministeeriumi metsaosakond ning riiklike funktsioone teostavad Keskkonnaamet ja Keskkonnateabe Keskus. Keskkonnaameti ülesandeks on jahindustegevuse korralduslike ja täidesaatvate (nt erinevate lubade menetlemine) funktsioonide täitmine regionaalsel tasemel. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna ülesandeks on ulukiasurkondade seire ja rakendusuuringute korraldamine ning jahinduslike otsuste langetajate (sh jahimeeste) varustamine kvaliteetse informatsiooniga. Keskkonnaministeeriumi koostööpartneriks on suurim jahimeeste katusorganisatsioon Eesti Jahimeeste Selts.

Arengusuunad
Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastad tõid kaasa olulisi muudatusi enamikus riigielu valdkondadest. Jahindustegevuse riiklik korraldamine ja organisatsiooniline struktuur on püsinud alates Eesti Jahimeeste Seltsi moodustamisest 1967. aastal tänaseni stabiilse ja väljakujunenud traditsioone järgivana. Eesti taasiseseisvumise ja eraomandi tekkega ei kaasnenud muudatusi jahiõiguses, st jahiuluk on kehtiva seaduse järgi peremehetu vara ja ei ole seotud maaomandiga. Õiguslik järjepidevus on taganud 60-ndatel moodustatud jahipiirkondade säilimise ning sisuliselt samade jahindusorganisatsioonide õiguse jahipiirkondi kasutada kuni tänaseni. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud maaomandi teke, liitumine Euroopa Liiduga ja ühiskonna areng on oluliselt mõjutamas jahinduses toimuvat.

Jahindussektori arenguprioriteedid on kirjas jahinduse arengukavas aastateks 2008-2013

Ehkki lähitulevikus ei kavandata suuri muudatusi jahiõiguse küsimustes, on tuntav maaomanike suurenev huvi jahindust mõjutada ja jahinduslikus tegevuses osaleda. Edasised arengud sõltuvad suurel määral tänaste jahindusorganisatsioonide valmidusest tegeleda jahiulukite tekitatud kahju ennetamise või hüvitamisega ning maaomanike kaasamisest jahinduslikku tegevusse. Vastasel korral muutub üha aktuaalsemaks maaelanikkonna õiglustunde küsimus ja maaomanike soov jahindusest tulu teenida ehk leida alternatiivtulusid ennekõike jahiulukite tekitatud kahjude katteks. Samas on sarnaste debattide lahutamatuks osaks eraomandis olevate loodusressursside kasutamisega kaasnev keskkonnakaitseline ja sotsiaalne mõju.

Jahinduse arengukava näeb muuhulgas ette muudatused jahindustegevuse praktilisel korraldamisel, st suurendatakse jahimeeste endi rolli ja vastutust jahindustegevuse korraldamisel, vähendades samas riigi halduskoormust jahinduses. (Vt Jahindusülesannete täitmiseks sõlmitud haldusleping)