Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse » Liigikaitse

Liigikaitse

Looduskaitse üheks väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt Looduskaitse seadusel (RT I 2004, 38, 258). Looduskaitseseadus hakkas kehtima 10. mail 2004. a ja koondab endas sätteid kolmest varem iseseisvana toiminud seadusest: „Kaitstavate loodusobjektide seadus“ (KLOS), „Loomastiku kaitse ja kasutamise seadus“ ning “Ranna ja kalda kaitse seadus”.

Eestis on kaitse alla võetud 570 taime-, seene- ja loomaliiki. Kaitsealused liigid jagunevad 3 kaitsekategooriasse. I ja II kategooria liigid võtab kaitse alla Vabariigi Valitsus määrusega, III kategooria liigid aga keskkonnaminister määrusega.

I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. Pisilina Radiola linoides, nõtke näkirohi Najas flexilis, lääne-sõrmkäpp Dactylorhiza praetermissa, Ruthe sõrmkäpp Dactylorhiza ruthei on taimeliigid, mis esinevad meil teadaolevalt vaid ühe väikese lokaalpopulatsioonina.

I kategooriasse kuuluvatest loomaliikidest on ebapärlikarp Margaritifera margaritifera säilinud meil vaid ühe jäänukpopulatsioonina. Euroopa naaritsa Mustela lutreola looduslik populatsioon on käesolevaks ajaks Eestis täielikult hävinud, kuid mitmete rahvusvaheliste projektide kaudu püütakse liigi asurkonda siin taastada. Must-toonekurg Ciconia nigra ja lendorav Pteromys volans on peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus.

Uute loomaliikidena on I kategooriasse arvatud: 2010-ndal aastal kassikakk ja niidurüdi ning veidi varem kõre Bufo calamita , rohe-kärnkonn Bufo viridis , väike laukhani, väikepistrik, tutkas, habekakk ja siniraag.

Väga ohustatud loomaliikide kõrval kuulub I kategooriasse ka selliseid liike, kes 1990. aastate alguses olid meil väga haruldased või tugevasti ohustatud, kuid tänu kaitsemeetmete kasutuselevõtmisele on nende olukord käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud. Selliste liikide hulka kuulub näiteks merikotkas Haliaetus albicilla.

Kokku kuulub I kategooriasse 64 liiki, nendest sõnajalgtaimi 10, katteseemnetaimi 21, sammaltaimi 4, seeni 9, samblikke 1, selgrootuid loomi 1 ja selgroogseid 20 liiki.

I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks.

Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.

I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline. 25 meetrist lendoraval 500 meetrini kaljukotkal. Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang.

I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).

II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb.

II kategooriasse on arvatud 262 liiki, nendest sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni 27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 50 liiki.

Järv-lahnarohi Isoetes lacustris on oligotroofsetes järvedes esinev liik, mis veekogude eutrofeerumise tõttu on väga ohustatud. Harilik jugapuu Taxus baccata on meil subatlantilise perioodi reliktina esinev liik.

Kaitsealustest seeneliikidest on mitmed Eestis oma levila põhja-, kirde- või idapiiril olevad, vähestes leiukohtades esinevad liigid, nagu näiteks fechtneri kivipuravik Boletus fechtneri, mõru kivipuravik Boletus radicans, roosa riisikas Lactarius controversus jt.

II kategooria kaitsealuste loomaliikide hulka kuulub selgrootu loomaliik - kirju- e. apteegikaan Hirudo medicinalis, väikeste kinnikasvavate järvede elanik. Lisaks apteegikaanile on arvatud selgroogsete nüüd ka paksukojaline jõekarp, eremiitpõrnikas, väike-punalamesklane, männisinelane ning mustlaik-apollo.

Selgroogsetest loomadest on II kaitsekategooriasse arvatud 2 kalaliiki: säga Silurus glanis - meie suurim mageveekala, kes Eestis on oma levila põhjapiiril ja tõugjas,1 roomajaliik - kivisisalik Lacerta agilis, kes on Eestis oma levila põhjapiiril; 35 linnu- ja 13 imetajaliiki ning üks kahepaikne – harivesilik Triturus cristatus.

Uute linnuliikidena on II kaitsekategooria nimekirja arvatud kirjuhahk, kanakull, sooräts, karvasjalg-kakk, roherähn ja põldtsiitsitaja.

I kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.

II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla.

III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Siia kuulub 244 liiki.

III kategooria kaitsealuste taimeliikide hulka kuulub 5 sõnajalgtaime, 61 katteseemnetaime ja 16 sammaltaime, 10 seent ja 18 samblikuliiki.

Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 45 selgrootut ja 90 selgroogset loomaliiki.

III kategoorias on näiteks atlandi tuur Acipenser sturio, kelle püsipopulatsioon puudub meil juba pikema aja vältel.

Varasemast II kaitsekategooriast on III kategooriasse üle toodud järgmised liigid: hallhüljes, välja-loorkull, soo-loorkull, valge-toonekurg, sookurg, täpikhuik, rukkirääk ja vesipapp, kelle arvukus on Eestis viimastel aastakümnetel tõusnud ning levila laienenud. Samuti on III kategooriasse arvatud pähklinäpp, kasetriibik ja lagrits. Varasemast III kategooriast on välja arvatud hulk linnuliike, kelle arvukus on viimastel aastakümnetel tõusnud või olnud stabiilne, nagu kühmnokk-luik, meriski, kiivitaja, kägu, ritsiklinnud, roolinnud, lehelinnud, tihased jt. Imetajatest on kaitse alt välja arvatud harilik siil, lõunasiil, kärp ja nirk.

III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%.

Looduskaitseseaduse alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kaitsealuste liikide isendite ebaseaduslikul hävitamisel, elujõuetuseni vigastamisel või ebaseaduslikul loodusest eemaldamisel keskkonnale tekitatud kahju määrad, mis võivad ulatuda tuhandetesse kroonidesse.

Seoses liigikaitsega on Looduskaitseseaduses kasutusele võetud uus kaitstava loodusobjekti mõiste püsielupaik.

Püsielupaik on Looduskaitseseaduse tähenduses kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Lõhe ja jõesilm on seaduses eraldi välja toodud seetõttu, et need liigid ei ole Eestis kaitse alla võetud kuid on kantud EÜ Loodusdirektiivi lisadesse, mistõttu tuleb nende liikide olulised kudemispaigad kaitse alla võtta, kuid samal ajal võib väljaspool nende liikide kaitseks piiritletud alasid lõhe ja jõesilmu kutselist kalapüüki jätkata.

Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord, mis üldjuhul on võrdsustatud kaitseala piirangu- või sihtkaitsevööndi kaitsekorraga, kuid mis on siiski iga liigi elupaiganõudlustest tulenevalt pisut erinev. Nii on näiteks metsise püsielupaigas kehtestatud piirangud metsa majandamisele, naaritsa püsielupaigas veekogu kallaste kahjustamisele, nahkhiirte püsielupaigas vanade puude langetamisele, harivesiliku püsielupaigas aga väikeveekogude kaladega asustamisele.

Nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada.

Kuigi üldjuhul on kaitsealuste liikide isendite surmamine keelatud, võib seda siiski mõningatel erandjuhtudel lubada. Nii on keskkonnaministri antud loa alusel (välja arvatud 1. juhul) lubatud II ja III kaitsekategooria loomaliigi isendi surmamine juhul:

* kui kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda (looma surmamisest tuleb ühe tööpäeva jooksul kirjalikult teatada Keskkonnaameti kohalikule kontorile);
* elanikkonna ohutuse huvides;
* lennuohutuse huvides;
* kui see on vajalik oluliste põllumajanduskultuuride või põllumajandusloomade, kalanduse või muu olulise vara kahjustamise vältimiseks;

Lisaks kaitsealustele liikidele reguleerib Looduskaitseseadus ka võõrliikidega seonduvat ning kodumaiste liikide ümberasustamist ning loodusest eemaldamist.

Kaitsealuse liigi seisundi parandamiseks, liigi säilimiseks vajalike tegevuste kavandamiseks ja eelisjärjestamiseks koostatakse tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks.

Looduskaitseseadus näeb ette liigi tegevuskavade koostamist:

* I kaitsekategooria liikidele;

* kaitsealustele liikidele nende soodsa seisundi tagamiseks, kui senirakendatud abinõud seda ei taga või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus;

* liigi ohjamiseks, kui teadusinventuuri tulemused näitavad liigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist kahju keskkonnale.

Tegevuskavad kiidab pärast valmimist heaks liikide tegevuskavade komisjon ning kava kinnitab keskkonnaminister.

Koostatud on 31 tegevuskava 45 liigile.

1. Suur-konnakotkas;
2. Hallhüljes;
3. kaunis kuldking*;
4. Metsis;
5. harilik kobarpea**;
6. Euroopa naarits*;

7. rohekas õõskeel*;
8. rohunepp**;
9. pehme koeratubakas*;
10. mesimurakas*;
11. väike-konnakotkas;

12. Lendorav
13. sookurg;

14. Haruline võtmehein;

15. Odajas astelsõnajalg;

16. Ida-kiviürt;

17. Sueedi põisjalg;

18. Põhja-raunjalg*;

19. Brauni astelsõnajalg*;
20. euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond*;
21. must-toonekurg;
22. kõre;
23. niidurüdi;
24. nahkhiired;
25. suurkiskjad 2002-2011*;
26. apteegikaan**;
27. kormoran;
28. Kassikakk;
29. viigerhüljes;
30. kalakotkas;
31. Harivesilik;
32. väike-laukhani;

33. Kõre 2010-2015

34. Tutkas 2010-2013

35. Euroopa naarits 2010-2014

36. Karuputke (Heracleum) võõrliikide ohjamiskava perioodiks 2011-2015

37. Suurkiskjate (hunt, ilves, pruunkaru) kaitse- ja ohjamiskava 2012-2021

* Nende tegevuskavadega saab tutvuda Keskkonnamimisteeriumi LK osakonnas või Keskkonnaametis.

** Nende tegevuskavade uuendamine on kinnitamisel

Koostatud on tegevuskava ka Loodusdirektiivi II lisa mardikaliikidele: eremiitpõrnikas, must-seenesultan, väike-punalamesklane, ebasüsik.

Keskkonnaministri kinnitatud tegevuskavad on aluseks liigi kaitse korraldamisel Eestis. Tegevuskavasid viivad ellu:

* Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond;
* Keskkonnaamet;
* Liigi kaitsega seotud VVO-d;
* Liigieksperdid.

Samuti viiakse neid ellu KIK-i projektide alusel ja erinevate välisprojektide raames.

Eestil Euroopa Liidu riigina on omapoolsed kohustused ka liigikaitse vallas. Euroopa Liidu (EL) looduskaitsepoliitika tugineb peamiselt kahele direktiivile – linnu- ja loodusdirektiivile. Kui linnudirektiiv sätestab liikmesriikide õigused ja kohustused loodusliku linnustiku kaitseks ja kasutamiseks, siis loodusdirektiiv käsitleb ohustatud elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsepõhimõtteid.

Loodusdirektiivis käsitletavad taime- ja loomaliigid on:

Euroopa Liidu tähtsusega liigid

Iga liikmesriik määratleb oma piirides:

* ohustatud liigid – need, mida ähvardab antud riigis kadumisoht (välja arvatud sellised, mille looduslik levila riivab vaid äärega kõnealust riiki ning on seega naabermaades laiemalt levinud);

* ohualtid liigid, mis eeldatavasti praeguste tingimuste jätkudes võivad lähemas tulevikus sattuda ohustatud liikide sekka;

* haruldased liigid, mis on riski piiril, olles esindatud vaid väikeste asurkondadena;

* endeemsed või elupaiga eripära tõttu erilist tähelepanu vajavad liigid.

Kaitsemeetmetest lähtuvalt on EL-i tähtsusega liigid jagatud kolme rühma, kusjuures mõni neist võib kuuluda ühtaegu ka kahte. Need liigirühmad on loetletud loodusdirektiivi kolmes lisas:

II lisas toodud liikide kaitseks tuleb piiritleda kaitsealad – loodushoiualad, IV lisa loetleb rangelt kaitstavaid liike, V lisasse on koondatud majanduslikku tähtsust omavad liigid.

Mõned II lisas loetletud liikidest on tähistatud tärniga (*). Need on esmatähtsad liigid, mille kaitsmise eest kannab EL erilist vastutust.

Eestis olevatest liikidest kuuluvad esmatähtsate hulka eremiitpõrnikas, atlandi tuur, tiigilendlane, lendorav, euroopa naarits ja ahm, kes satub meile küll vaid eksikülalisena.

Kuidas neid liike tegelikult kaitsta?

Loodusdirektiiv nõuab, et EL-i tähtsusega liigid oleksid küllaldaselt kaitstud. Millisel juhul võime öelda, et kaitse on küllaldane? Siis kui:

* muutused liigi asurkonna arvukuses viitavad sellele, et liik suudab ise pikema aja jooksul püsida;

* liigi looduslik levila ei ole kahanenud ega kahane tõenäoliselt ka tulevikus;

* liigi asurkonna püsimise tagab tema elupaikade piisavalt lai levik.

II lisa liikide elupaikades moodustatakse loodushoiualad, et luua neil konkreetsete liikide ökoloogilistele nõudmistele vastavad tingimused. Loodushoiualadel ei tohi kõnealuste liikide elutingimused halveneda, ka igasugune häirimine peab olema välistatud.

Loodusdirektiivi IV lisa sisaldab ranget kaitset vajavaid liike, millele pole küll vaja piiritleda loodushoiualasid, kuid iga liikmesriik peab neid kaitsma nende looduslikul levikualal.

Rangelt kaitstavate liikide puhul on keelatud:

* neid tahtlikult püüda või tappa;

* tahtlikult häirida kasvu-, talvitumis- ja rändeperioodil;

* tahtlikult hävitada või loodusest korjata nende (madude, sisalike, kilpkonnade) mune;

* hävitada sigimis- või puhkekohti või halvendada sealset seisundit;

* pidada loodusest eemaldatud isendeid müügi või vahetamise eesmärgil.

Loodusdirektiivi V lisa sisaldab majanduslikku huvi pakkuvaid liike, näiteks töönduskalasid ja jahiulukeid. Liikmesriigi kohus on jälgida, et liikide kasutamine ei ohustaks nende püsimist: kui mõne liigi arvukus hakkab märgatavalt langema või asurkonna seisund millegipärast halveneb, võib riik piirata selle kasutamist.

V lisa liikide kaitseks võib:
* kehtestada ajutisi piiranguid ning reguleerida küttimis-, püügi- või korjamisviise;
* kohaldada jahi- ja kalapüügieeskirju nii, et need soodustaksid asurkondade säilimist;
* kehtestada küttimis-, püügi- või korjamislubade või kvootide süsteem;
* reguleerida isendite ostmist, müüki ja müügipakkumisi.

Milliseid liike peame Eestis hoolega jälgima?

Eesti elustikust kuulub loodusdirektiivi II lisasse 22 soontaime- ja samblaliiki ning 37 loomaliiki.

IV lisasse kuulub Eestis 16 taime- ja 42 loomaliiki. Osa neist (näiteks eremiitpõrnikas, atlandi tuur, euroopa naarits, tiigilendlane jt., kokku 32) kuuluvad ühtaegu nii II kui ka IV lisasse: nende puhul tuleb väga rangeid kaitsemeetmeid rakendada ka väljaspool loodushoiualasid.

V lisasse kuuluvad näiteks kõik Eestis kasvavad turbasamblad ja kollad, jõevähk, viinamäetigu, rohukonn, metsnugis jt.

Osa liike, nagu jõesilm, lõhi, hunt, kobras, hallhüljes ja veel mõned, kuuluvad nii loodusdirektiivi II kui ka V lisasse. Nende puhul tuleb luua loodushoiualad liigi eluks olulistesse piirkondadesse (näiteks sigimisaladele), kuid väljaspool loodushoiualasid võib neid püüda, jahtida või korjata.

Erandid

Igal kandidaat- või liikmesriigil on õigus taotleda erandeid loodusdirektiivi lisadesse kantud liikide suhtes. Erandkorras saab taotleda mööndusi mõne liigi kaitserežiimile juhul, kui:

* need aitaks vältida tõsiseid kahjustusi viljasaagile, kariloomadele, metsale, kalavarule, veele ja muule varale;
* see on vajalik inimese tervise ja üldise ohutuse huvides või teistel, näiteks sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel ning avalikkuse tungival survel;
* mõnd liiki on vaja taasasustada või paljundada uurimise ja hariduse eesmärgil.

Erandeid lubatakse sel juhul, kui need ei sea ohtu direktiivi lisades märgitud liikide asurkondi.

Euroopa Liidu Komisjon otsustas Eestile anda järgmised erandid:

* Eesti hundi-, kopra- ja ilveseasurkonnad arvati välja loodusdirektiivi II ja IV lisast ning lisati V lisasse. Seega on Eestil õigus neile liikidele jahipidamist jätkata, kuid jälgima peab liikide seisundit. Viimase halvenemise korral tuleb vastavad abinõud tarvitusele võtta. Regulaarselt tuleb seiretulemustest informeerida ka EL Komisjoni. Kõigile liikisele tuleb koostada vastavad kaitse- ja kasutuskavad.

* Eesti karuasurkond arvati välja oodusdirektiivi II lisast, kuid jäeti IV lisasse, mis tähendab, et karu kaitseks spetsiaalseid loodushoiualasid moodustama ei pea, kuid pärast Euroopa Liiduga ühinemist on karu kaitsealune liik, kellele jahti enam pidada ei või. Karusid võib edaspidi küttida vaid erandkorras erilubade alusel ning seda juhul, kui karu seab ohtu inimese tervise või tekitab tõsist kahju viljasaagile, kariloomadele või muud liiki varale.