|
|
Esileht » Valdkonnad » Merekeskkonna kaitse
Läänemeri, eriti selle tihedalt asustatud rannikualad, on inimtegevuse poolt tugevasti mõjutatud. Inimtegevuse negatiivne mõju Eesti rannikumere keskkonnaseisundile avaldub peamiselt mere eutrofeerumise (liigse toitelisuse) ja reostuse mõju kaudu. Tallinna lahe lõunarannik on olnud pikemat aega tugeva eutrofeerumise ja reostuskoormuse mõju all. Eelmise sajandi 50ndatel-70ndatel aastatel suunati lahe lõunaosa rannikumerre suurtes kogustes nii puhastamata olme- kui ka tööstusheitvett. Selle tagajärjel hävisid näiteks Russalka ja Pirita jõe suudme vahelisel rannaäärsel merealal põhjakooslused, tekkisid eluta alad, kus setetes esines väävelvesinikku ning valitses hapnikupuudus. Puhastamata heitvete mõjul arenesid ebatüüpilised kooslused, kus üksikud liigid hakkasid vohama ning põhjaloomastiku arvukus ja biomass suurenes mitmekordselt. Kohati tõi see kaasa liigilise koosseisu vaesumise. Pärast reovee kollektorite sulgemist ja süvalaskekollektori ehitamist 1978. aastal hakkas piirkonna keskkonnaseisund järk-järgult paranema –1980ndate alguses kadus eluta rannikuala, setetest ei leitud enam väävelvesinikku. Tallinna paberitööstuse sulgemine 1992. aastal parandas uurimisala keskkonnaseisundit veelgi: suurenes märgatavalt piirkonna taimestikuline mitmekesisus ning puhastele merealadele iseloomulike taimestikulembeste loomaliikide osakaal ja arvukus.Vaatamata merekeskkonna ökoloogilise seisundi olulisele paranemisele viimastel aastakümnetel täheldatakse Tallinna lahe lõunaosa rannikumeres sesoonselt avalduvaid kiirenenud eutrofeerumisnähte. Eutrofeerumise tagajärjed avalduvad näiteks niitjate suurvetikate igasuvistes massesinemistes, sellele järgneval suurte vetikamasside uhtumises rannale, kus nende lagunemisega võib kaasneda ebameeldiva lõhna teke. Töö eesmärk: Olemasolevate andmete üldistamise ja koondamise kaudu koostada ülevaade Tallinna lahe seisundit mõjutavatest surveteguritest ja nende mõjude vähendamise võimalikest lahendustest. |